Moraalselt puhas, juriidiliselt korrektne

KAAREL TARAND

Mida Eesti üldse ÜRO julgeolekunõukogus teeb, kui ei algata rahvusvaheliste umbsõlmede lahtiharutamist?

Ei ole kohta kanaarilinnule Eesti välispoliitika pimedas kaevanduses. Või mida ta seal teekski. Ta võib ju mürgiste gaaside tõttu surnult maha kukkuda, kuid seda ei tee keegi märkamagi. Eesti välispoliitiline kurss, nagu pidupäeviti riigijuhtidelt kuuleme, on olnud ju aastakümneid vankumatu ja järjepidev ning, mis veelgi tähtsam, väärtuspõhine. Neid väärtusi hoiame aga nii sügaval südame salapaigas, et keegi teine, ei sõber ega vaenlane, neid ei näe ega tea nende olemasolustki. Eesti väärtuspõhise välispoliitika selgroog on tark vaikimine, mis tahes olukord maailmas ka parasjagu ette ei tuleks. Kui midagi ütleks, võiks seda ju tõlgendada sekkumisena teiste riikide siseasjadesse, ent see ei saa kunagi ja kuidagi Eesti huvides olla.

Paraku peaks selles olukorras täielikult unustama ka Eesti iseseisvuse manifesti ja Tartu rahulepingu, kus mõlemas on kirjas, et iseseisev Eesti Vabariik on rajatud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttele. Kataloonia iseseisvusreferendumi järel kirjutas rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo Postimehes: „Eestil pole juriidilist ega moraalset kohustust enesemääramispüüdlusi ja territooriumide eraldumisi mujal maailmas aktiivselt toetama rutata. Juriidilist kohustust ei ole meil seetõttu, et kehtiv rahvusvaheline õigus eelistab riikide territoriaalset terviklikkust rahvaste enesemääramisõigusele. [—] Moraalselt ei ole meil seda kohustust, kuna iseseisvus võideti kätte Vabadussõjas; meid ei lastud vabaks intellektuaalses vaidluses moraalselt õigete põhimõtete üle.“

Sellega võiks jutu lõpetada, sest kahe aastaga ei ole rahvusvahelises õiguses midagi otsustavalt muutunud ning riigi­rahvaste valitsuste hulgas valitseb üksmeel selle osas, et kõik kohad laua ääres on täis, maailma poliitiline kaart valmis ja lõplik. Rohkem riike pole vaja. Kui vaadata lähemalt, milliseid otsuseid tehakse teistes riikides, on siiski raske tuvastada järjekindlust. Järelikult, kui Eesti tahab olla oma liitlastele ja ennekõike süvaliitlasele USA-le truu, peab ta paindlikult reageerima igale välispoliitilisele meelemuutusele mujal ja oma seisukohti üleöö revideerima, et olla püsivalt samal meelel nende tujukatega. Või vähemasti näima sellisena.

Paari aasta eest kinnitas president Kaljulaid visiidil USAsse, et selle riigi välispoliitika on väärtuspõhine. Toona kvalifitseeriti Washingtonis õiglasteks ja headeks kõik, kes võitlesid Lähis-Idas korraga nii Süüria ametliku režiimi kui ka terroristlike organisatsioonidega. Edukaimad nende hulgas olid Süüria kurdid. Kuid saabus päev, mil väärtuseks sai kurdide reetmine ning nende järjekordne tapalavale saatmine. Eks kurdid ole sellise asjaga harjunud: nende võitlus omariikluse eest on kestnud terve sajandi, kuid ükski märk ei näita mitme riigi territooriumil elava 30miljonilise rahva iseseisvusiha vaibumist. Eestis tuletab kurdide iseseisvumise paratamatust järjekindlat meelde ainult Eerik-Niiles Kross, aga ametlikus välispoliitikas on korraga õige (ja väärtuspõhine) nii USA sõjaline sekkumine Süürias kui ka mittesekkumine ehk lahkumine tagajärgede eest vastutamata. Mõttes kiidab Tallinn Washingtoni globaalpoliitilise tarkuse eest.

2017. aastal korraldasid Iraagi kurdid oma autonoomses piirkonnas referendumi, mis andis tulemuseks enam kui 90protsendilise toetuse iseseisvusele. Ametlikult jäi iseseisvus välja kuulutamata, kuid sisesõda puhkes sellest hoolimata ning kurdid kaotasid nende kontrolli all olnud territooriumist märkimisväärse osa. Ainsa riigina on referendumi tulemusi ja Kurdistani iseseisvust valitsuse tasandil tunnustanud Iisrael. Hmm, aga Iisrael on ju ka Eesti sõber ja liitlane, kellega on Eestile aastaid meeldinud ÜROs samamoodi hääletada ja kelle soovidele vastu tulles ei ole Eesti senini tunnustanud Palestiina iseseisvust, erinevalt näiteks Rootsist ja Islandist. Tõsi, oma seisukoha ebamäärasuses sarnaneme Euroopa riikide enamusega, kelle positsioon on, et Palestiina nn kahe riigi lahendus on õige, kuid Palestiina omariikluse tunnustamise eelduseks on Iisraeli nõusolek (seda aga ei tule). Selle alusel võib teha järelduse, et Eesti välispoliitikas hinnatakse kõrgelt igavesti kestvat ebastabiilsust Lähis-Idas ning sellega kaasnevaid mõne rahva kannatusi. Vaikuse sõnum on, et palestiinlased ja kurdid on oma hädades ise süüdi. Eespool tsiteeritud Mälksoo järgi peaks meil aga moraalne kohustus neid rahvaid toetada siiski olema, sest neil ei käi ju oma okupantidega intellektuaalne vaidlus, vaid nad peavad, relv käes, lakkamatut vabadussõda.

Riigita rahvaste iseseisvustahe referendumitel

Riik Aasta Osaluse % Tulemus
Lõuna-Sudaan 2011 60+ 99 : 1
Šotimaa 2014 84,5 45 : 55
Iraagi Kurdistan 2017 72,2 93 : 7
Kataloonia 2017 43,0 92 : 8

Oktoober pole enesemääramisõiguseta, kuid iseseisvuse poole püüdlevatele rahvastele olnud pidupäev ka Euroopas. Esmaspäeval kuulutas Hispaania ülemkohus välja kohtuotsuse, millega määras pika vanglakaristuse Kataloonia iseseisvust pooldavatele demokraatlikult valitud endistele juhtidele. Kuna süüdistust vägivaldse riigipöörde korraldamises ei õnnestunud tõendada, tegi kohus neist korruptandid, kes on kulutanud maksumaksja raha valesti (referendumi korraldamiseks). Paljude katalaanide silmis on aga Madrid selle otsusega tootnud uues kvaliteedis kangelased. Raske on ette kujutada, et nende kuni kümme aastat kestev martüürium vangikongides võiks hetkekski unustusse vajuda ja et sel puuduks Kataloonia iseseisvuslasi innustav ja nende hulka kasvatav jõud.

Miks Eesti riik katalaane ei toeta? Kas seetõttu, et katalaanid on püüdnud iseseisvust saavutada peaaegu Hispaania põhiseaduse järgi, mis aga pakub selleks paraku vaid õhkõrna teoreetilise võimaluse ning Madridis on põhiseadust tõlgendatud eranditult katalaanide kahjuks? Kui Kataloonia tänavaprotestid, millele kohtuotsus uue hoo andis, ning lubatud piire ületav kodanikuallumatus kasvaks üle relvastatud võitluseks kas või määral, mis Hispaania lähiajaloost Baskimaal liigagi hästi teada, kas siis tunneks Eesti moraalset kohustust katalaane toetada?

Nimetatute kõrval tundub šotlaste positsioon praegu lausa kuldne. Nende eest teevad musta töö ära Londoni põikpäised parteipoliitikud. Šotimaal 2014. aastal korraldatud referendumil said iseseisvuslased lüüa suhtega 45 : 55. Brexiti-­referendumil kaks aasta hiljem aga toetasid šotlased Euroopa Liitu jäämist vahekorras 62 : 38. Kui Ühendkuningriik peaks suutma lähiajal EList lahkuda, võib sel olla määrav mõju Šotimaal järgmiseks aastaks planeeritavale uuele referendumile. Toetus iseseisvusele koos ELi liikme­susega on küsitluste järgi praegu ajaloo suurim ja see võib oponentide käpardlikkust arvestades veelgi kasvada. Šotlased on riigita rahvaste hulgas ainulaadsel positsioonil, sest separatismi eest ei anta seal kedagi kohtu alla ja reaalne põhiseaduslik tee krooni alt välja on olemas.

Mõistagi on parim ikka vere ja vägivallata lahendus, kuid rahvus­vahelistes suhetes konflikti pooled enamasti omal jõul selleni ei jõua. Oma positsioonil ollakse kaevunud liiga sügavale, liiga palju on sajanditega tekkinud müüte, mille tõttu dialoogi alustamiseks vajalikud ohverdused tunduvad talumatult suured. Seetõttu vajatakse neutraalseid vahendajaid. Õigustatud küsimus siin­kohal on: mida Eesti läks maailma­poliitikas tegema, kui sai suurte jõupingutuste tulemusel ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks? Kas vahendamine, originaalsete ja julgete lahenduste pakkumine umbsõlmede lahtiharutamiseks ei võiks olla Eesti põhiplaan? Ametlikult ei ole seda Eesti eesmärkide hulka pandud, sest need on varjamatult omakasu­püüdlikud. Kõige tähtsam olevat hoopis Eesti näitamine maailma­kaardil aina suuremana ning selle kaudu Eesti ettevõtetele äriedu tagamine välisturgudel.

Igaüks, kes on vaevunud tutvuma julgeolekunõukogu päevakorraga, teab, et Lähis-Ida piirkonna teemad haaravad sellest ülekaaluka osa ning pole tõenäoline, et palestiinlaste või kurdide probleeme arutades tahetakse kuulata Eesti targutusi küberturvalisuse ja e-riigi teemal. Kui aga Eesti teeks järelejätmatult avaldusi rahvusvahelise õiguse kaalukausside nihutamiseks territoriaalse terviklikkuse eelistamiselt enese­määramisõiguse kasuks, kas meid aetaks tarest välja või leiaksime hoopis hulgi uusi sõpru igalt kontinendilt? Ja kuhu peidame silmad unustamatus häbis, kui esmalt šotlased ja nende järel teised tõestavad, olgu relvaga või rahuga, et uued riigid siiski saavad tekkida ja kunagi olnud taastuda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht