Mis juhtub Andres Lapeteusega?

KARLO FUNK

Erakondade kultuuriprogrammide lugemine on nagu joogalaagris käimine. Kui istuda lootoseasendis muruvaibale, keskendada mõtted loovust väärtustavale ühiskonnale, mälu hoidmisele ning elujõulise, avatud ja mitmekesise kultuuriruumi arengule, saavutavad programmid kiiresti ühise hingamise. Erimeelsusi justkui polekski. Kerkivad nii palgad kui hooned, langevad maksumäärad ja administratiivsed piirangud. Eestlus kestab üle aegade. Nii see võikski jääda. Reaalsete valikutega tuleb tegelda mõni teine kord. Ainult lihtsameelne jätaks avaldamata poolehoidu loomemajandusele, kui tõukefondide toetus on otsustatud juba aasta tagasi.

Kõige lüheldasemaks ja üldsõnalisemaks on jäänud väiksemate erakondade kultuuriplatvormid. EKRE ja RÜE on maha maganud võimaluse pakkuda välja täiesti vältimatult toimuvad sündmused, nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumi avamine (Reformierakond) või laulupidu. Uusi maju ja teatrisaale on pakkumises piisavalt, aga IRL ja SDE ei unusta näiteks renoveerimast ka ühe Euroopa pealinna keskväljakul suuri krohvilatakaid nutvat Kunstihoonet. Radikaalsust võib välja lugeda roheliste soovist vabastada kultuur alkoholi- ja tubakasõltuvusest ehk asuda sisuliselt muutma kultuurkapitali aluseid.

Filmivaldkonnas parlamendis esindamata erakondade valimisplatvormid kaasa ei räägi. Eestimaa Rohelised tahavad vabaks anda enne 1991. aastat valminud filmipärandi kasutamise, kompenseerides selle ka autoritele. Sama seisukoht peegeldub IRLi kultuuriprogrammis. Vabaerakonna igati sümpaatsed ideed on teiste programmidega võrreldes vähem valdkondlikud, puudutades pigem kultuuris toimimise põhimõtteid. Suurte erakondade programmist paistab läbi selge teadlikkus sellest, et juhitakse ministeeriumi, mitte kunstivaldkondi või selle protsesse. Sellel iseenesest õigel arusaamal on ka suur puudus. Kuna seadusega pole võimalik loovust kontrollida, jääb see lihtsalt vaateväljast kõrvale, asendub majade, monumentide ja suurte institutsioonidega.

Kõige silmatorkavam uuendus filmivaldkonnas on välisinvesteeringute osalise tagasimaksega filmifondi esiletoomine IRLi ja SDE programmis. Keskerakond mainib filmifondi, täpsustamata selle põhimõtteid, ja Reformierakond soovib lihtsalt kahekordistada Eesti Filmi Instituudi toetuse riigieelarvest. Huvitava iseärasusena läheneb Reformierakonna juhitav kultuuriministeerium juba praegu oma arengukavas maksuteemale erakonna programmist paindlikumalt. Audiovisuaalvaldkonda ähvardavaid ohte puudutades on lahendusena kirjas: „Peamiseks meetmeks saab siin olla valdkonna klasterdumise edasine toetamine ja teised teenuste eksporti toetavad tegevused, kaasa arvatud stuudiokompleksi arendamine, samuti regionaalfondide loomine ja filmiteenuste eksporti toetavate maksuerisuste sisseseadmine“.^*

Välisinvesteeringuid toetavast fondist on juttu olnud kümmekond aastat, stuudiokompleksist vähemalt viisteist. Tagasimaksefondi mõju filmitootmisele on ilmne, aga küsimuseks jääb, kas ka Eesti filmikultuurile. Kui soodustus tuleb välisinvesteeringult, leiab küll rakendust tehniliste erialade personal ja kulutatakse tugitegevusele, kuid tõenäoliselt ei puuduta see Eesti autoreid ega nende jutustatavaid lugusid.

Panustada filmitootmise käibesse Eestis ei ole sama mis soodustada kohaliku filmikultuuri arengut. Praeguseks on regionaalsed ja riiklikud fondid või maksuerisused olemas peaaegu kõigis Euroopa riikides. Läti ja Leedu on regioonis üles ehitanud oma võrgustikud, millega on konkureerida keerulisem kui viis aastat tagasi. Tagasimakselahenduste edukus sõltub sellest, kui selge on võit kulureal ja kui paindlikult on korraldatud asjaajamine. Lahenduse käivitamine võtab poolteist kuni paar aastat. Selles osas annab Reformierakonna lubatav kahekordne toetuse kasv tootmisele Eesti filmitootjatele ja publikule kindlasti vahetuma ja mõõdetavama tulemuse. Möödunud aasta lõpus Euroopa parlamendile esitatud filmitööstuse aruandes tuuakse Eesti ja Ungari välja kui ühenduse väikseima keskmise filmitootmiseelarvega maad.

Reformierakonna filmiteesid langevad suures osas kokku kultuuriministeeriumi arengukavaga. Viimases räägitakse vajadusest kasvatada Eesti Filmi Instituudi eelarvet ja rajada rahvusvahelises koostöös tervet valdkonda hõlmav võttepaviljon. Soovitakse ekspordivõimekuse kasvu. Ekspordi eripära filmivaldkonnas on, et tootjateni jõudev osa müügitulust on tavaliselt eelarvega võrreldes üsna tühine. Seejuures, kui Kultuuriministeeriumi arengukavas pööratakse tähelepanu ka kinode digitaliseerimisele, siis Reformierakonna kultuuriprogrammis selline viide puudub. Kinode digitaliseerimine oli veel 2014. aasta koalitsioonilepingus SDEga ainuke filmivaldkonda puudutav siht.

Tagasimaksefondi kõrval on IRLi tähelepanu keskendunud filmipärandi digiteerimisele, kättesaadavaks tegemisele ja vabakasutusse andmisele. Toetada soovitakse ka kvaliteettelesarja. Mida kvaliteetsarja all Eesti audiovisuaalkeskkonnas mõeldakse, pole tänini veel selgeks saanud. IRLi programmis leidub ühtlasi ainus viide sellele, et digiteeritud pärand võiks teenida elementaarset eesmärki jõuda avalikkuseni ja haridusse.

Kõige rohkem on filmile kultuuriprogrammides tähelepanu pööranud suured rahvuslik-konservatiivse skaala erakonnad. Tasub meenutada ka Reformierakonna eelmiste valimiste ideed luua eraldi laste- ja noortefilmide toetusskeem, mis olevat jõudnud koguni koalitsioonilepingusse, mida aga enam isegi veebist leida ei õnnestu. Neli aastat hiljem on üks lastefilm peagi esilinastumas, noortefilm valmis eelmisel aastal telesarjana. Andres Lapeteuse küsimusega võrdväärne müsteerium jääb endiselt lahenduseta. Kui nii valimisplatvormides kui valdkonna arengukavas on kirjas kõik suurepärased ja õiged mõtted, siis kuidas on kõige märgatavam saavutus valdkonnas õnneliku juhuse läbi sündinud Oscari-kampaania? Mis juhtus?

* Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2015–2018, lk 42.