Millal nad põhitööd teevad?

Tänavu ei ole valitsus oma palka reaalse tööga täies mahus välja teeninud.

KAAREL TARAND

Aasta lõpp läheneb ja tehtu kokkuvõtmisest ei pääse ülemad ega alamad. Asutuste ja ettevõtete kommunikatsioonitöötajatel on seega eduaruannete kirjapanemisel kiired päevad. Eriti nõudlikku avalikku tähelepanu peaksid pälvima avaliku võimu asutuste, eeskätt muidugi valitsuse teod. Pole kahtlust, et peaminister Ratas ja tema abilised suudavad kokku panna kirjandi, millest selgub, et võimutöö oli sel aastal eriti tulemuslik. Kodanikkonna heaolu loovat õigust ning praktilist tööd tehti lausa looma moodi ning tagajärgede üle nii kvantiteedis kui ka kvaliteedis tunneb uhkust valitsus ja peab tundma ka tema rahvas.

Kõrvalt vaadates näib paraku, et valimistel palkas kodanikkond endale juhid osalemaks permanentsel kriisiõppusel, mitte ühiskonnaelu sõlmküsimusi lahendama ja arengutrajektoori suunama. Võimalik, et valitsuskoalitsiooni loomisel tehtigi kohe salakokkulepe, et suurtes küsimustes kaalukate otsuste langetamise asemel (juba Mart Laar ju õpetas, et kõik head ja vajalikud otsused on alati ebapopulaarsed otsused) tekitatakse otsustamatuse kattevarjuks lõputult kommunikatsioonikriise, ehitatakse enda ette näilisi takistusi, mida siis kangelaslikult ületada. Eeskätt pimeda ja pahatahtliku ajakirjanduse ning seda varjatult juhtivate opositsiooni ning süvariigi kiuste muidugi.

Peaministri nädalakavades haarab kuust kuusse kohustuslike välisvisiitide kõrval ajaliselt kõige suurema tüki kriisikommunikatsiooni alajaotus, mis koosneb meediasuhtlusest ja lõputust „töörahu taastamisest“ suletud uste taga. Õpikutarkuse järgi on ka kriiside puhul võimalik ja vajalik haarata initsiatiiv, hakata sõnumeid ise juhtima, kehtestada oma narratiiv. Praegust valitsust tabavad kriisid aga ootamatult ning seetõttu dikteeritakse valitsuse liikmete päevakavasse sündmusi ja ajakulu väljastpoolt. Kas seda tehakse siirast uudishimust või pahatahtlikkusest, ei ole siinkohal tähtis. Loeb see, et plaanipärast tööd asendavad spontaansed meediakontaktid, pressikonverentsid ja sõltuvushäireni ulatuv vahekord reaalaja- ja ühismeedia uudisvooga: et kes headest kolleegidest jõudis jälle midagi öelda ja kuidas kommenteerida. Ka kõige tagasihoidlikumalt hinnates kulub täitevvõimu teostama seatutel igast tööpäevast vähemasti veerand ise müra tootmisele ja teiste toodetu jälgimisele. Puhkepäevadest rääkimata. Mõelgem näiteks peaministrile, kes igal kaunil pühapäeval peab heade kolleegide jabura raadiosaate kuulamiseks pereõnne nautimise ja kasvatustöö katkestama.

Valitsuse liikmete tööaega ei ole seadusega normeeritud ja aastaid on ministritele olnud uhkuseasi hoobelda, et nad töötavad ka öösiti ning nädalavahetustel. Kui see ka otse keelatud ei ole, siis taunitav peaks ikka olema. Isegi oletuse korral, et oleme oma juhtideks üliinimesed valinud, on nendegi võimetel piir, kuni nad masinad ei ole. On aabitsatõde, et töötaja efektiivsus ei ole kaheksandal töötunnil enam esimesega võrdne.

Kommunikatsioonikriisideta ei pääse valitsused üheski demokraatlikus riigis, mistõttu on mõistetav, et aeg-ajalt lipsab mõne juhi pähe unistus autoritaarsest režiimist. Siis ei oleks mingit ajaraiskamist, vaid saaks täie pühendumusega teha rahvale hoopis rohkem head, kui on võimalik hapra kollektiivse juhtimise süsteemis, kus võimulolijate konkurendid ja vastased saavad võimuvankri kodarate vahele lõputult kaikaid loopida. Juhil oleksid vabad käed ja elu edeneks mühinal nagu Hiinas. Neid vabu käsi ei ihata ainult meil, aga kuidas ka ei püüaks, kuni kehtib põhiseadus, ei saa Mart Helmest kunagi saada sama tõhusat juhti nagu Kim Chŏng-unist Põhja-Koreas.

Olgu päev või öö, kriisikommunikatsioon ei katke hetkekski.

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kui valitsus on püsivas kommunikatsioonikriisis ja seetõttu piiratud töövõimega, ei saa mööda küsimusest, kas see on hea või halb. Võib olla mõlemat. Valitsus, mis on lubanud viia läbi suured reformid, aga ei suuda seda teha, petab valijate usaldust. Kui aga suurena välja kuulutatud reform on sisult puhas populism ja muutuste tegelikud tagajärjed ennustamatud, on ühiskonnale parem, kui võimulolijad tegelevad parteilise sise- ja võimuvõitlusega ning personalimanöövritega. Reform jääb siis ellu viimata, suurem kahju sündimata ja ministrite mittetöötamise eest saadud palk on selle kõrval väike hind.

Eesti piiri taha vaadates torkab silma, et demokraatlikes riikides ollakse oma lubaduste täitmisega rohkem hädas seal, kus võimu juurde on kerkinud populistid, kellele ei sobigi järjekindel ja korraline töö. Enda pidev asetamine võitlusolukorda, hea kaklus ehk võimusignaalide andmine, tundub neile tähtsam kui igav piinlemine õigusaktide eelnõude kallal. Kõige haaravamaid etendusi ses vallas annab angloameerika lahingpaar Donald Trump ja Boris Johnson. Ameeriklaste õnneks ei ole Trump enamasti sõnadest tegudeni jõudnud ja kui see ka järgmiseks aastaks nii jääb, pole Trumpi-järgsel USA-l kuigi keeruline pisut kärssama läinud sillad põhiliste partneritega taastada.

Viimastel kuudel on USA parlamendi esindajatekoda teinud kõik endast sõltuva, et presidendi päevad oleksid võimalikult täis netisäutsumist ehk sõimu demokraatide, julgeolekuasutuste ja meedia aadressil. Tegemist on USA moodsas ajaloos kolmanda juhtumiga, kui parlament esitab presidendile põhiseaduslike võimupiiride rikkumise eest süüdistuse. Ja süüdistus on hoopis tõsisem kui Bill Clintoni tagandamiskatsel kombelõtvuse ehk eraelu sekelduste pärast. Clintoni juhtumiga võrreldes käitub Trump mõistagi sootuks teisiti, aga kahte protsessi võrdlevad vaatlejad on üsna üksmeelsed, et süüdistamise algusest lõppotsuseni on presidendi argitegevus totaalselt häiritud – õigupoolest on ta teovõimetu. Trumpi puhul on see USA-le ainult suur õnn, sest nii jääb hävitamata nii mõnigi kaubanduslepe, kulutamata maksumaksjate raha Mehhiko piirile müüri ehitamiseks ja täide viimata muud sõgedused, sealhulgas riigiaparaadi tarbetu lõhkumine või traumeerimine.

Selle loo kirjutamise ajal on veel teadmata, kuid ilmumise ajaks juba selge, millise tulemuse annavad parlamendivalimised Ühendkuningriigis ning kas Boris Johnson saab mandaadi ehk konservatiivse ja sealjuures ühtse parlamendienamuse oma maale hukatusliku Brexiti läbiviimiseks või jääb see kogu Euroopa rõõmuks ikkagi ära. Üle kolme aasta on kasvav hulk lahkumise vastaseid puhtast populismist sündinud lahkumisidee realiseerimist õnnestunult takistanud, kuid mitte ainult seda. Brexiti-möllus on jäänud täitmata nii mõnedki konservatiivide kulukad ja ühiskonna kihistumist süvendavad plaanid, sealhulgas kroonijuveeli ehk terviseteenistuse NHS lammutamine.

Poliitilise võimuvõitluse ja kommunikatsioonikriiside ajal töötab tühikäigul või on „pausile pandud“ kogu riigi avalik teenistus. Meilgi on viimastel kuudel tehtud katseid kujutada ametnikkonda kui poliitilisele tahtele sisuliselt vastu töötavat jõuku ja pisut on toimuvat avalikus infovoos ka üle dramatiseeritud. Sajandi algusaastatel oli parteide surve tippametnikele hoopis teisest klassist: parteistada taheti kõiki, kes kahel jalal kõndisid, alates ministeeriumide kantsleritest ja maavanematest koolidirektorite ja haiglajuhtideni. Selle ajaga võrreldes on ametnikkonna elu praegu lillepidu.

See ei muuda siiski fakti, et kui poliitiline juhtkond tegeleb ainult iseenda ja oma positsioonide taastootmisega, ei saa ka ametnikkond piisavalt tööülesandeid ning võiks poliitiliste kriiside ajal vabalt töötada poole koormusega või sootuks kollektiivpuhkusele minna. Sellega leevendataks ka pingeid suhetes nende poliitikutega, kes millegipärast arvavad, et ilma pideva ja vahetu poliitilise kontrollimise ja suunisteta hakkavad ametnikud kohe riigivastaseid nurjatusi tegema.

Küsimusele, kas valitsuse liikmed on tänavu oma palga välja teeninud, saab seega vastata ainult, et ega ei ole küll. Kuid, nagu öeldud, see on olnud suhteliselt väike kulu, võrreldes sellega, mille toonuks ühiskonnale kaasa see, kui kõik koalitsiooni lubadused oleksid juba realiseeritud. Poliitiliselt ei ole olnud hea aasta, kuid võinuks minna ka palju hullemini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht