Mis on poliitiline süü?

Ühiskondlikus korras elades ei pääse täielikult poliitilisest vastutusest keegi, isegi mitte apoliitilised. Moraalne süü on niisamuti vältimatu.

MIRT KRUUSMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmisel nädalal lõppes Ukrainas esimene sõjakuritegude kohtuprotsess. Sumõ linnas relvitu tsiviilisiku tapnud Vadim Šišimarin mõisteti süüdi ning tõenäoliselt veedab ta ülejäänud elu vanglas – kui just ei õnnestu teda ja teisi Vene sõdureid vahetada Azovstali kaitsjate vastu. Sõjakuritegijate kohtu ette toomisest on räägitud ning selle poole ka mingil määral liigutud sõja algusest saadik, iseäranis pärast Sumõ vabastamist. Mis mõte olekski rahvusvahelisel õigusel või üleüldse moraalil, kui selliseid tegusid ei karistata?

Samal ajal on avalikkuses hargnenud teised üksikisiku vastutust puudutavad vaidlused. Kui sõda algas, puhkesid mitmes Venemaa linnas sõjavastased meeleavaldused (neid toimub siiamaani) ning mõned hellitasid lootust, et rahvas pöörab Putini vastu ja režiim kukutatakse. Ühtlasi nenditi, et tegemist on Putini sõjaga, mida rahva enamus ei toeta. Isegi kui toetab, puudub Venemaal vaba arvamusloome. Rahva toetus on pelgalt riigi võimsa propagandatööstuse tulem, mille puhul on naiivne kõnelda indiviidi vabadusest. See mõneti vastuoluline mõttekäik, mis ühelt poolt panustab venelaste poliitiliselt vabale tegutsemisele ja teiselt poolt tunnistab poliitilise autonoomia puudumist, imponeerib eriti neile, kes tahavad igal juhul vältida otsest lääne ja Venemaa konflikti.

Osad toonitavad jällegi, et on väär rääkida ainult Putini sõjast. Statistika ju näitab, et Putini ja sõja toetus on Venemaal kõrge – olgugi et arvamusküsitlustest on üsna raske järeldada, mida venelased tegelikult mõtlevad. Ometi eeldatakse, et venelaste toetus isamaale on suur ning seda hoiab peale propaganda elujõulisena ka üleüldine usk Venemaa erandlikkusse, vene rahva erilisusse. Seega tuleb sihikule võtta vene kultuur laiemalt, koos Puškini ja Dostojevskiga, mitte kõigest Putin ja tema lähikond. Selle vaate järgi on Venemaa sisemine režiimimuutus ebatõenäoline või vähemalt äärmiselt aeglane protsess, mis ei pruugi lahendada üldist ideoloogilist probleemi. Venemaa ja vene inimene vajab moraalset ümberkasvatamist. Üksikisiku süü määrab tema rahvuslik, kultuuriline kuuluvus.

Analoogne üksikisiku süü teema kerkis pärast Tartu ülikooli ning hiljem ka teiste Eesti kõrgkoolide otsust Venemaa ja Valgevene tudengeid tuleval õppeaastal mitte vastu võtta. Riigipõhine tudengite välistamine kõlab liberaalses ühiskonnas muidugi ebamugavalt. Nii väljendus ka Tallinna ülikooli rektor Tõnu Viik kirjutades, et teatud kodakondsusega isikute vastuvõtu tõkestamine on „individuaalsete võimaluste piiramine kollektiivse süü või vastutuse põhjendusel ning sellisena lääne õiguskultuuri ühe olulise printsiibi riivamine“.1 Õige, aga samal ajal näeme kaadreid pagenenud venelastest Antalyas või Thbilisis rõõmsalt vaba aega veetmas ning see kõik tundub nii valusalt ebaõiglane – vahet pole, kas emigrandid Putinit isiklikult toetavad või mitte.

Karl Jaspers peab oluliseks ideed, et igaüks vastutab selle eest, kuidas teda valitsetakse. Seetõttu langeb poliitiline süü ka neile, kes võitlesid ebaõiglase režiimi vastu või suhtusid sellesse ükskõikselt. Pildil Hitler toetajate keskel.

Wikimedia Commons / CC-BY-SA 3.0

Venemaad ja natsi-Saksamaad on võrreldud ja nende võrdluste adekvaatsust hinnatud küllaga. Süü küsimuses – olgu kõne all Venemaa kriminaalne, poliitiline, moraalne või koguni kollektiivne süü – ei saa aga natsi-Saksamaa varjust lahti. Karl Jaspers kirjeldas oma 1945. aastal peetud loengus „Saksa süü küsimus“ tolleaegset moraalset õhkkonda järgmiselt: „Peaaegu kogu maailm mõistab Saksamaa ja sakslased hukka. Meie süüst kõneldakse raevu, õuduse, viha ja põlgusega. Karistust ja kättemaksu nõuavad võitjad, aga ka mõned saksa emigrandid ja isegi neutraalsete riikide kodanikud. Saksamaal on neid, kes tunnistavad süüd, isegi isiklikku, ning on palju neid, kes peavad end süütuks, kuid kuulutavad teiste süüd.“2 Vabastatud Bergen-Belseni koonduslaagrisse ilmusid samal ajal mööduvatele sakslastele mõeldud plakatid, kus oli kirjas: „Sa oled süüdi.“ Enamik kohalikke nägi aga süüdistustes, sealhulgas Nürnbergi protsessis, pelgalt võitja õigust ning keeldus süüd omaks võtmast, sest ka nemad kannatasid Hitleri režiimi all. Jaspers oli nördinud: me ei oska poliitilisest süüst mõelda.

Moraalne meelepahatorm, mida Jaspers kirjeldas, sarnaneb paljuski tänapäevale. Erakordne inimkannatus nõuab kategoorilist, universaalset hukkamõistu, ent moraalse ahastuse hoos kipuvad kaduma olulised tähendusnüansid ja vohama kollektivistlikku tüüpi mõtlemisviis, mis omistab süü ühele inimrühmale tervikuna, ent nii ei saa õieti süüdistada mitte kedagi. Mõistagi tekib kohe küsimus: kas filosoofiline arutlus süü tähenduse üle ei ole kuidagi nõmedalt osavõtmatu vastus erakordsele jõhkrusele ja vägivallale? Kas vähemalt tunnete tasandil pole õigus nendel, kes taandavad sõja headuse ja kurjuse võitluseks?

Jaspersi loeng on märgiline just seetõttu, et seda kuulasid noored saksa tudengid, kes olid sirgunud natsipropaganda keskel. Jaspers aimas ette, mida tema kuulajaskond mõtleb: kui varem olid kõiges süüdi juudid, siis nüüd sakslased – propaganda asendub propagandaga. Sisu on teistsugune, aga vorm sama. Jaspers tahab demonstreerida, et muutunud on sisu, aga ka mõtlemise vorm. Korduvalt rõhutab ta kahekõne tähtsust nii teiste inimeste kui ka iseendaga, mis on tõemeelsuse ja südametunnistuse aluseks. Avatud arutelu, eriti poliitilise süü teemal, on tema silmis sakslaste moraalseks taassünniks hädatarvilik. Kollektivistlik mõtlemisviis, mistahes poliitilise programmi kütkes, on aga inimese kui moraalse tegutseja tühistamine. Siiski tekib küsimus: kui kollektiivse vastutuse süüdistus ära langeb, siis mis jääb alles? Kuidas rääkida süüst, kui vajadus selle järele on nii terav?

Jaspersi enda lahendus oli hoolikas kontseptuaalne analüüs, oluliste erisuste toonitamine. See oli mõistuslik lähenemine, mida mõjutas aga Jaspersi enda kibe kogemus natsi-Saksamaal koos tema juudi soost abikaasaga. Ta loetles oma saksa kuulajaskonnale neli süü vormi, alustades kõige kitsamast: kriminaalne, poliitiline, moraalne ja metafüüsiline süü.

Kriminaalne süü on objektiivselt tuvastatav seaduse rikkumisena. Süüdistus õiguse rikkumise kohta tuleb alati väljaspoolt ning selle üle otsustab kohus. Kohtu eesmärk ei ole aga muuta süüdimõistetu paremaks inimeseks, vaid tagada õigus. Kohane vastus kriminaalsüüle on kahetsus ja karistuse kandmine. Poliitiline süü on süü, mida kannavad kõik riigi kodanikud oma valitsuse tegude eest. See on aga piiratud ulatusega.

Poliitiline süü (Jaspers nimetab seda ka poliitiliseks vastutuseks –liability) ei hõlma moraalset süüd ning on võrdeline indiviidi poliitilise mõjuvõimuga, ent see ei muutu mitte kunagi olematuks. Tähtis on, et poliitiline süü puudutab alati konkreetseid tegusid. Küsimus pole selles, kas sakslane on hea või halb inimene, vaid kas ta käitus poliitiliselt vastutustundlikult. Poliitilisele süüle kohane vastus on vastutuse aktsepteerimine ja reparatsioonide maksmine. Aja möödudes poliitiline süü väheneb, aga see võib ka põlvest põlve päranduda.

Jaspers peab oluliseks ideed, et igaüks vastutab selle eest, kuidas teda valitsetakse. Seetõttu langeb poliitiline süü ka neile, kes võitlesid ebaõiglase režiimi vastu või suhtusid sellesse ükskõikselt. Õigupoolest pole poliitilist ükskõiksust Jaspersi silmis olemas, kuna ka ükskõiksusel on poliitilised tagajärjed. „Iga inimene,“ ütleb ta, “on saatuslikul moel mässitud võimusuhetesse, millesse ta on sündinud.“3 Igal inimesel on ühe sõlmena sellest võimusuhete võrgustikust ka poliitilist vastutust.

Siit avaldub Jaspersi filosoofia eksistentsiaalne mõõde. Jaspers tunnistab, et inimene on heidetud poliitilisse kogukonda, mille eetos on määratud juba enne tema sünnihetke. Ükski indiviid ei suuda täielikult ümber teha poliitajaloolisi tingimusi, milles ta end leiab. Ometi poogib Jaspers sellele samale indiviidile külge poliitilise vabaduse ja vastutuse, minnes vastuollu tuntud põhimõttega, et vastutatakse vaid nende asjade eest, mida saadakse muuta.

See on Jaspersile möödapääsmatu paradoks. Ta ei saanud nõustuda sakslastega, kes põiklesid poliitilise süü võtmisest, väites, et see, mis Saksamaal toimus, oli paratamatu, või osutades, et ka teised riigid on süüdi, sest ei seisnud Hitlerile enne sõda piisavalt vastu. Kalduvus mitte võtta end indiviidina tõsiselt, alluda, kuid samal ajal mõelda „ma ei ole süüdi“, halvab Jaspersi arvates meie moraal-poliitilisi impulsse. See tähendaks, et poliitiline vabadus on lihtsalt sõnakõlks, millel ei ole päris maailmas – ja eriti siis, kui asi on tähtis – mingit väärtust. Jaspers ei saanud sellega soostuda. Me ei saa raskel ajal oma poliitilist vabadust lihtsalt varna heita ja uskuda, et nõnda oleme säästetud ka vastutuse võtmisest.

Ometi ei kannatanud Jaspers võitjariikides vohavat moraalitsemist, mille alusel tehti sakslastele etteheiteid: miks te olite nii passiivsed, miks te midagi ei teinud? Ta teadis, et vastuhakk režiimile oleks võrdunud kindla surmaga. Niisugused süüdistused mõjusid sakslastele tahes-tahtmata eluvõõrana. Mis kõige olulisem: taolistes etteheidetes kiputi omavahel segamini ajama poliitiline ja moraalne süü.

Moraalne süü on individuaalne ja hõlmab jällegi vaid üksikisiku tegusid. See on inimese ja tema südametunnistuse vaheline küsimus. Moraalsed rünnakud teiste inimeste tegude pihta moonduvad Jaspersi meelest kiiresti paradeerivaks moraalilugemiseks, mida kannustavad soov teist karistada või kahetsusele sundida. Moraalne süü saab aga võrsuda vaid kahekõnes iseendaga ning viib niiviisi loodetavasti meele­paranduseni, mis on ka moraalsele süüle kohane vastus. Moraalne süü on kriminaalse või poliitilise süü alus ning eristub neist selle poolest, et moraalne süü kuulub erasfääri, samal ajal kui kriminaalne ja poliitiline süü kuuluvad avalikku sfääri.

Jaspers mainib mitmeid natsivõimu ajal levinud moraalse nõrkuse vorme: konformism, usk enese võimetusse, varjumine tegevusetuse taha, teesklus ja enesepettus, koostöö süsteemiga salajases usus, et aja möödudes olukord muutub, ning katsed leida riigikorra häid külgi, et taluda selle varjupoolt. Igal sakslasel, leiab Jaspers, on põhjust oma hingepõhja vaadata.

Nendest näidetest selgub ka moraalse ja poliitilise süü läbipõimitus. Jaspers komplitseerib süü tähendusvälja veelgi ja lisab sellele religioosse mõõtme. Metafüüsiline süü on ilmselt Jaspersi taksonoomias vastuolulisim süü liik, mida võib lihtsustatult tõlgendada ellujääja süüna. See on süü, mida tuntakse, kui otsustatakse pigem ellu jääda, selmet jäägitult võidelda võimu vastu, mis hävitab meie ligimesi. See on süü inimkonna küündimatuse pärast elada vastavalt õigluse ideaalidele. Jaspers toetub siin inimkonna ühtekuuluvusele – mõttele, et kui kannatab üks inimene, kannatab terve maailm. Kuna metafüüsilist süüd on võimatu vältida, on sellele kohane vastus alandlikkus jumala ees. See on süü kõige laiem sfäär, mis hõlmab sakslasi, aga ka kogu inimkonda. Iga inimene kannab endas metafüüsilist süüd.

Seega, kuigi Jaspers viskab kollektiivse vastutuse idee üle parda, on pilt, mille ta oma saksa tudengitele maalib, üsna hukkamõistev. Keegi ei ole Jaspersi silmis süüta. Siiski on siin olulised nüansid, mis võimaldavad kõnelda süüst hulga tähenduslikumal moel. Keegi ei ole süüta, aga kõigil on erisugune süü määr. Vaid vähestel on kriminaalne süü, aga paljudel on poliitiline süü. Võimuladvikul on jällegi suurem poliitiline süü kui noil, kellel üldse puudus riigis poliitilise otsustaja roll, ükskõik kui väga nad ka ei oleks seda soovinud. Ühiskonnana elades – sotsiaalse loomana, nagu väljendus Aristoteles – ei pääse aga täielikult poliitilisest vastutusest keegi, isegi mitte apoliitilised. Moraalne süü on niisamuti vältimatu, ent kas seda päriselt tuntakse või mitte – see küsimus jääb juba inimese ja tema südametunnistuse vahele. Meeleparandust ei saa väliselt sundida, kuid reparatsioonide tasumist saab. Ka metafüüsiline süü jääb klaarimiseks inimese ja jumala vahele, uskmatu puhul aga ilmselt millekski, mille üle meelt heita ja ahastada. Igal juhul, kui rääkida süüst, ei ole küsimus selles, kes ollakse, vaid mida ollakse teinud. Nähtub ka, et väga harva – ning just eriti siis, kui see on kõige tähtsam – teeb inimene seda, mida tuleb teha.

Jaspers kõneleb ka võitjariikide poliitilisest süüst moel, mis kostab ilmselt tuttavlikult praegugi. Ta heidab ette teiste riikide, eriti Ühendkuningriigi, passiivsust, samal ajal kui Saksamaa valmistus sõjaks. Iga hinna eest rahu soovimine ja normaalsete suhete säilitamine nõrgestasid lääneriikide otsustusvõimet, kuni viimaks ei jäänud muud üle kui minna sõtta ning siis juba sõjaliselt tugeva Saksamaa vastu. Sakslased, kes lootsid Euroopa solidaarsusele, mis päästaks neid nende „Saksamaa vanglast“, pidid enne sõda aastast aastasse üha enam pettuma. Kõik riigid tunnistasid natsirežiimi, alustades Vatikaniga 1933. aastal. Ja 1936. aastal tuli terve maailm Berliinis kokku, et pidada olümpiamänge. „Muserdatult vaatasime iga välismaalase saabumist, suutmata alla suruda valulikku tunnet, et ta on meid hüljanud.“4

Kummaline, kuidas ajaloo spiraal on seekord kõverdunud, otsekui oleksid kõik sündmused meile veel seni arusaamata seaduste järgi juba ette määratud. See on masendav, isegi regressiivne mõte, mis näeb inimeses pelgalt looduse või ajaloo juhitavat materjali, midagi, mis on temast suuremate jõudude lükata ja vajaduse korral hävitada. See on filosoofiline vaade poliitikale, mida jagasid XX sajandi totalitaristlikud režiimid: natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Ma ei oska öelda, milline on tavainimeste poliitilise vastutuse määr ning kindlasti soovin vältida moraalitsemist, ent olen siiski skeptiline iga seisukoha suhtes, mis eeldab poliitilise vabaduse täielikku puudumist. Niivõrd kui inimene on sotsiaalne olend, niivõrd kui inimene ei ole saar, on poliitiline vastutus võõrandamatu. Seda on lihtne öelda ja mõelda, kui panused on väikesed, aga see on raske ja oluline just siis, kui oht on suur.

 

1 Tõnu Viik, Üliõpilaskandidaatide kodakondsuse-põhisest tõkestamisest. – ERR 1. IV 2022.

2 Karl Jaspers, The Question of German Guilt. Fordham University Press, New York 2000, lk 21.

3 Samas, lk 28.

4 Samas, lk 87-88.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht