Mõistatuslik Jochmann

Mees, kelle kinnisideeks oli läbipaistva, mõjusa ning mõistetava avaliku keelekasutuse areng

JAAN UNDUSK

Carl Gustav Jochmann (9. II 1789 Pärnu – 24. VII 1830 Naumburg) on üks mõistatuslikumaid Eesti baltisaksa kännust võrsunud kirjamehi: temast pole säilinud ühtegi portreed ja kõik oma teosed avaldas ta eluajal anonüümselt. Niisiis – ei nime ega pilti. On ainult metallist urn tema tuhastatud südamega (Cor Iochmannii), mis seisab samba peal Riia toomkiriku ristikäigus. Jochmanni testament jäädvustas aga kohe esimese punktina kummalise tingimuse, nimelt et juhul, kui ta õde Wilhelmine Amalie peaks surema lastetuna (nagu ka juhtus), jätab ta protsente kandma 15 000 hõberubla, mida tuleb Pärnus ja Pärnumaal kasutada eesti lastele mõeldud sõltumatute koolide rajamiseks. Aastail 1873–1917 tegutseski Pärnus Pühavaimu tänavas Jochmanni poeglaste eraalgkool, kus parimail aastail õppis mitusada (ja mitte üksnes eesti) last ning mille seinale kinnitati Saksamaa ja Eesti Jochmanni-sõprade ühiste jõupingutustega aastal 2002 mälestustahvel (vt Tuna 2002, nr 4, lk 157).

Jochmann oli Pärnu kohtusekretäri poeg, kes käis sealsamas linnakoolis ja alates 1799 Riia toomkoolis, kus kolmkümmend aastat varem oli õpetajaks olnud Johann Gottfried Herder. Kohalikke kombeid eirates ei siirdunud ta seejärel Tartu alma mater’i tiiva alla, vaid väisas kuueteistkümnendast eluaastast alates õigusteadust ja keeli õppides ülikoole Leipzigis, Heidelbergis, Göttingenis ja Lausanne’is. Heidelbergis astus ta 1806. aastal muuseas Napoleoni tollal võidukasse armeesse, et sõdida Venemaa vastu ja Poola vabaduse eest, jõudis leitnandi auastmeni, ent pettus siis prantslastes ja tõmbus tagasi. See vahejuhtum, mida ta ise hoolega varjas, jäi mõjustama kogu ta edaspidist elu ning tingis ilmsesti osalt ka tema kirjandusliku anonüümsuse. Aastal 1810 asus Jochmann tööle advokaadina Riiga, kuid tegi Napoleoni sõjaväe lähenedes 1812. kuni 1814. aastani pikema kõrvalhüppe Inglismaale, peatudes Londonis, Oxfordis ja Edinburgh’s ning elades seal läbi oma ainsa armastuse. Inglismaal sai temast liberaalse, avaliku kõne esmasusel põhineva ühiskonna kuulutaja.

Tuberkuloosihaige, aga piisavalt varaka mehena pühkis ta aprillis 1819 kodumaa tolmu taas ja igavesti jalgelt, veetes ülejäänud elu oma tervist parandades ning vaba literaadina keelekriitikat ja poliitilist publitsistikat viljeldes Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis. Püsivama peatuspaiga leidis ta hilisemail aastail Karlsruhes.

Jochmann jäi laiale ilmale tundmatuks aastani 1939, kui praegu kultusmõtleja maine omandanud Walter Benjamin avaldas Max Horkheimeri ajakirjas Zeitschrift für Sozialforschung koos omapoolse eessõnaga lühivariandi tema esseest „Luule tagurpidikäik“ („Die Rückschritte der Poesie“). Jochmann tsiteerib oma keelealastes töödes ohtralt aastail 1752–1756 Liivimaal koduõpetaja leiba teeninud Johann Georg Hamanni – eeskuju, mida järgis ka noor Benjamin oma varases keeletraktaadis „Keelest üleüldse ja inimkeelest“ (1916, eesti keeles 2010). Jochmanni kinnisideeks oli publitsistliku väljendusviisi võidukäik, see tähendab, läbipaistva, mõjusa ning mõistetava avaliku keelekasutuse areng. Ta oli veendunud, et liikumine avatud ühiskonna poole saab toimuda vaid koos proosa, eriti mõtteproosa ehk esseistika edusammudega. Ühiskond, mida valitseb luule, kujund, metafoor, ei ole poliitiliselt läbipaistev. Avalikkus (Öffentlichkeit) ongi see suur idee, mille järelpõlved Jochmannilt on noppinud.

See ei tähenda põrmugi, et Jochmann ise kirjutanuks seitsmesõnalisi lihtlauseid, mida igaüks suudab kergelt seedida. Vastupidi, Jochmann on ilmselt väljapaistvaim stilist baltisaksa mõtte­prosaistide seas, tõeline haritlasfiguur. Eriti just mainitud luule-essees võib tema poole lehekülje pikkune, retooriliselt mitmel tasapinnal töötav lause väänelda nagu taimornament, ning selle kongeniaalne ümberpanek teise keelde eeldab aegavõtvat nikerdamist. Sellise stiili mõistmise võti on teksti valjuhäälne, rütmiliselt ja meloodiliselt vaheldusrikas, täpselt pauseeritud esitus – siis omandab kirjutatu vormilise elegantsi ja sõnum saab elavaks. Jochmann, nagu öeldud, oli avaliku kõne prohvet.

Oma eluajal avaldas Jochmann anonüümselt neli raamatut: „Hierarhia ja selle liitlased Prantsusmaal. Lisandusi uuemale kirikuloole“ („Die Hierarchie und ihre Bundesgenossen in Frankreich. Beiträge zur neuern Kirchengeschichte“, 1823), „Vaatlusi protestantismist“ („Betrachtungen über den Protestantismus“, 1826), „Keelest“ („Über die Sprache“, 1828; selle üks osa on „Luule tagurpidikäik“), „Homöopaatiliselt ravitu kirjad homöopaatia kutselistele vastastele“ („Briefe eines Homöopathischgeheilten an die zünftigen Widersacher der Homöopathie“, 1829). Need on enamasti mahukad teosed, kõik kokku ligi 1400 lehekülge, mis, kui esimene välja arvata, ilmusid Heidelbergis asuvas C. F. Winteri kirjastuses. Winter töötab tänaseni edukalt edasi Heidelbergi ülikoolikirjastusena, andes välja ka Jochmanni kogutud teoseid (kavandatud seitsmest köitest on aastail 1998 ja 2010 ilmunud kaks) ning Jochmanni-uurimuste sarja, millest on lugejate ette jõudnud kaks osa (2016, 2018) ja järgmisel aastal tulemas veel üks.

Postuumselt avaldas Heinrich Zschokke kolme köitena pealkirjaga „Reliikviad“ (1836–1838) Jochmanni eluajal üksnes perioodikas ilmunud või üldse ilmumata jäänud tekste, millest tähtsamad on „Robespierre“ (1822), „Aadliseisuse looduslugu“ („Zur Naturgeschichte des Adels“, 1827), „Avalikkusest“ („Über die Öffentlichkeit“, 1830) jt.

1971. aasta ENE kolmandasse köitesse on Jochmann juba sisse võetud, aga põhjalikumalt tegeles temaga eesti uurijaist õigusajaloolane August Traat, kes nimetas 1970. aastate lõpul Jochmanni esimeseks Eestist pärit revolutsiooniliseks mõtlejaks. Eesti ja saksa keeles on Jochmanni isikut ja loomingut eri vaatevinklist käsitlenud näiteks Peeter Järvelaid ja siinkirjutaja, Pärnu Postimehes on Jochmann koduloolistel põhjustel olnud püsiv teema. Jochmanni elu ja perekonnaloo on pikemalt lahti kirjutanud Aldur Vunk oma raamatus „„Kuningamäng“ ärkamisaja koidikul“ (2012).

Aastal 2014 korraldas Eesti Goethe-Selts tõlkevõistluse, millel osalejad võisid jõudu proovida ka Jochmanni tekstidega. Selle tulemuseks oli ajakirjas Akadeemia (2015, nr 5) avaldatud kena väike saak – meie Jochmanni-tõlgete algatus.

Heidelbergis kui Jochmanni mälupaigas koondus professor Ulrich Kronaueri (sünd 1944) ümber juba 1998. aastal filosoofiline sõpruskond, mis aastast 2007 kannab Jochmanni-Seltsi nime. Kronauer on Jochmanni austaja ja tema teoste publitseerija olnud ligi nelikümmend aastat ning Jochmanni-Seltsist on kujunenud üks Saksa-Eesti akadeemiliste sõprussuhete mitteformaalseid kantse (vt pikemalt Tuna 2014, nr 4, lk 148–149). 2014. aastal pälvis Kronauer Pärnu linna teenetemärgi. Kronauer on Jochmannist kirjutanud terve raamatutäie – ehkki raamatuna ilmumata – artikleid. Selle aasta 14. novembril oli ta jälle Tallinnas, esinedes konverentsil Kirjanike Majas kõnega, mida võib nüüd siitsamast lugeda.