Monumentaalne ajarändur

Kaarel Tarand

  “Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimuseks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib leida endale uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma…”

Suur sõnaja andis need hõbevalgemad sõnad meile juba 22 aastat tagasi, otsekui ette teades, et just need on kõige vajalikumad ja paremad sõnad kasutamiseks neile, kelle kord ja kohus on märtsis 2006 talle järele hüüda. Lennart Meri oleks nagu teadnud, et just nii ongi vaja hüüda. Lohutult, kuid lõpuks ikka lootusrikkalt. Küllap teadiski, sest ta oli ajarändur. Võib-olla oli ta seda aega juba külastanud paljude muude kõrval.

“Kaugusi, nii ruumilisi kui ajalisi, tuleb läbi elada, kui tahame ennast samastada muistse kalastaja või kütiga ja tema silmadega hinnata maailma,” kirjutas Lennart Meri sealsamas “Hõbevalgemas”. Jutt käib hoopis rohkemast kui küttidest ja kalastajatest. Jutt käib Pytheasest umbes 2350 aastat tagasi, Tacitusest meie ajaarvamise alguses, aga ka sellest esimesest eestlasest, nukilise näoga ja karvasest, kes, keelena pingul, lükkas kõrvale viimase sarapuuoksa ning, nähes ees merd, meie paiksuse Läänemere randadel aastatuhandeteks ära määras.

Lennart Mere ruumirännakud ulatusid Pariisist Moskvani ja Tallinnast Vladivostokini, Helsingist Washingtonini ja Méxicost Pekingini. Seda on palju, kuid rändamine ajas oli ja on palju suurem, vähestele mõistetav ja veel vähesematele jõukohane. Võimalik, et ajarännakud pole ainult tõeotsingud, vaid tõukuvad ka seiklushimust. Iga seiklus nõuab suurt julgust, see on sööst teadmatusse, minek kaugemale piirist, millest tavaline üle ei astu. Astub erandlik, suguharu teadmamees. Šamaanita ei saa läbi ükski suguharu. Pealik võib ka olemata olla, šamaan peab olema. Selleks, et teada, kuhu me läheme, peab ajarändur olema seal eespool käinud.

Ta on kirjutanud: “Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.” Täna on see lause kahekordselt tõsi, nii väikese kui suure algustähega. Kanname mere märke ja Mere märke. Otsija leiab need endas üles merd vaadates ja Merest mõeldes. Mõeldes sõnale, mis maha jäi, mille elu jätkub üha uut sisu leides.

See sõna on monument, mis kõrgub meie kohal. Või elab meie sees ja ümber. Ei, monumendid ikka kõrguvad. Neid vaadatakse lähedalt või kaugelt, aga ikka alt üles. Sõnamonument ei pruugi hoolsa vaatamiseta üldse nähagi olla ja kui sõna ei öelda, ei pruugi seda ka kuulda.

Soomes, kuhupoole suur sõnaja ise ikka vaatas, saab iga president, kellest ehk igaüks sealgi ka sõnas monument, monumendiks füüsilisel kujul. Need monumendid piiravad parlamendihoonet Helsingis. Eestlased ei vala ega raiu inimesi monumentideks nende eluajal. Alates 14. märtsi varahommikust on teisiti. Nüüd on Eesti täis vajadust monumendi järele. Sõnamonumendi kõrvale ja toeks. Sest kuhu me teame minna, kui monument meeles ja silma ees ei seisa? Me peame minema sõna järel, lubamata endale nõrkusehetki ja tähele pannes, mida vaja. Sest “kõik me kanname endas nõrkusehetkil saari, märkamata, et mandrid kannavad meid.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht