Mis maksab sitika tere?
Uuringud kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on Eestis keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
Enne viimaseid riigikogu valimisi toimusid mitmel korral debatid kultuuri ja selle tegijate, loovisikute rahastamise üle. Kohati oli poliitikuil isegi keeruline hinnata, kes on vabakutseline loovisik, märkimisväärset selgust ei toonud ka koalitsioonilepe. Jätan poliitikud diskuteerima, kes on vabakutseline loovisik ning kuidas teda vähemalt pensionieani töötamas hoida, vaatan, kas ja mida saab loovisik – ja siinkohal keskendun esitajale, täpsemalt näitlejale – ise oma rahavoo osas ära teha.
Teoreetiline baas on muljetavaldav: autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul käsitlev direktiiv, nn DSMi direktiiv (Directive on Copyright in the Digital Single Market), kohustab esitajatele maksma tema õiguste eest õiglast tasu, jagama teavet, kus ja kuidas tema esitust on kasutatud, ning tagama võimaluse vaadata leping ümber, kui kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks. Praktikas on lubatut tagada aga keeruline, kui mitte võimatu.
Õiglane ja proportsionaalne tasu. Autoriõigusega on esitajale antud ainuõigus oma esituste kasutamine oma kontrolli all hoida ja – mis kõige olulisem – saada sellest kasu. Siiski ei saa loovisikud oma kesksest positsioonist ja autoriõiguse kaitsest hoolimata märkimisväärset tulu. Ka Eestis läbi viidud uuringud1 kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
Kuigi direktiivi üle võtnud riik peab tagama, et õiglase tasu maksmise põhimõte siseriiklikult rakenduks, saab riik ennast selle rakendamisel taandada kõrvaltvaatajaks. Eesti, Leedu ja Läti ülikoolide koostöös viidi selle väite kinnituseks 2021. aastal läbi uuring2, kus vaadeldi kolmes Balti riigis esitaja võimalust saada asjakohast ja proportsionaalset tasu.
Uuringu võtab kokku tõdemus, et kuigi direktiivis on loodud liikmesriikidele piisavalt ruumi siseriiklikult intellektuaalse omandi kasutamine täpsemalt sätestada, jääb õiglase ja proportsionaalse hüvitise mõiste abstraktsiooniks. Kõik kolm Balti riiki on valinud direktiivi minimalistliku rakendusstrateegia ning õiglase ja proportsionaalse tasu põhimõttel ei hakka tõenäoliselt olema tegelikku väärtust.
Eesti autoriõiguse seadusesse üle võetud lakooniline formuleering „esitajal on õigus saada kohast ja proportsionaalset tasu esituse kasutamise eest teiste isikute poolt“ on just niisama sisutühi, kui eelnimetatud uuringus on sedastatud. Kui töötasu osas on võimalik kummalegi poolele mõistliku summa üle läbi rääkida, siis õiglane ja proportsionaalne tasu õiguste eest tuleb pooltel õunte pealt välja selgitada ning omavahel selle rakendamises ka kokkuleppele jõuda.
Läbipaistvuskohustus. Eesti õigusruumis peame heaks tavaks lepinguvabaduse põhimõtet, mille puhul saab igaüks enamasti vabalt otsustada, kellega ja millise sisuga ning millises vormis leping sõlmida. Kuigi pooled on võrdsed, on läbirääkimiste laua taga nõrgemas seisus siiski see, kellel puudub asjakohane info, millele lepingu sõlmimisel toetuda, elik teadmine, milline on kaubeldavate õiguste tegelik väärtus.
Mõnes mõttes võib puuduvat teavet aidata kättesaadavaks teha DSMi direktiivis sätestatud läbipaistvuskohustus (Eesti autoriõiguse seaduses teavitamiskohustus): esitajal on õigus teada saada, kuidas on tema seniseid esitusi kasutatud ning milline on selle esituse kogutulu. Teavitamiskohustust peab täitma isik, kellele esitaja on oma õigused loovutanud. Eestis on see enamasti tootja. Juhul kui esitaja tasu ja esituse tulu pole vastavuses, on esitajal õigus leping ümber vaadata (art 20). Teavituskohustus kehtib iga esitaja suhtes tema vanusest sõltumata ning teavitamine on kohustuslik, kui teost ükskõik millisel viisil jätkuvalt kasutatakse.
Mil viisil võiks teavitamiskohustus aga realiseeruda, ei tea praegu ei esitaja ega selle teabe valdaja. Seda enam, et kui esitust kasutav isik kohustust ei täida, ei juhtu tegelikult midagi.
Tundub ebarealistlikuna, et näiteks maksuamet ja maksumaksja peaksid omavahel kokku leppima kumbagi poolt rahuldava summa, mille maksumaksja mõistlikul ajal ametile üle kannab. Juhul kui pooled kokkulepet ei saavuta, nendiks riik stoiliselt, et ahah, seekord siis sedaviisi. Autoriõiguse vallas toimetab riik siiski just nii.
Õigusest õigluseni ja tagasi. Vaidluste puhul, mis puudutavad õiglast tasu, teavitamiskohustuse täitmist või lepingu kohandamist, peab esitajal olema võimalik kasutada kohtuvälist menetlust (art 21). Kui direktiivis on kasutatud sõnastust „vabatahtlik menetlus“, siis meie seaduses on pandud rõhk sõnale „vabatahtlik“.
Seega on autoriõigust puudutavate vaidluste läbivaataja patendiameti juures asuv autoriõiguse komisjon, kes toimetab lepitusseaduse alusel. Lepitusseadus aga eeldab, et vaidluse korral peavad mõlemad pooled olema lahendusest huvitatud. Patendiameti sõnul pole komisjonil siiani just palju tööd olnud ning üks põhjusi on too vabatahtlikkus.
Siiski on nii patendiamet kui ka justiitsministeerium avaldanud arvamust, et senine kord muutub. Justiitsministeeriumi lauanurgal on autoriõiguse seaduse muudatuse väljatöötamiskava: selle kohaselt peab muutuma nii autoriõiguse komisjoni funktsioon kui ka vaidluste lahendamise kord. Alahindamata seadusandja algset plaani suunata vaidlevad pooled kompromissi otsima, võib selles vallas tuua näiteks riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO), mis on kohtuväline vaidluste lahendamise organ. Kas autoriõiguse küsimustes peaks VAKO olema kohustuslik etapp enne kohut või mitte, annab ehk arusaamise väljatöötamiskavatsuse protsess.
Kuivõrd üksikisik võib jääda lepingu üle läbi rääkides nõrgemasse positsiooni, siis saab ta loovisikuna oma õigusi teostada esindusorganisatsiooni kaudu. Kuigi Eestis on enamik esitajaid koondunud esindusorganisatsiooni alla, siis hooba, kuidas esindada selle liiget väärikalt, ilma kohtuta, siiski ei ole. DSMi direktiivi artiklid 18–21 muudaksid esitaja positsiooni lepingu sõlmimisel vaid juhul, kui siseriiklikult on kehtestatud rakendusaktid või toimimismudelid, mis on pooltele kohustuslikud. Muu hulgas on oluline võimestada ka kollektiivse esindamise organisatsioone, eriti olukorras, kus läbirääkimised kollektiivlepingute üle on vabatahtlikud ning teine pool ei ole sellest väga huvitatud.
DSMi direktiivi kolmanda osaga, kus juttu õiglasest tasust autorite ja esitajate kasutamislepingutes, on loodud huvitav olukord: turgu hakatakse korrastama pärast kogu tegevuse lõppemist. Arusaamist „mis sitika tere maksab“ saab parandada teavitamiskohustusega, millega seoses on võimalik tuvastada „sitika“ õiguste tegelik majanduslik väärtus. Teadmine on kahesuunaline: ühelt poolt laseb see hinnata juba tehtud tehingute väärtust ning teiselt poolt annab adekvaatsema pildi tulevaste lepingute sõlmimisel. See teadmine aitab läbirääkimistel, sest tootja peab ka päriselt hakkama esitajaga lepingutingimusi läbi rääkima ega saa enam eeldada, et kõik õigused lähevad talle vaikimisi ja valutult üle ning nii see jääbki.
Kaia Kadai on TÜ õppekava „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ magistrant.
1 https://www.praxis.ee/tood/vabakutseliste-loovisikute-sotsiaalkaitse-ja-toimetulek/
2 https://www.apgads.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/apgads/PDF/Konferences/2022/iscflul-8-2/iscflul8.2.pdf