Mõeldes Euroopast

Viljar Veebel

Reformide läbiviimise suurim takistus ei ole mitte Euroopa Liidu kodanike pessimism või pettumus liidus. Pigem on tegemist poliitilise eliidi tahtmatusega iseenda loodud stabiilsuse illusioonist välja tulla. Täiendades „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011– 2015” eelnõud, vormusid mitmed põhimõttelised valikud, mida eelnõusse selle tänases vormis paraku kuhugi lisada ei olnud. Kuidagi sobimatu olnuks neid suuri ideelisi valikuid asetada eelnõus toodud olmeliste küsimustega ühte ritta. Kodanike või eliidi valik? Euroopa integratsiooni saab edendada vaid selge demokraatliku mandaadi ja läbipaistvuse kaudu. Tihti leiab rõhutamist, et ELi majanduspoliitilised otsused oma kiireloomulisuses, detailsuses ja õiguslikus staatuses ei saa põhineda avalikul debatil või referendumil. Siiski põhineb Euroopa integratsioon ja selle ideede kandjate pädevus selgelt liikmesriikide kodanike ning seadusandlike kogude poolt neile delegeeritud ning selgelt piiratud otsustusõigusel. Eesti osalust ELis ei saa taandada tavalise rahvusvahelise lepingu tasemele ja seeläbi piirata kodanike otsustusõigust selles: kui EL on meie ühine valik, siis on vaja kodanikud ka EL küsimustes normaalselt kaasata. Mis motiveerib kodanikke kaasa mõtlema, kui puudub reaalne otsustusõigus? Küsimus ei ole vajaduses muuta aktiivsemaks kodanike kaasamiseks põhiseadust, vaid eelkõige selles, kuidas põhiseadust tõlgendada. Laiemalt ei saa Euroopa integratsioon või selle kriis olla ettekäändeks demokraatia ja võimude lahususe komponentide vähendamisele liikmesriikides või ELi institutsioonides. Kodanikud vajavad osaluse kaudu nii sümboolsetes (ELi presidendi valimine) kui sisulistes (Euroopa finantsstabiilsuse fond) küsimustes selget kinnitust, et nad on ikka veel kõrgema võimu kandjad ja Euroopa Liidus toimib endiselt demokraatia.

Solidaarsus või lepingulisus?

Euroopa sümboliks on olnud seaduslikkus ja lepingutest kinnipidamine. Seega ei saa keerulised ajad ja olud olla ettekäändeks kokkulepitust kõrvalehiilimiseks, vaid ainult põhjuseks mitte-asjakohaseid aluslepinguid täiendada, et need vastaksid paremini vajadustele. Täna seatakse lepingutega selged piirid näiteks finantssolidaarsuse osas ja tehakse seda selge eesmärgi ning põhjusega tagada jätkusuutlikkus. Lepingute politiseerimine ja rikkumiste normaalseks pidamine on muutunud tavapäraseks paraku nii laienemist reguleerivate Kopenhaageni kriteeriumide kui rahaliitu reguleerivate Maastrichti kriteeriumide osas. Nii on meil praegu valida, kas tunnistada avalikult, et vastutus on muutunud ühiseks ja normide täitmine ja kestlikkus ei ole enam esmatähtis ning lepingut muuta, või keskenduda ühiste pingutustega reegleid rikkuvate riikide korralekutsumisele. Kui reeglid on uutes oludes toimimiseks liiga karmid, siis tuleb neid muuta, mitte aga kollektiivselt rikkuda. Nn punaseid jooni, millest alates solidaarsus enam rikkumisi üles ei kaalu, pole tarvidust eraldi määratleda, need on aluslepingutes selgelt kirjas.

Turu- või plaanimajandus?

Euroopa finantsprobleeme ega strukturaalseid arenguprobleeme ei saa lahendada turusuhete keelamise ega reguleerimisega, näiteks võlakirju lõputult kokku ostes. Vabas ühiskonnas ei ole perioodilistes majandus- ja finantskriisides midagi erakorralist ega ebaõiglast. Nende funktsioon on sundida ühiskond laiemalt ja majandus kitsamalt muutustele ning efektiivsusele. Isegi kui nii tundub lühiajaliselt mugavam ja stabiilsem (näiteks võlakirjade osas), toimivad Euroopa Liidu välised turud endiselt edasi. Küsimus on eelkõige selles, kes lõppkokkuvõttes ebamõistlikud tehingud kinni maksab, kas nende teostaja või liidu kodanikud. Seega tuleb võimaluse korral vältida turgudesse sekkumist nii kaupade, teenuste kui võlakirjade osas ning edendada eelkõige tootlikkust, spetsialiseerumist ja omavastutust. Liit tervikuna saab ümber jaotada vaid juurde toodetud lisandväärtust. Liidu püsimist ei saa rajada plaanimajanduslikele mehhanismidele ja pidevale turusekkumisele. Üksikutele finantskriisis riikidele keskendumine ei lahenda Euroopa kui terviku probleeme, vaid kulutab eelkõige meie aega ja ressursse, sest Euroopa konkurentsiprobleemid on globaalsed, mitte regionaalsed.

Panustamine tarbimisse ja ülalpeetavatesse või tulevikku?

Finantskriisi üks peamisi põhjusi oli ELi kui terviku vähene ekspordivõime ja tootlikkus, võrreldes impordi ja üha kasvava tarbimisega. Kui mõnedes riikides (Saksamaa ja Holland) suutis eksportiv tööstus pidada sammu kasvavate kuludega, siis finantskriisi sattunud Kreekas, Portugalis ja Hispaanias kasvas väliskaubandusdefitsiit kiiresti. Üha kasvavad pensioni- ja tervishoiukulud koos kasvava noorte töötusega süvendavad olukorra keerukust veelgi.

Tänase Euroopa majanduspoliitilised valikud on vastanud selle keskmise valija ootustele. Keskmine valija on paraku aasta-aastalt aina vanem ja aina sõltuvam ühistest abifondidest, loodab aina rohkem riiklike garantiide peale ja soovib aina rohkem olevikus tarbida. Nii ongi kummalisel moel saanud finantskriisi lahendamise peaeesmärgiks pensionifondide osakute päästmine ja defitsiidis valitsuse laenuvõime tagamine. Nii neil kahel prioriteedil kui ka ELi peamisel kuluallikal ehk ühisel põllumajanduspoliitikal selle praegusel kujul puudub paraku lisandväärtuse efekt. Pigem suurendab iga sinna panustatud euro veelgi turumoonutusi ja ebaefektiivsust. Innovatsiooni, hariduse ja konkurentsivõime tõstmiseks ei kulu praegu veeranditki ELi eelarvest ega kümnendikku plaanitavast stabiilsusfondist.

Kui Eesti omahuvi või Euroopa ühishuvi?

Integratsiooni edukuse näitajaks on ikka ja ainult meie, eurooplaste rahulolu Euroopa Liiduga. Integratsiooniprotsessi kasulikkus on aastaid põhinenud lähimusprintsiibil. Nii igas üksikus küsimuses kui poliitika koosmõju puhul on määrav see, kas ühine tegutsemine loob ühiskonnale lisaväärtust tootlikkuse, konkurentsivõime ja turvalisuse osas. Ja kui ei loo, siis tuleb leida lahendused, mis on tulemuslikumad. Nii mõtlevad enamiku liikmesriikide kodanikud ja nende valitud poliitikud ja nii võime mõelda ka meie, kui me ei taha muutuda liidus ebaproportsionaalselt suureks andjaks ja ebaproportsionaalselt väikeseks saajaks. Ei ole kuidagi mõistetav, miks Eesti talunik saab neli korda väiksemat otsetoetust kui Saksamaa oma, kuid Eesti valija peab panustama finantskriisi lahendamisse SKTst ligi kolm korda suurema protsendiga kui sakslane. Isegi võrdne finantsiline kohtlemine ei aitaks meie ja teiste uute liikmesriikide arengutempot Lääne-Euroopa omaga ühtlustada, rääkimata kehtivast nn diskrimineeriva koefitsiendiga subsiidiumide loogikast, mis põlistab lähiaastateks Eesti kehvema positsiooni siseturul. Reaalsel tootlikkusel ja energiakulul põhinevad koefitsiendid liikmesriikidele subsiidiumide ja energiamaksude arvestamisel oleks samm ausama siseturu suunas.

Kas tuumik-Euroopa heaolu või äärealade konvergents?

Integratsiooniidee populaarsus on põhinenud võimel äärealasid kaasata ja vältida eraldusjooni liidu sees. Ometi on Euroopa Liidu tuumikriikide areng statistika järgi olnud stabiilsem ja kiirem, hoolimata ääreriikidesse suunatud abiprogrammidest. Ka praegusesse finantskriisi on sattunud vaid ELi ääreriigid. Kriisid ääreriikides on näidanud, et need meetmed vajavad sisulist ja fundamentaalset reformi. Probleem ei ole ajutises maksejõuetuses, vaid strukturaalses suutmatuses pakkuda siseturule piisavas koguses konkurentsivõimelist toodangut. Seega vajavad ääreriigid, sealhulgas Eesti, lisameetmeid konkurentsisituatsiooni võrdsustamiseks, kuna asutakse keskustest kaugemal, klimaatilised tingimused on ebasoodsamad, kohalikku kapitali on vähem ja traditsioonilised partnerid suurriikide turgudel puuduvad. Kuivõrd meie liitusime äärealana ELiga ju selleks, et tuumik-Euroopale järele jõuda, on meie otsene huvi, et meie konkurentsivõimet toetavad mehhanismid ka töötaksid. Seda laadi toetuste eesmärk peaks edaspidi olema mahajäänud riikides tootmise efektiivsuse kasvatamine ja arenenud riikides tootmismahtude piiramine. Ja kui praegune EL ei vasta meie ootustele või vajadustele, tuleb selgelt oma ettepanekutega välja tulla, mitte viisakalt oodata, et ehk siginevad need iseeneslikult ELi eelnõude hulka.

Kas stabiilsus või reformid?

Eesti ja mitmete teiste riikide Euroopa poliitika valdkondlikult läbivaks eesmärgiks on olnud stabiilsuse ja kestlikkuse tagamine ELi lähitulevikus. Olukorras, kus Euroopa on pidevas väliskaubandusdefitsiidis, valitsuste keskmine võlgnevus on jõudnud 85% SKTst, elanikkonna vananemine süveneb ja innovatsioonis jäädakse krooniliselt alla peamistele globaalsetele konkurentidele, vajab Euroopa kiireid ja strukturaalseid reforme, mitte stabiilset paigalseisu. Probleeme demokraatia, turumajanduse, õiguskindluse, läbipaistvuse ja äärealade majandusliku jätkusuutlikkusega ei saa lahendada stabiilsuse ja kestlikkuse olulisuse rõhutamisega, tarvis on põhjalikke ja kiireid muudatusi.

Reformide läbiviimise suurim takistus ei ole mitte Euroopa Liidu kodanike pessimism või pettumus liidus. Pigem on tegemist poliitilise eliidi tahtmatusega iseenda loodud stabiilsuse illusioonist välja tulla ning konkreetseid probleeme tunnistada. Praegune ELi eelarve ei ole mahult piisav ega otstarbekas, toetuste süsteem ei tõsta riikide tootlikkust ning pensionifonde peetakse tähtsamaks kui innovatsiooni ja haridust. Selleks et luua majanduslikult tasakaalukas ja efektiivne liit, tuleb esmalt neid probleeme tunnistada ning seejärel neid struktuurireformide kaudu lahendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht