Mõistliku religioossuse otsinguil

Jaan Lahe

Kas on võimalik religioon, mis põhineb üksnes mõistusel? Zar´a Jaa`qoobi arutlused. Ühe abessiinia mamhöri elu ja mõtted. Etioopia keelest tõlkinud Uku Masing. Saatesõna kirjutanud Kalle Kasemaa. Johannes Esto Ühing, Tartu 2012, 93 lk. Kuigi mõistus ja usk ei ole olemuslikud vastandid, vaid pigem teineteist täiendavad suurused, on ajaloos olnud ometi perioode, mil nende vahel on toimunud konflikte. Need kokkupõrked pole olnud enamasti välised, vaid on leidnud aset tundlikumate inimeste mõtlemises. Euroopa ajaloos oli üks selline periood ususõdade ajastule (XVI-XVII sajand) järgnenud aeg. Kuigi kõik kristlikud konfessioonid, mille pooldajad üksteisega võitlesid, olid olnud veendunud oma usu ainuõigsuses, seadsid sõdade käigus aset leidnud laastamistööde ulatus, julmus ja inimestele osaks saanud kannatused tollal paljude tundlikumate mõtlejate jaoks kahtluse alla erinevate konfessioonide pretensioonid ainuõigsusele. See sundis ka küsima, kas üksteist usu nimel hävitavad kristlased esindavad üldse õiget kristlust? Ja loogiliselt järgnes sellele teine küsimus: milline on õige kristlus? Kui antiik- ja keskajal oli olnud õige kristluse hindamise kriteeriumiks eeskätt kooskõla kirikliku pärimusega (mida peeti ajas muutumatuks) ja alates reformatsioonist kooskõla Piibliga (õigemini küll reformaatorite piiblitõlgendusega), siis varasel uusajal levis haritlaste hulgas veendumus, et kõige usaldusväärsem ja kindlam kriteerium õige kristluse hindamiseks on inimese mõistus – õige kristlus ei saanud olla mõistusega vastuolus. Mõistuse kõrge hindamine on iseloomustanud filosoofilist mõtlemist küll juba alates antiigist, kus mõistust peeti lausa jumalikuks (selle aluseks oli kujutlus inimmõistuse ja maailmamõistuse ehk Jumala sugulusest) ja püsis (erinevalt tavaarusaamast) ka keskajal, ent mitte kunagi ei ole usutud inimese mõistuse autonoomiasse, st tema võimesse otsustada asjade üle ilma muude autoriteetide abita, kui seda uskusid XVII-XVIII sajandi mõtlejad.

Tollased haritlased on püüdnud kirjeldada, milline see õige ehk mõistuspärane kristlus või religioon (kuni XVII sajandini olid need mõisted sünonüümid; alles seejärel hakati mõistet „religioon” (religio) kasutama ka mittekristlike usundite kohta, kuid üldiseks muutus selline keelekasutus XVIII sajandil) välja näeb. Inglise filosoofi lord Herbert of Cherbury (1581–1684) arvates võib võtta selle sisu kokku viie punktina: 1) on olemas „kõrgeim olend”; 2) inimene on kohustatud teda austama; 3) „kõrgema olendi” austamine seisneb vooruslikus elus; 4) Inimene on võimeline ära tundma, milline käitumine on hea, milline on halb, ja vastavalt sellele ka toimima; 5) kuna „kõrgeim olend” on õiglane, siis ta tasub inimestele hea käitumise eest, halba käitumist aga karistab.

Umbes sarnaselt näeb õiget kristlust ka teine tolle ajajärgu inglise filosoof, John Toland (1670–1722), kes rõhutas aga lisaks eelpool nimetatud punktidele veel usku inimhinge surematusesse – viimane oli talle oluline kui eeltingimus, et surmajärgne tasu või karistus inimese tegude eest oleks võimalik. Ristiusu põhisisu, nagu seda esitasid Hebert ja Toland, oli nende veendumuse järgi mitte inimese elu jooksul omandatud, vaid talle juba sünnipäraselt kaasa antud. Kristlus on nende mõtlejate arvates seega identne inimese „loomuliku religiooniga”, milleni jõudmiseks ei vaja inimene mingit erilist ilmutust. Kolmas tolle ajastu inglise mõtleja, Matthews Tindal (1656–1733) väitis, et mõistuslikult tõlgendatud kristlus olevat identne inimkonna algreligiooniga, st religiooniga, mis oli Aadamal ja Eeval enne pattulangemist. Jeesus tuli tema arvates vaid seda algreligiooni taastama. Tindal usub, et põhimõtteliselt on iga mõistusega ehk mõtlev inimene võimeline seda algreligiooni taastama ja oma elus järgima – Jeesus näitas selles vaid inimestele eeskuju. Eelpool kirjeldatud ristiusukäsitlust tuntakse sageli „deismi” nime all.

Nägemus religioonist, mille esitavad „Zar´a Jaa`qoobi arutlused”, on hämmastavalt sarnane deistide ristiusukäsitlusega. Raamatu autor taandab oma nägemuse õigest religioonist usule Jumalasse, kes on inimese ja maailma Looja (Looja olemasolu saavat inimene järeldada maailma olemasolust oma mõistuse abil, ilma selleks ilmutust vajamata), usule hinge surematusesse, tahtevabadusse ja õiglasse tasusse sealpoolsuses. „Zar´a Jaa`qoobi” järgi on inimese põhiülesanne täita Jumala tahet, kuid viimane ei seisne milleski muus kui elus kooskõlas mõistusega ja Jumala- ning ligimesearmastuse kaksikkäsu täitmises. „Zar´a Jaa`qoobi arutlustes” visandatud õige religiooni ja deistide usukäsitluse vahel on küll ka mõningad erinevused: näiteks rõhutatakse „Arutlustes” inimese isiklikku suhet Jumalaga, mis teostub palves (mille olulisust deistid ei uskunud). Erinevalt deistidest ei nimeta „Zar´a Jaa`qoobi” autor oma õiget religiooni ka kristluseks, vaid lihtsalt usuks Jumalasse ja küllap on see ka õige, sest me ei leia tema raamatust ühtegi spetsiifiliselt ristiusule eriomast ideed.

Kui „Zar´a Jaa`qoobi arutlused” oleks XVII sajandist pärinev teos (nagu uskus ka raamatu tõlkija Uku Masing), tekkiks küsimus, kuidas jõudsid tollast inglise religioonifilosoofiat meenutavad ideed kaugele Etioopiasse. Vaimuajalugu pakub küll näiteid selle kohta, et inimesed maailma eri paikades võivad jõuda sarnaste ideedeni enam-vähem samal ajal ka teineteisest sõltumatult, kuid „Zar´a Jaa`qoobi” puhul on sarnasus deistliku ristiusu-tõlgendusega liiga suur, et uskuda vaid kokkulangevust. Ei oleks ka usutav, et need ideed jõudsid Etioopiasse seal tegutsenud Portugali katoliiklike misjonäride kaudu. Viimased tundsid kindlasti deistide seisukohti, kuid vaevalt, et propageerisid neid, sest taoline käsitlus ristiusust, nagu selle visandavad lord Herbert of Cherbury, Toland ja Tindal, oli jesuiitidest misjonäride jaoks kindlasti hereesia.

Tänaseks on „Zar´a Jaa`qoobi arutluste” mõistatus lahendatud. Me teame, et raamatu tegelik autor oli XIX sajandil elanud itaalia preester Giusta da Urbino, kes esines pseudonüümi all Zar´a Jaa`qoobi. Ta tegutses misjonärina Etioopias, õppis ära etioopia keele ja kirjutas oma raamatu nii heas etioopia keeles, et nii tema kaasaegsed kui ka hilisemad põlvkonnad uskusid, et raamatu on kirjutanud keegi XVII sajandi Etioopia tark. Me ei tea küll kõiki raamatu autori motiive, kuid on väga tõenäoline, et autor oli deistlikud ideed omaks võtnud ja soovis esitada oma käsitlust õigest religioonist, tahtmata seejuures tollase kirikuga tülli minna.

Nii nagu deistide puhul, võib küsida ka „Zar´a Jaa`qoobi arutlustes” esitatud religiooni puhul, kas seda saab pidada kristluseks – on ju siin jäetud kõrvale peaaegu kõik see, mis on eriomane ristiusule – Jumala eriline ilmutus Jeesuse isikus, Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise tähendus jms, ent on inimesi, kes ei suuda omaks võtta ühtegi ajaloolist religiooni, kuid kes ometi otsivad vastuseid oma eksistentsiaalsetele küsimustele, mida nad loodavad leida religioonist. On vaieldav, kas on võimalik religioon, mis põhineb üksnes mõistusel, ent ka tänapäeval leidub inimesi, kes tunnevad, et neile ei ole vastuvõetav eeskätt tunnetele rajatud religioossus, ent kes ometi usuvad, et on olemas kõrgem mõistus, mis juhib maailma, ja et inimese elu jätkub mingil kombel ka pärast surma. Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et inimesi, kes seda usuvad, on palju ka tänapäeva Eestis. Kuna eestlastele meeldib väidetavalt ka mõistuspärasus, siis võiks „Zar´a Jaa`qoobi arutluste” lugemine leida positiivset resonantsi ka inimestes, kes ise ennast „usklikeks” ei pea, kuid kes tegelikult ometi usuvad. Intellektuaalset lugemisrõõmu pakub raamat kindlasti ka lihtsalt religiooni- ja filosoofiahuvilistele. Viimaks olgu nimetatud seegi, et „Zar´a Jaa`qoobi arutlused” on jäädvustanud ennast ka Eesti kultuurilukku kui ainus kuni tänaseni vanaetioopia keelest eesti keelde tõlgitud raamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht