Mõistmine ja mõistukõne

Hasso Krull

Üks kummalisemaid nägemusi universumi ehitusest on eelmise sajandi kaheksakümnendatel tekkinud holograafilise universumi mudel, mis lähtub Karl Pribrami ja David Bohmi ideedest ja mida populariseeris Michael Talboti tuntud raamat „The Holographic universe” (1991). Selle järgi on meie maailm sõna otseses mõttes tohutu hologramm, mille iga üksikosa sisaldab informatsiooni kogu terviku kohta, samuti nagu Dennis Gabori loodud holograafiline jäädvustus. Kuna selline idee võimaldab võrdlust paljude  müstiliste nägemustega, on seda tublisti kasutatud Uue Ajastu usundis; hiljem on holograafilist printsiipi stringiteooria võtmes edasi arendanud Leonard Susskind.

Holograafilise universumi algidee on mõistagi väga lihtne. Peame lihtsalt kujutlema, et iga meie keharakk sisaldab kogu vajalikku teavet terve keha kohta; edasi, et see keha omakorda sisaldab kogu vajalikku teavet terve teda ümbritseva looduskeskkonna kohta; ja lõpuks, et see looduskeskkond sisaldab kogu vajalikku teavet universumi kohta. Metafüüsiliselt arutledes tähendab see, et kui  ma näiteks küüsi lõikan, saaks iga äralõigatud küüneääre põhjal uuesti üles ehitada kogu universumi, juhul kui see miskipärast peaks kaduma minema. Müstiliselt mõeldes tähendab see jällegi, et mul oleks vaid iseendasse süüvides võimalik jõuda kõigi universumi saladuste jälile (muidugi pole need sel juhul tegelikult mingid saladused). Igaühes on peidus Albert Einstein, Immanuel Kant ja Gautama Buddha – niihästi otseses kui ka ülekantud mõttes. Müstilised ilmutused, valgustumised ja kirgastumised on niisama võimalikud nagu aegruumi mõisteni jõudmine  lihtsalt pliiatsiga paberil arvutusi tehes.

Olles selle punktini jõudnud, jääb vaim paratamatult kõhklema. Edasi ei paista kõik enam nii tore, selle asemel haarab teda metafüüsiline äng (või peaks ehk ütlema „holograafiline õudus”). Kas on siis tõepoolest nõnda, et kõik see, mis on olemas minust väljaspool, on ühtlasi olemas ka minu sees? Kõik sõjad, genotsiidid, mõrtsukatööd ja piinamised? Kõikide kurjade inimeste kõige alatumad mõtted? Kõikide hullumeelsete kõige jubedamad psühhoosid? Ei, nõnda ei saa see olla. Siin peab olema mingi  viga, see mõte on liialt ebameeldiv. Nii palju halba ei saa minu sees ometi olla; iga inimese identiteet on paratamatult ehitatud eeldusele, et ta on oma loomult hea. Järelikult peab holograafilise universumi kujutelm olema mingi pettepilt, näiline efekt, mis võib küll sobida mõnede füüsikaliste teooriate või neuroteaduslike avastustega, aga ei saa olla päriselt tõene. Tõde peab ju paratamatult olema healoomuline, juba definitsiooni järgi – sest tõe järgi orienteerudes liigutakse alati õigesti.

On ilmselge, et holograafilise universumi ideed ei saa kunagi täielikult tõestada. Katseid võib küll korraldada näiteks bioloogiliste rakkudega, et saada teada, kas pärast ühe algraku hävitamist kasvab teisest terve või poolik merisiil. Aga universumiga ei saa katset korraldada. Ja kui jõuaksimegi niikaugele, et leiame oma maailma ja iseenda eest igast selle väikseimast osast, kuhu oleksime sellega jõudnud? See tõestaks vaid kaudsel teel seda, et me oleme olemas. Ja midagi muud me ju ei eeldanudki? Järelikult jõudsime lihtsalt teatava peegeldusefektini, olgugi ebatavaliselt keerulisel moel.

Nii ei saa me teada midagi  uut ega võida midagi koguni vastupidi, me raiskame aega millelegi, mis on juba niigi selge, tõestades seda, mida polnudki tarvis tõestada. Kuid asi võib olla ka teisiti. Võib-olla on just siin müstilise mõistmise lävi, see, mida nimetatakse mitmesuguste spetsiifiliste mõistetega nagu samādhi või satori. Midagi seesugust, mida pidas silmas pärsia müstik Jalāl ad-Din Rūmī, kui ta kirjutas: „Kujutlemine on justkui pimedal kõrvaltänaval käsikaudu kobamine, või justkui peseks keegi verega oma silmi. Tõde oled sa ise, pealaest jalatallani.  Ütle, mida sul veel oleks teada vaja?”. See, mida kirjutab Rūmī, on mõistukõne, aga eks ole selline mõistukõne küllaltki otsekohene? Sest kuidas saaks seda veel selgemalt öelda? Holograafilise universumi idee võiks olla rohkem või vähem „tõene”, sõltuvalt teooriast, millesse see sobitatakse või kus seda seletusena kasutatakse. Kuid niisuguse universumi kujutlemine ei anna meile iseenesest midagi juurde, see on ainult fantaasiamäng, meie vaimus lavastatud „second life”. Oleme olemas nii nagu ennegi, kui me polnud holograafilist universumit kujutlenud. 

Ainult nüüd on selle tõdemuse juures üks väike „aga”. Mõistukõne on muutunud palju vähem tähtsaks, peaaegu teisejärguliseks. See „aga” ongi mõistmise ja mõistukõne erinevus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht