Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?

Ivar Raig

Ajalugu on näidanud, et Euroopas pole multikultuurilist USA laadis föderatsiooni luua ilmselt võimalik ega ka mõttekas. Selleks, et vastata küsimusele: „millist föderatsiooni luuakse Euroopas?” tuleb lühidalt meelde tuletada Euroopa föderatsiooni loomise idee ajalugu, seletada, mida mõistetakse föderatsiooni all tänapäeval, ja esitada reaalselt olemas ja teoreetilistes käsitlustes kasutatud föderatsioonide tüübid. Alles seejärel saab hakata andma hinnangut praegu kujundatavale Euroopa föderatsioonile. Küsimuse võib tõstatada ka nii: milleks üldse on Euroopal vaja föderaalset valitsemist? Kas Euroopa tugevus, tihedam koostöö ja suurem konkurentsivõime maailmas on saavutatav föderaalse valitsemisega? Kui jah, siis milline on Euroopale sobivaim föderatsiooni mudel? Kui aga ei, siis millised on paremad koostöö arendamise teed ja konkurentsivõime tõstmise meetmed globaliseeruvas maailmas? Nendele küsimustele pole keegi maailmas seni andnud ammendavat ja praktikas edukalt rakendatavat vastust. Ka Eestis on sotsiaalteadlased ja juristid neid teemasid käsitlenud väga vähe. Mitmekülgsed ja süsteemsed tõsiteaduslikud uuringud sel alal puuduvad. On vaid üksikuid nende küsimustega haakuvaid uuringuid. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks nendel teemadel kaasa mõtlema ja rääkima. Vastasel korral mõtlevad ja otsustavad meie eest teised, sest teemad on Euroopa poliitika päevakorras nii eliidi kui ka kodanikuühiskonna tasandil. Euroopa föderatsiooni idee lühiajalugu Euroopa föderatsiooni loomise esimeseks ideoloogiks võib pidada inglise kirikutegelast William Penni, kes pakkus Euroopale rahuplaani Ühendriikide moodustamise teel (1693). Hiljem sai Penn tuntuks kui Philadelphia linna ja Pennsylvania koloonia rajaja. Viimasele koostas ta demokraatliku põhiseaduse (1701), mis hiljem võeti aluseks USA föderaalse põhiseaduse väljatöötamisel Philadelphia konvendis (1787). Mandri-Euroopas pakkus esimesena föderatsiooni loomise ideed prantsuse utoopilise sotsialismi teoreetikuna XIX sajandi alguses tuntuks saanud hertsog de Saint-Simon. Kuivõrd ta oli osalenud USA iseseisvussõjas, seadis ta Euroopale eeskujuks ookeanitaguseid liitumisi ning unistas Euroopa ühendriikide põhiseadusest, kus iga riiki juhiks küll rahvusparlament, kuid see tunnustaks omakorda Euroopa ühisparlamendi ülimuslikkust. 1814. aastal ilmunud raamatus Euroopa ümberkujundamise kohta pakkus de Saint-Simon Euroopale kahekojalist ühisparlamenti laialdase võimupädevusega. See pidi tegelema kõigi üleeuroopalise tähtsusega küsimustega, eelkõige aga enesestmõistetavalt riikidevaheliste tülide lahendamisega. Parlamendi pädevusse pidi kuuluma aga ka majanduse juhtimine kõigis üleeuroopalise tähtsusega ettevõtmistes (näiteks kanaliehitus, uute maade hõlvamine jne). Selle tegevust pidi finantseeritama liidumaksude kaudu, mille suuruse pidi määrama ühisparlament. Euroopa ühendamine pidi kindlustama Euroopale ülemvõimu kogu maailmas.

Tegelikult püüdis Prantsusmaa juht Napoleon I Bonaparte teostada võimu kogu Euroopa üle aga uute sõjakäikude – vallutuste ja allutamiste kaudu. Pärast kuulsa Waterloo lahingu kaotamist 1815. aastal ütles ta, et tema sõjakäikude eesmärk oli luua ühtne Euroopa, kus toimiks üks õigus ja kohtusüsteem ning kehtiks ühisraha frank, seeläbi pidi kujunema ka Euroopa rahvas. Napoleoni arvates pidi üks rahvas olema teistest üle ja suutma juhtida kõiki teisi riike elama rahus ja harmoonias. Ta pani aluse Prantsuse impeeriumi loomisele ning soovis näha teisi Euroopa riike Prantsuse föderaalriigi koosseisus.

Napoleoni läbikukkumistest heitununa ning tööstuse arenemise ja kapitalistliku tootmisviisi vastuolude pinnal muutusid prantsuse, saksa ja itaalia tolle aja silmapaistvate intellektuaalide hulgas populaarseks sotsialistlikud ja rahvaföderalistlikud ideed Euroopa elukorraldusest ja ühendamisest. Näiteks itaalia rahvuslane Giuseppe Mazzini unistas väikestest vürstiriikidest koosneva Itaalia ühendamisest vabariigiks. Ta lõi selleks Noor-Itaalia ühingu ning 1834. aastal sõlmiti tema algatusel Noor-Euroopa pakt, millele kirjutasid alla 16 euroopa rahva noorte esindajad, kes seadsid oma lipukirjaks rahu, vabaduse, võrdsuse ja rahvaste vendluse ideed võitluses ühiste eesmärkide eest. Mõned aastad hiljem väitis Mazzini, et Itaalias saab olema rahu siis, kui see on allutatud Euroopa Ühendriikidele.

Victor Hugo esitas Pariisi rahukonverentsil 1849. aastal oma visiooni Euroopa ühendriikidest nii: „Saabub päev, mil Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, Saksamaa ja kõik teised kontinendi rahvad, minetades oma kuulsusrikka individuaalsuse, sulanduvad täielikult kõrgemasse ühendusse ning moodustavad euroopaliku vendluse.” Seejärel saabuvat aeg, mil kaks suurt rühma – Põhja-Ameerika ühendriigid ja Euroopa ühendriigid – vastastikku üle ookeani käed ulatavad. 1871. aastal kutsus Prantsusmaa Parlamendi Rahvuskogu looma Euroopa Ühendriike.

Kuid sama aja prantsuse mittemarksistlik sotsialist Pierre Joseph Proudhon kirjutas 1853. aastal, et kõik kesksed autoriteedid ja tsentraliseeritud süsteemid kitsendavad vabaduste ja demokraatia arengut. Proudhon pidas Euroopa ühendriike väikerahvastele ohtlikuks. Sellises föderatsioonis neelaksid suured riigid varsti väikesed alla ning viimased tõenäoliselt degenereeruksid. Tekiks nn uus püha liit, mis sisemiste muutuste käigus kujuneks ainuvõimsaks suureks Euroopa monarhiaks. Proudhon vastandas eliidi ülemvõimu rahva võimule ja uskus, et uut tüüpi paindlik koostöö rahvaste vahel on võimalik saavutada rahvaalgatusliku revolutsiooniga. Esimese sammuna demokraatliku koostöö kujundamiseks pidas ta vajalikuks üleeuroopalise föderaalse rahvarinde loomist. Proudhon lootis, et rahvaalgatuslikust föderalismist saab valitsemise ja humanismi poliitiline vorm.

Proudhoni sõnastatud ohud leidsid kinnitust nii Saksamaa kui ka Venemaa suurriiklikes ambitsioonides enne ja pärast Teist maailmasõda. Need olid rajatud Karl Marxi ja Vladimir Lenini õpetustele ja ideoloogilisele pärandile. Mõlemad arendasid omamoodi edasi Euroopa Ühendriikide ideed, mida püüti ellu viia totalitaarsete režiimide kehtestamisega ning väikerahvaste allutamisega suurrahvaste natsionalistlikele ja majanduslikele huvidele. Teised rahvad ja kõigi majandus püüti ühtse „ainuõige” ideoloogia toel allutada suurriigile, kasutades diktatuuri, sõjalist jõudu, ühisraha ja muud sümboolikat. Saksa rahvussotsialismist sai Euroopa ühtsuse ja ühendamise ülim idee, mis pidi arendama Euroopa tsivilisatsiooni ja korda. Hitleri „Barbarossa” plaani tutvustati Saksa sõjaväelastele kui ristisõda uskmatute bolševike ja kommunistide vastu. See pidi lõpetama Euroopa ühendamise ja puhastamise valedest ideoloogiatest ja rassidest. Sellele viitab ka tõsiasi, et Nõukogude Liidu alistamise sõjaplaani nimigi pandi Saksa keisri Friedrich Barbarossa järgi, kes oli tuntud keskaja ristisõdija. Lenin jällegi kutsus oma kuulsas artiklis „Euroopa Ühendriikide loosungist” (1915) üles ühendriike looma, kuid mitte kodanluse, vaid proletariaadi juhtimisel. Leon Trotski unistas isegi Sotsialistlikust (Nõukogude) Euroopa Ühendriikidest, pakkudes 1923. aastal selle idee välja kommuniste ühendava rahvusvahelise organisatsiooni Kominterni programmi jaoks.

Proudhoni ideid arendas mitmeti edasi aga austria krahv Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi oma kirjutisega „Paneuroopa”, mis võeti 1923. aastal kogu Euroopas vastu suure huviga. Krahv otsis vastust küsimusele, kuidas saaks poliitiliselt ja majanduslikult killustunud Euroopa kaitsta rahu ja sõltumatust üha tugevnevate välisjõudude vastu. Oma eneseusalduse kaotanud Euroopa lootis tol ajal USA ja Venemaa abile. See võis aga krahvi arvates saatuslikuks saada. Ta hoiatas ettenägelikult, et Venemaa tahab Euroopat vallutada, Ameerika aga ära osta. Coudenhove-Kalergi tegi ettepaneku luua üleeuroopaline konverents ja vahekohtukoda. Euroopa pidi looma kõigepealt oma julgeolekustruktuurid ja siis moodustama tolliliidu, millest areneks majanduslikult homogeenne ja konfliktideta piirkond. Kogu selle terviku krooniks pidanuks saama Euroopa Ühendriikide valitsus koos kahekojalise parlamendiga, millest üks esindaks rahvaid ja teises oleksid esindatud riigid. Nendest mõtetest lähtuvalt asutas krahv 1926. aastal Paneuroopa Liidu. See oli esimene rahvaliikumine Euroopas, mis pöördus vahetult kodanike poole. Seda toetasid mitmed tuntud poliitikud, eriti Prantsusmaa omaaegne peaminister ja mitmekordne välisminister Aristide Briand, hilisem Rahvasteliidu president. Ta oli veendunud, et Euroopa rahvusriikide kultuuriline sarnasus on piisav alus ühtse föderaalriigi loomiseks. 1930. aastal esitas Briand Rahvasteliidule memorandumi Euroopa föderaalse liidu rajamise kohta. Föderatsiooni loomist pidi hakkama ette valmistama vastav Rahvasteliidu töögrupp. Prantsuse parlamendi liikme E. Herriot’i sulest ilmus raamat „Euroopa Ühendriigid” (1931). Paraku põrkus ka see algatus mitmete teiste riikide vastuseisule.

Kahjuks pole ma kohanud uuringuid, kus selgitataks ammendavalt, miks Euroopa suurriigid ja rahvad pole jõudnud aastasadade jooksul Euroopa föderatsiooni loomiseni ning ei suutnud seda teha isegi nüüdisaja suurima majanduskriisi ehk suure Depressiooni tingimustes. Pärast teist maailmasõda kutsus Briti tollane peaminister Winston Churchill oma kuulsas kõnes Zürichis 1946. aastal Prantsusmaad ja Saksamaad ehitama midagi Euroopa Ühendriikide laadset Euroopa mandririikides. Sellest ideest kasvas ettepanek luua Euroopa Söe- ja Terasekoondis ning hiljem Majandusühendus ja ühisturg. Rohkema osas polnud Euroopa riigid valmis kokku leppima.

Nõukogude Liidu, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia föderatsiooni lagunemise järel Euroopa Ühendriikidest või Euroopa föderatsioonist kaua aega enam ei räägitud. Küll aga räägiti vajadusest rahvusriikide järjest tihedamaks koostööks eri valdkondades. Lisaks söe- ja terasetööstusele allutati Euroopas ühtsele juhtimisele ka aatomienergeetika, kaubandus, tollindus, põllumajandus ja kalandus ning järk- järgult ka paljud teised majandusharud ja majanduspoliitika valdkonnad, näiteks konkurentsi- ja rahapoliitika. Rahaliidu loomise ja euro kasutuselevõtu ajaks (1999) polnud kokkuleppeid poliitilise liidu loomiseks saavutatud. Loodeti, et majandusliku integratsiooni samm-sammult edasiarendamine toob kaasa varem või hiljem ka poliitilise liidu, kuid seda pole senini juhtunud.

Miks Euroopa föderatsiooni moodustamine ei õnnestunud?

Uuesti tuli Euroopa föderatsioon kui poliitiline idee tipp-poliitika päevakorda Euroopa tulevikudebattides, mis algasid 2000. aasta maikuus Saksamaa tollase välisministri Joschka Fischeri kõnega „Konföderatsioonist föderatsiooni – mõtted Euroopa integratsiooni lõppkujust” Humboldti ülikoolis Berliinis. Euroopa tulevikudebati ametlikuks eesmärgiks seati 2001. aastal EL Laekeni (Belgia) tippkohtumisel korrastada ja muuta lihtsamaks ELi aluslepingute süsteem, määratleda täpsemalt ELi institutsioonide ja liikmesriikide pädevus kõiksuguse poliitika kujundamisel, suurendada rahvusparlamentide rolli ELi otsustusprotsessis ning määratleda Euroopa põhiõiguste harta staatus.

2002. aasta veebruaris tööd alustanud ja Prantsusmaa endise presidendi Valery Giscard d’Estaing’i juhitud Euroopa Tuleviku Konvent koostas „Euroopa põhiseaduse” (eesti keelde tõlgituna „Põhiseadusliku lepingu”), mis kirjutati alla 29. oktoobril 2004. aastal Roomas. V. Gisgard d’Estaing võrdles 2002. aasta veebruaris Euroopa parlamendis ennast koguni Benjamin Frankliniga, kelle juhtimisel koostati 1787. aastal Philadelphias Ameerika Ühendriikide põhiseadus föderaalsete institutsioonidega. USA põhiseaduse 15-leheküljeline dokument on oma põhiolemuses jäänud tänaseni kehtima. ELi üle kolmesajal leheküljel Euroopa põhiseadus ei leidnud aga Prantsusmaal ja ka Hollandis 2005. aastal rahvahääletusel toetust, vaatamata sellele, et Hollandis ilmus referendumi ajaks Belgia endise peaministri Guy Verhofstadti flaamikeelne raamat – „Euroopa Ühendriigid”.

Palju on vaieldud põhjuste üle, miks rahvas ei toetanud kahes ELi asutajariigis ELi edasist föderaliseerumist. Küsitlused ja uuringud näitasid, et põhjused peitusid nii vastuseisus ELi edasisele laienemisele kui ka integratsiooni süvenemisele. Põhiseaduse koostamine ise ei vastanud tänapäevastele arusaamistele demokraatiast ning lisaks ilmnes, et suurriikidel polnud ühesugust arusaama ELi rollist Euroopas ja maailmas. Kõrvuti koostöö tihendamise ja integratsiooni süvenemisega mitmetes valdkondades on kasvanud mõnedes liikmesriikides (näiteks Suurbritannias, Hispaanias, Hollandis, Taanis, Tšehhis jt) desintegratsiooni suundumus: poliitika ja majanduse dereguleerimiseks lähimus(subsidiaarsus)printsiibi alusel. Lahkhelid on lahvatanud eelarve- ja rahanduspoliitikas, isegi loodusressursside, energeetika- ja keskkonna- ning välis- ja julgeolekupoliitikas, kus tihedama koostöö vajadus on tegelikult kõige suurem. Euroopa majanduslik konkurentsivõime ja poliitiline identiteet on jätkuvalt kriisis ning tugevnenud on mitmete suurriikide protektsionism teenuste, tööjõu ja isegi kapitali vaba liikumise suhtes. 2008. aastal alanud raha- ja majanduskriisi tingimustes poliitilised erimeelsused võimendusid kohati veelgi.

Seejuures on Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa föderaalriikidena jätkuvalt suhteliselt edukalt toiminud, sest nendes riikides elavaid inimesi ühendavad samad väärtused, rahvus (ameeriklased ja sakslased) ja keel. Paraku pole Euroopa rahvust ja keelt, millele rajada föderaalriiki, sajandite jooksul kujunenud. Ka ühtsest elektoraadist, isegi mitte üleeuroopalistest erakondadest ei saa veel rääkida. Sellepärast ilmselt ei suuda ka praegused Euroopa võimud rahvusriike üheks föderaalriigiks kokku sulatada. Märkimisväärselt pole sellele kaasa aidanud ka ELi hümni, lipu, ühisraha, ühise välispiiri ja kodakondsuse kehtestamine.

Turu ülikoolis 2000. aastal peetud kõnes kahetses Lennart Meri, et Eestil pole õnnestunud korraldada väikeriikide kongressi Tallinnas, et aidata väikeriikidel üle saada „vaikiva enamuse” sündroomist maailma poliitikas ja seista vastu rahvusvaheliste organisatsioonide suurriikide-kesksusele. Veelgi enam, Meri astus julgelt vastu Euroopa Liidust föderaalriikliku institutsiooni kujundamise ideele, öeldes: „Mõni algatus peab jääma akadeemiliseks ekskursiks. Nii mõistan ka Saksamaa välisministri Joschka Fischeri euroföderalismi”. Tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves pidas 2001. aastal samuti Humboldti ülikoolis loengu „Uut Euroopat ehitades”, kus kutsus looma kahekojalist Euroopa parlamenti. Ameerika Ühendriikide eeskujul Euroopas föderatsiooni loomise vajadust tuletas ta Eesti avalikkusele meelde ka aasta alguse intervjuus (PM 14. I)

Paraku on ajalugu juba korduvalt tõestanud, et Euroopas multikultuurilist Ameerika-taolist föderatsiooni luua pole ilmselt võimalik ja ka mõttekas. Tõsi, praegu on EL jätkuvalt veel suundumas föderalistliku valitsemise suunas. Rahvusriikide valdavalt konföderaalsetel alustel toiminud koostööst on saanud suuresti föderaalsetel alustel toimiv ühendus alates Nizza lepingu jõustumisest, mil kvalifitseeritud enamusega otsustamisel sai olema esmakordselt selge ülekaal konsensusega tehtavate otsuste üle. Kuid edasised sammud eelarve- ja pangaliitude loomiseks, mitme teise majanduspoliitika, välis- ja julgeolekupoliitika ühtseks juhtimiseks ja vastavate keskvalitsuste loomine föderaalriikliku ühenduse toimimiseks on takerdunud.

Uuesti elavnesid debatid ELi tuleviku üle 2008. aastal alanud sõjajärgse suurima majanduskriisi ajal. Tänaseks on esitatud juba mitmeid visioone Euroopa Liidu reformimiseks: Euroopa komisjoni juhi José Manuel Barroso 2012. aasta ettepanekud „rahvusriikide föderatsiooni” loomiseks pangandus-, eelarve ja majanduspoliitika liitude kaudu, parlamendi liikmete Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti „Euroopa manifest” rahvuslusejärgse kodanike Euroopa moodustamiseks ning Suurbritannia peaministri David Cameroni 23. jaanuari 2013. aasta Euroopa kõne, kus pakutakse välja fundamentaalsed reformid EL poliitikas viie printsiibi (globaalne konkurentsivõime, paindlikkus, subsidiaarsus, legitiimsus ja õiglus) alusel. Seega on päevakorras nii üleeuroopalise eliidi föderalistliku valitsemissüsteemi samm-sammult edasiarendamine (tsentraliseerimine), kodanike rahvusteülene Euroopa ning uute printsiipide ja eesmärkidega rahvusriikide koostöö (detsentraliseerimine ja valitsemise parimal moel tasakaalustamine).

Föderatsioon ja selle peamised tüübid

Taotlemata anda föderaalriigi ja föderaalse valitsemise definitsioone, võib väita, et föderaal- ehk liitriikides on riiklik suveräänsus jaotatud keskvõimu ja liikmesriikide (osariikide või liidumaade) vahel teatud valdkondades ja piirides, mis on põhiseaduslikult sätestatud või muul moel legitiimselt kokku lepitud. Föderaalriigi keskvõimu ja föderatsiooni allosade võimupädevus võib olla jaotatud riigiti vägagi erinevalt, kuid piisavalt selgelt ning nii, et kumbki riigivalitsemise tasand ei saaks teineteise põhiseadusega sätestatud suveräänsust vähendada.

Ajalugu tunneb palju erinevaid võimalusi föderaalriigi ülesehitamiseks sõltuvalt püstitatud eesmärkidest. Föderaalriigid tekkisid eelkõige suurtes ja/või mitmerahvuselistes riikides haldamise hõlbustamise ja konfliktide ärahoidmise eesmärgil. Paljud föderaalriigid rajati Euroopa koloniaalimpeeriumide lagunemise järel. Sotsiaal- ja ühiskonnateaduste harudes käsitletakse föderalismi erinevalt. Alljärgnevalt on lähtutud eelkõige õiguslikust ja institutsionaalsest lähenemisest. Siin eristatakse nelja peamist föderalismi tüüpi: sümmeetrilist ja asümmeetrilist ning vertikaalset ja horisontaalset föderalismi. Mõistagi pole reaalselt olemas ühtegi puhast tüüpi föderatsiooni ning praktikas esineb föderatsioone, mis on suuremal või vähemal määral ühe või teise föderatsiooni tüübi tunnustega ning teoreetiliselt võib konstrueerida nende nelja tüübi alusel palju erinevaid föderatsioonitüüpide kombinatsioone.

Sümmeetrilise föderatsiooni puhul on föderatsiooni osade staatus võrdne (näiteks USA senatis esindab iga osariiki kaks senaatorit).

Asümmeetrilises föderatsioonis on aga riigi osad esindatud peamistes otsustuskogudes ajaloolistel või poliitilistel põhjustel eri määral (näiteks India ja Kanada).

Vertikaal- ehk duaalföderalismis on võimu teostamise valdkonnad ja kompetents keskvõimu ja föderatsiooni osade vahel täpselt piiritletud. Nn kihilise tordi moodi föderalismi klassikaline näide on USA, kus keskvalitsusel on täielik kompetents teostada välis- ja julgeolekupoliitikat ning rahapoliitikat. Seejuures on osariikidel täielik vabadus kujundada oma ettevõtlus-, eelarve- ja maksupoliitikat.

Horisontaal- ehk kooperatiivföderatsiooni (nn vöödilise või marmortordi) puhul on kompetents jaotatud erinevate juhtimistasandite (riik, liidumaa, kohalik omavalitsus) lõikes, kusjuures õigusloome teostub eelkõige riigi tasandil ning elluviimine kõigil juhtimise tasanditel paljude seaduste ja kokkulepete alusel. Tüüpiline näide on Saksamaa, kus keskvõim on kontsentreerunud seadusloomele ning föderaalüksused nende elluviimisele. Föderaalüksused on esindatud parlamendi teises kojas (Bundesrat), kus esindajate arv sõltub rahva arvust föderaalüksuses.

Nimetatud föderatsioonitüüpide kõrval võib eristada veel mitme nimetusega föderatsioone. Tarastatud föderatsiooni puhul on tegemist tsentraliseeritud või ülemääraselt reguleeritud bürokraatliku föderatsiooniga, kus keskvalitsuse detailsed regulatsioonid võivad sattuda vastuollu kohalike vajaduste ja võimalustega. Tarastatud föderatsiooni tunnustega on Vene Föderatsioon, aga ka Euroopa Liidu komisjoni kujundatud põllumajanduspoliitika. Viimane on kehtestanud näiteks piirkondade ebavõrdse kohtlemise regulatsiooni. Paljud autorid ei tunnista autoritaarset või tsentraliseeritud juhtimist omaseks föderaalriigile, nimetades selliseid riike „võltsföderatsioonideks”. Tõelisteks föderaalriikideks peetakse vaid demokraatlikus ühiskonnas toimivaid riike, kus võimu teostatakse ja poliitikat viiakse ellu rahva valitud institutsioonide võimude tasakaalustamise eesmärgil.

Uue (otse)demokraatliku föderatsiooni tingimustes delegeerib rahvas võimu erinevatele valitsemisorganitele rahvaküsitluste ja referendumite kaudu (nagu see on eelkõige Šveitsis). Sellistes tingimustes taotlevad kodanikuühendused järjest suuremal määral võimu detsentraliseerimist ning teostamist võimalikult kodanikulähedasel juhtimise tasandil. Otsedemokraatia eeldab tugeva kodanikuühiskonna olemasolu.

Õigusalases kirjanduses võib kohata veel juriidilise föderalismi terminit, millega tähistatakse põhiseaduslikke ja teisi vaidlusi keskvalitsuse ja föderaalriigi osade vahel võimu teostamise kompetentsi üle. Juriidilise föderalismi tingimustes otsustab põhiseaduskohus või riigikohus vaidlusalused küsimused põhiseaduse tõlgendamise kaudu, nii nagu otsustati eelmisel aastal Euroopa stabiilsusmehhanismi raha eraldamise põhiseaduspärasuse üle Saksamaal ja ka Eestis. ESMi ja ELi eelarveliiduga seostub omakorda fiskaalföderalismi termini kasutuselevõtt.

Sotsioloogias eristatakse rahvuslikku (ühe rahvusega), mitmerahvuselist ja etnilist föderatsiooni. Saksamaa, USA ja Austraalia on sakslaste, ameeriklaste ja austraallaste rahvusriigid, kus on ametlikus riiklikus kasutuses üks keel. Kanada, Belgia ja Šveits on mitmerahvuselised ja mitmekeelsed föderaalriigid. Etioopia on aga näiteks erinevate suguharude autonoomiaga etnoföderaalne riik. Siinkohal ei saa ma minna mööda Hent Kalmo järeldusest Jürgen Habermasi raamatu „Olukorrast Euroopas” tutvustamisel: „Ilma irooniata saab nentida, et Euroopa Liit on vähemalt rahvusküsimuses olnud leninlik projekt”, mille järgi rahvus peaks olema majanduslikust loogikast tulenev mööduv kogukonnavorm (Sirp 12. IV).

Viimasel ajal käibele läinud Euroopa rahvusriikide föderatsiooni peavad sotsioloogid ja politoloogid aga vildakaks kombinatsiooniks mõistetest, mis kokku ei sobi. Näiteks TÜ professori Eiki Bergi arvates on Barroso föderatsiooni idee sisuliselt õõnes ja praktikas teostamatu. „Selline keelekasutus, mis piltlikult ristab sea ja käo, sobib ülihästi neile, kes muretsevad suveräänsuse hajumise pärast või siis ei suuda leppida sellega, et kauaoodatud liitu ikka veel ei ole” (Delfi 14. IX 2012). Ka Mihkel Mutt on tabavalt hinnanud Barroso ettepanekut oma arvamusartikli pealkirjaga „Rahvusriikide föderatsioon – rahvuste või föderatsioonita”. Nõustun tema oletusega, „et juba kolmesaja aasta pärast on rahvusriikidel Euroopas natukene (minu rõhutus – I. R.) väiksem tähtsus kui täna” (PM 3. II). Sellele arvmusele vastandub Habermasi tees, et demokraatia defitsiit pole mitte ELi institutsioonides, vaid rahvusriikide parlamentides ja valitsustes, mille liikmed hoiavad kinni rahvuslikest huvidest ega taha aru saada Euroopa föderaliseerumise vajadusest, nn Euroopa suurest narratiivist. Huvitav, kas Habermas jääks oma seisukoha juurde ka siis, kui Euroopa riikide juhid loobuksid rahvuslikest huvidest ning edasine föderaliseerumine tooks kaasa Euroopa Liidu lagunemise, nagu on juhtunud kõigi demokraatia defitsiidi all kannatavate paljurahvuseliste föderatsioonidega Euroopas. Isetekkelise Euroopa rahva kujunemise teooriasse ei usu vist enam isegi enamik sakslastest, rääkimata väikerahvastest.

Milliseks kujuneb Euroopa Föderatsioon või Ühendriigid või leitakse hoopis lõpuks, et modernses maailmas pole uutele föderatsioonidele enam kohta, on praegu väga raske öelda. Pole välistatud, et veelgi suuremate kriiside tõttu siiski Euroopa föderatsioon moodustatakse ning jätkuva majandusliku suhtelise allakäigu taustal kaasneb sellega sama mis Nõukogude Liidu ja tema satelliitföderatsioonidega. Küsimus on selles, kas ELi senist valitsemissüsteemi on võimalik nii palju reformida ja juhte muuta, et see ei tooks kaasa liidu lagunemist? Või on juba praegu otstarbekam alustada uue või isegi uute rahvusvaheliste valitsemissüsteemide väljatöötamisega Euroopas ja maailmas? Nii nagu said alguse mitmed uued rahvusvahelised organisatsioonid pärast esimest globaalset majanduskriisi ja Esimest maailmasõda ning uuesti suure depressiooni ning Teise maailmasõja (näiteks vastavalt Rahvaste Liit ja ÜRO) järel.

Kui suurriikide survel pole Euroopa föderatsioonist pääsu, siis millist föderatsiooni võiksid väikeriigid toetada? Pole raske jõuda ühisele seisukohale, et väikeriikidele oleks kõige parem variant sümmeetriline duaalföderalism, kus väikeriigid on suurtega võrdselt esindatud otsustuskogudes (kas või mõnes nendest) ning teatud poliitikasfäärid on kindlalt osariigi või liidumaa (endise suveräänse rahvusriigi) pädevuses. Tegelikult EL sellist võimalust meile aga ei paku. Ülemkogu ja komisjoni juhtimisel ning parlamendi enamuse vaikival nõusolekul tehakse ELis silmakirjalikku poliitikat, mis viib asümmeetrilise kooperatiivföderatsiooni kujunemiseni Saksamaa ja Prantsusmaa valitsemismallide alusel, kus seadusloome läheb veelgi rohkemates poliitikavaldkondades Euroopa Liidu pädevusse ning rahvusriikide vetoõigused poliitikakujundamise osas minimeeritakse või kaotatakse täielikult. Siis olemegi varsti tagasi olukorras, kust on vaja alustada uue isemajandava Eesti (IME) projektiga. Ma pole kindel, kas Eesti on selliseks katsumuseks uuesti valmis.

Sellepärast peaksid Eesti poliitikud ja juristid Lissaboni lepingu rahvusriigi suveräänsuse seisukohalt täpsemalt mõtestama ja seadma konkreetsemad piirid ja mehhanismid suveräänsuse edasisele delegeerimisele. Kui tavaliste rahvusvaheliste lepingute puhul jätkavad lepingupartnerid täieliste õigussubjektidena ka pärast lepingu sõlmimist, siis Lissaboni lepingu puhul see enam ei kehti, sest viimasega sai Euroopa Liit uue poliitilise subjekti õigused rahvusvahelistes suhetes. Näiteks WTOs esindab Eestit Euroopa Liit ning G-20 riikide hulgas on 19 riiki (sh 4 ELi liikmesriiki) ning lisaks Euroopa Liit.

Seega sisaldab juba Lissaboni leping selgelt asümmeetrilise kooperatiivföderatsiooni tunnuseid, kuigi sõna „föderaalne” kui poliitiliselt õrn termin on dokumendist välja jäetud. Ilmselt varsti võidakse Lissaboni lepingut tõlgendada ka sobilikuks fiskaalföderatsiooni ja ELi föderaalse rahandusministeeriumi loomiseks, vaatamata sellele, et rahvusriikide konstitutsiooni- ja riigikohtud on seadnud omapoolsed piirid valitsemiskompetentsi edasiseks ülekandumiseks ELi või temaga seotud institutsioonidele. Selleks luuakse uusi vastavaid Euroopa kohtu lahendeid, mis saavad ülimuslikuks rahvuslike ja kohalike seaduste suhtes.

Alternatiive Euroopa Föderatsioonile

Alternatiive Euroopa Föderatsioonile on vaja otsida sellegi pärast, et mitmete ELi liikmesriikide vastuseis föderaalsele valitsemisele kasvab ning seda mitte ainult Suurbritannias. Senisest rohkem föderaalriikliku uue ELi aluslepingu ratifitseerimisega võib tekkida probleeme juba paljudes riikides. Alternatiivide otsimist sunnib tagant ka suurriikide mõjuvõimu kasv Euroopa juhtimisel, uued majanduskriisi ilmingud Hispaanias, Itaalias ja Küprosel koos eurotsooni võimaliku lagunemisega ning ELi ja USA vabakaubanduslepingu kavandatud sõlmimine. Viimasest tulenevalt võib kujuneda tõsiseks alternatiiviks Euroopa föderatsioonile Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (NATA) moodustumine või isegi globaalse vabamajanduspiirkonna (GFTA) kujunemine. NATA moodustuks EL ja USA vabakaubandusleppega ühinenud ELi liikmesriikidest ja Euroopa vabakaubanduse kokkuleppe (EFTA) riikidest. Uus moodustatav majandusühendus võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi julgeoleku- ja majandusalaks (NASEA) keskusega näiteks Londonis. Brüsseli 35 000 pealist eurobürokraatiat võiks hakata asendama Londonis või Genfis paiknev maksimaalselt viiest tuhandest ametnikust koosnev sekretariaat.

Teiseks alternatiiviks Euroopa Ühendriikidele võib saada tihedam ja efektiivsem Euroopa regionaalne koostöö: koostöö Läänemere riikide, Balti ja Skandinaavia riikide (Baltoscandia) või Põhjamaade vahel, milleks on vastavad institutsionaalsed struktuurid juba loodud. Regionaalne koostöö areneb jõudsalt ka Vahemere piirkonna riikide vahel. See alternatiiv võib käivituda rahaliidu jagunemisel nõrga finantsdistsipliiniga ladina rahaliiduks ja tugeva rahandusega luteri liiduks.

Kolmandaks võtaksin kinni Siim Kallase ettepanekust koostada uus Euroopa riikide koostöö alusleping aastaks 2018. Seda võiks teha tihedas koostöös Briti, Saksa ja Põhjamaade poliitikute ning teadlastega, keda seovad meiega ammused tihedad sidemed. Tartu ja Tallinna ülikooli juristid võiksid alustada tihedamat koostööd Oxfordi, Cambridge’i, Berliini ja Stockholmi ülikoolidega, et olla hiljemalt 2018. aastal valmis uue moodsa ja lühikese aluslepinguga, mis algataks uuesti Euroopa muutumise ühiskondlikku progressi ja maailmamajandust edasi viivaks moodsaks generaatoriks.


Kasutatud kirjandus

J. M. Barroso, Address Plenary Session of the European Parliament. Strasbourg, 12 September 2012. – http://europa.eu/rapid/press-release_SPEECH-12-596_en.htm.

D. Cameron, European Speech. Guardian, 23. I 2012, http://www.guardian.co.uk/politics/2013/jan/23/david-cameron-eu-speech-referendum.

D. Cohn-Bendit, G. Verhofstadt, Euroopa Manifest. Rahvuslusjärgse Euroopa moodustamise manifest. http://www.tarand.ee.

A. Coughlan, Euroopa Liitu üheks riigiks muutva põhiseaduse analüüs. Tallinn 2005.

J. Fischer, From Confederation to Federation: Thoughts on Finality of European Integration. Speech given at Humboldt University. Berliin 12. V 2000.

Euroopa Liidu tulevik ja Eesti. Kolm institutsionaalset tulevikuvisiooni. Toimetajad Külliki Tafel ja Erik Terk. Tallinn 2003.

Mõtteline Euroopa. Valimik esseid Euroopa Liidust. Koostanud Marek Tamm ja Märt Väljataga. Varrak, 2003.

I. Raig, Eesti tee Euroopa Liitu. Unistus paremast Euroopast. Tallinn 2008, lk 13–63.

I. Raig, New Atlantic. Research Centre Free Europe. Tallinn 2005.

U. Varblane, Me peame riiki nagu miljardäride klubi. – Postimees 16. III 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht