Monumendiraevust kunstiuurija pilguga

Iga teine Tallinna 1970ndate ja 80ndate avaliku ruumi skulptuur on omamoodi iseenda eitus.

ENRIKO MÄSAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Maailma haaranud pahameel monumentide suhtes ning nende kukutamine näikse kuuluvat rohkem sümbolite kui kunstivalda. Sõda peetakse sümbolite ja märkide mäletamise ning nende aktsepteerimise pärast, mitte monumentide endi kunstilist loogikat silmas pidades. Sellisel juhul võikski jääda kogu rüselus monumentide ümber sümbolitega seonduva piiresse ning puutugu avalikku skulptuuri vaid sedavõrd, kui see käsitleb avaliku ruumi kunstilist külge või esteetilise kogemuse kvaliteeti. Monumentidest on saanud mälusõja metonüümia, mis oluliselt ahendab võimalust üldse loominguga suhestuda, peale selles leiduva meelelahutusliku iva.

Siit edasi arutledes võib lihtsalt jõuda mõtteni, mida kasutavad muuhulgas paljud meeleavaldajad, et monument ja sümbol ongi üks ja seesama. Monumendid ongi püstitatud sümbolväärtuse ehteks ning sellisena on nende ainuke tähendus ajalooliste isikute või sündmuste sümbolistlik esiletõstmine. Taoline seisukoht on kitsalt sotsiaalsusega seonduv ega pea paljude monumentide puhul paika.

Skulptuuril (nagu igal teisel kunstiliigil) on kaugelt rohkem tunnetuslikke kihte kui sotsiaalpoliitiline läbikaja, mis viimase sümbolsõja valguses on enim tähelepanu pälvinud. Tihti on need kihid avalikku skulptuuri sisse kirjutatud ning oleneb suuresti meist endist selle ruumi liikmeina, milline kiht parasjagu päevakajaliseks osutub. Tähelepanu hõivamine ühe tähendusvälja poolt ei tee teisi välju seejuures olematuks. Skulptuur on ainult siis ainult sümbol, kui kohaldame semiootilist vaadet; ainult siis ainult ressurss või kulu, kui kohaldame majanduslikku vaadet, ja ainult siis ainult vormidialektika, kui selle tegemisse on kätketud kunstilist tundlikkust. Hetke mälusõjas on kõik ülejäänud kihid sotsiaalpoliitilisist tähendusist kirurgiliselt eemaldatud, mis teeb kogu terviku nägemise ahtaks.

Kunstilise ponnistuse argument osutab, et autori kunstiline panus ja vaev on materjalis viljunud. Avaliku ruumi skulptuur pole tihti lihtsalt sümbolite representatsioon suvalises korratuses, vaid loomingulise töö tulem. Kui loominguline panus poleks asjakohane, võiksime piirduda ilma konkurssideta ühtekuhjatud sümbolite kogumiga, kust igaüks võib valida suhestumiseks endale sobiva. Tõelus paraku on see, et monumentalistid on kunstilise pingestamise huvides teose üles ehitanud või töö käigus teosesse loominguliselt poetanud mõtteid moel, et valmides hakkab teos elama ja pingestab dialektiliselt nii enda olemasolu kui ümbritsevat avaliku ruumi. Tasub meelde tuletamist, et Eesti (sh Tallinn) on erakordselt rikas kasvõi teoste poolest, mis nõukogude ajal raius või sulatas ridade vahele mõtteid, mida avalikult polnud võimalik väljendada. Nii on iga teine Tallinna 1970ndate ja 80ndate avaliku ruumi skulptuur omamoodi iseenda eitus või vähemalt talletab mingil muul moel (materjali valik, abstraheerumine, kompositsioonireeglite eiramine) lisandväärtust oma tollaste olude kiuste.

Loomulikult ei käi ponnistuse mõte kõikide monumentide kohta ja linnaruumis leidub ka sirgjoonelisemaid väljendusi, ent kui autoril vajalikud töövõtted omandatud ja huvi kunsti vastu kustutamatu, saab kunstiline läbitunnetus tema töös muudest külgedest võrratult tähtsamaks, mis ongi kunstniku või avalikku ruumi käsitleva arhitekti üks põhiülesandeid. Kui juhtubki, et viimastel kümnendeil on ponnistuse osatähtsus vähenenud, siis sel juhul tuleks pigem küsiva pilguga vaadata monumendi tellija või korralduskomisjoni tingimuste poole, mis praagib julgema linnaloome eos välja. Sellegipoolest jääb kunstiliselt keskpärastegi monumentide peal rüve määrima rohkem määrijat ennast ja tema suutmatust või tahtmatust loobuda tuttavalt kitsa mõttekäigu mugavusest.

Eesti skulptuuripärandi rikkust arvestades on meil teoste seisukohalt piisavalt panust ja potentsiaali suutmaks neis erinevaid kihte kõigepealt teineteisest eristada ning võimalusel nende üle arutleda, kihiti neid tunnustada või laita, selmet ummisjalu tormata avalikke skulptuure üksnes ühiskondlikel põhjustel hukka mõistma. Ehkki kindlat piiri on kihtide vahele keeruline tõmmata, ei tasu sellepärast neid ülepea segamini ajada. Need kihid saavad lootusetult seguneda vaid monumendis, mida käsitletakse teenusena või tootena, mis kaugelt pole läbi aegade Eesti skulptuuri mõttekäiku arvestades asjakohane. Väär oleks võtta monumenti, eriti kui selle teostamise juures on silmas peetud laiemat vaimsuse taotlust, üksnes propagandateenuse pakkujana materiaalses sfääris. Rüvega on just selline ettepanek tehtud.

Kunstiliselt läbitunnetatud skulptuurid (avalikud või mitte) evivad olenemata oma ideoloogilisest väetisest, millest nad on mingil aja perioodil võrsunud, hulga rohkem mõõtmeid kui pelgalt propagandistlik. Kui vastumeelsus on suunatud sümbolistlikule representatsioonile, siis täpselt nii tuleks ka sellega ümber käia: vahetades või ümber mõtestades sümboleid. Kui aga kogemus on olenemata sellega mestis olevaist poliitilistest või sotsiaalmajanduslikest tähendusist kunstiliselt sedavõrd võigas, on tõepoolest tegemist kunstilises mõttes puhtal kujul pildirüüstega. Kõikidel teistel juhtudel on kunstiteose kunstiline sisu muude põhjuste kannataja või selle kannatuse pärija, mida rüüstajad omaks hüüavad. Rüve määrib ka palju muud, mida monumendi põlgaja ei oska eristada pimestatuna sotsiaalpoliitilisest üleskihutusest või kuulumis­vajadusest.

On paradoksaalne, et iidolite kummardamine tingib paratamatult ülistuse teguviisile vastupidise seisundi – pildirüüste nendesamade iidolite pärast. Nii võib iga nektar hapneda ja muutuda teistes oludes mürgiks. Pateetilis-idealiseerivaid monumente aina lõhkudes ja nende asemel samalaadselt uusi tootes oleme vangistatud käima sellise suletud süsteemi sees ringiratast. Nimelt samal põhjusel ongi tähtis tarindada oma kunstiteadlikkust ja pühendada tähelepanu teostele või loodavale, mis väljuks iseenda sotsiaalpoliitilisest hävingu raamistikust. Seda muidugi eeldusel, et monumentidega sõdimise meelelahutusena kõrvale jätame ning tegeleme ühiskonnana tõsisema sooviga otsida enda monumentaalsust kui sellist.

Kas ei ole siis monumendiraev sama vägivalla vastasuse äraspidine nähe? Kas tõepoolest needsamad inimesed, kes ennast avalikus ruumis välja elavad, olid šokeeritud videotest, kus IS hävitab Mosuli muuseumis raidtaieseid ja iidseid Assüüria Lamassu pühakujusid? Kui see on nõnda, siis kuidas on võimalik, et ainult mõned aastad hiljem on nad langenud samasse lõksu, kus ebasoosingu või mittemeeldimise kohtu­otsusega võib kõike sellesse valgusvihku jäävat rüvega laita? Ühiskonnana koosolemise küpsuse kriteeriumiks võiks meeldimisprintsiibi asemel olla hoopis mõtestatud kultuuritundlikkus. Lõpuks on edukamad need ühiskonnad, kes mõtestavad oma kulgu ja kogemust, laadides seejuures ebamugavad kujud võibolla teiste sümbolitega ning andes neile seeläbi sootuks muu tähenduse või lisatähendusi.

Sõda monumentide ümber osutab laiemalt küsimusele monumentaalsusest – sellest, mis teeb monumendi monumendiks. Nimetatu puudumisel (olles mitte võrsunud monumentaalsuse vajadusest) on lihtne monumenti võtta avaliku ruumi kaunistusosisena, sellega seepärast isetahtsi ümber käies. Kui monumentide puhul oleks tegemist ainult sümbolivajadusega, siis võiks vähemalt teoreetiliselt piirduda suure­mõõtmeliste sümbolite enda representatsiooniga, mis ajaliselt, rahaliselt ja tehniliselt, rääkimata läbitöötatusest on ratsionaalsest seisukohast odavam, lihtsam ja oluliselt vähem ajakulukas. Ometi ei rahuldu võimuinstitutsioonid ega ühiskonnaliikmed sümbolitele taandatud kolmemõõtmelise butafooriaga, vaid vajavad sinna juurde või õigemini selle aluseks inimlikku mõõdet ja kogemusega päädivat vaikelu materjalis. See tähendab üheselt, et meil – ühiskonna liikmeina, aga ka inimestena üldisel tasandil – ei ole mitte vajadust sümbolite järele (nagu monumendisõda ilmekalt esile tõstab), vaid laiemalt sümboolsuse järele. Lihtsakoelises monumendiraevus jääb sümboolsuse enda tasand tihti varju, leides oma vaikiva väljenduse kuju merre veeretamises ning samas mõni aeg hiljem sarnase püstitamises eelmise asemele. Siin, sümboolsuse laiemas valgusvihus, ongi mõistlik endalt küsida, kuidas saaksime sellest vältimatust sümboolsusevajadusest aetuna targalt toimetatud, nii et sõdimine erinevate sümbolite hegemoonia üle ei ähmastaks meie pilku ja suhet sümboolsuse endaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht