Mõrv selfide pärast

Kitsaste ühiskondlike normide eiramine võib muutuda ohtlikuks, kui muserdavale patriarhaalsusele liiga valusasti kannale astuda.

HILLE HANSO

Paradoksaalsel kombel annab surm vahel põhjuse rääkida elust. Nii kätkeb Sanam Maheri 2019. aastal avaldatud raamat „A Woman Like Her. The Short life of Qandeel Baloch“ põhjalikku ülevaadet Pakistani eluolust, kuna selles küsitakse – ilma vastuseid pakkumata –, miks toimus alatu roim, õetapp, pealegi perekonna au nimel. Raamat on ühekorraga haarav kriminull ja ühiskondlik vaatlus ning kompab detailselt kõigi osaliste süüd. Krimiromaanist erinevalt on need sündmused paraku aset leidnud. Raamat tõi Karachis elavale uurivale ajakirjanikule Maherile läinud aastal küllaga rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust.

Pakistani ühismeediastaar Qandeel Baloch oli üks neist mässumeelsetest tegelastest, kes trotsis konservatiivse ühiskonna piiranguid ja vägivaldset patriarhaalsust. Kahjuks tuli tal isepäisuse eest eluga maksta. 26aastase naise mõrvast puhkes laialdane arutelu ümberkaudsetes riikides, islamikogukondades ning muidugi ka läänes, kus Qandeelist sai Pakistani feministlik ikoon.

How I’m looking“

Qandeel Balochi karjäär modelli ja näitlejana, nagu ta end nimetas, jääb eelmisse aastakümnesse. Tema seksikad videod ja selfid kogusid kümneid miljoneid vaatajaid, tema isemeelselt edvistav „How I’m looking“ viis ta internetis Pakistani kümne enim otsitud isiku hulka. Qandeeli ihaldusväärne ja ehe Pakistani naiseilu ideaal tõmbas ligi, provokatiivsus lisas furoori. Tundub, et tähelepanuvajadus kujunes sõltuvuseks, sest ajapikku hakkas Qandeel kõnetama poliitikuid ja kuulsusi: küll lubas ta teha kogu riigi vaatajatele striptiisi, kui Pakistan Indiale kriketis pähe teeb, küll saatis videosõnumi Pakistani peaministrile Imran Khanile, paludes meelalt kaamerasse vaadates teda endale meheks. Tema videod olid Pakistanis (tõlkes puhaste, rikkumatute maa) provokatiivsed, kuigi eurooplane või aafriklane kehitaks õlgu. Ta vilistas president Mamnoon Hussaini manitsusele mitte tähistada valentinipäeva, mida õige pakistanlane ei tegevat, ja seksikat punast pluusi kandes edastas sõnumi, kus soovis head valentinipäeva, vastandudes „laiskadele ja idiootlikele poliitikutele“, kes noori keelavad. Sõnadega „te ei saa takistada inimesi üksteist armastamast“ hakkas ta vastu normidele, mida vanemad põlvkonnad noorematele kehtestavad. Mõni ime, et konservatiivide viha kasvas – meediastaar oli lahkunud naistele reserveeritud mängumaalt.

Kuulsuse haripunkti tõusis Qandeel nii pärsia-, araabia- ja türgikeelsetes kui ka oma kodumaa kanalites, kui ta sai Pakistanis tuntud telemufti Abdul Qavi, tollal riigi usuasjades mõjuka tegelasega, kokku hotellitoas, et arutada moraaliküsimusi. Mitu imaami harrastab just moraalitsemist niisuguste staaride kulul, kuna küsimus, mida naine võib endale lubada, tõuseb Pakistanis alailma esile.

Kohtumine, mille kaadreid võib igaüks praegugi netiavarustest lihtsasti leida, kujunes õige familiaarseks. Qandeel on mufti peast haaranud karakullmütsi, mis sümboliseerib vaimuliku kuulumist Pakistani Moslemiühendusse, ning teeb selfipulgalt telefoniga flirtivaid pilte ja videoid, et paisata need vaimuliku tõrkumisest hoolimata avalikkuse ette. Need levivad kulutulena, vallandades ennekuulmatu modelli ja mulla skandaali. Mõistagi aimas meedia suuri auditooriume. Mõlemat hakati kutsuma vestlussaadetesse, kus enamasti pöörduti „auväärt vaimuliku“ Qavi poole, aga Qandeeli halvustati, rünnati ja häbistati. „Ta pakkus mulle Colat ja suitsu, ütles, et see süvendab meie­vahelist armastust! Mis armastusest ta rääkis?!“ pareeris Qandeel, püüdes variserlikkust paljastada ning osutada, et pealtnäha vaga mees nii vaga polnudki. Loomulikult kutsus mässumeelne käitumine esile konservatiivide ulatusliku pahameele ning mulla Qavi heideti välja autoriteetsest ramadaani nõukogust.

Maher arutleb raamatus, kui palju võis usumehe töökaotus ja prestiiži langus olla põhjuseks, miks põikpäise meediastaari vend Waseem ta esmalt unerohuga uimastas ja seejärel surnuks kägistas. Mufti ise on hilisemates inter­vjuudes korduvalt rõhutanud,1 kuidas Qandeel teda oli blameerinud. Qandeel valati läbi veebi üle ennekuulmatute ähvarduste ja sõimurahega, mis sest, et naine imaamilt (mitte millegi eest) vabandust palus ning oma lugupidamise kõigi vaimulike vastu üle kinnitas.

Etteheiteid jätkus kaugemaltki. Belutši rahva aktivistid algatasid Qandeeli vastu kohtuasja – nad süüdistasid selfikuningannat nende nime kasutades2 terve Iraani, Afganistani ja Pakistani piirialadel elava hõimurahva häbistamises ning ähvardasid tohutu kahjunõudega. Ühtlasi tõrelesid rahvuskonservatiivid, et naine peab järgima usunõudeid – vagadust ja tagasihoidlikkust – selle asemel et minna kaasa Pakistani olemusele võõraste lääne vooludega. Kaebamiskampaania tagajärjel suleti Qandeeli pea poole miljoni jälgijaga Facebooki konto. „Olen kindel, et 99% teist vihkavad mind,“ kurtis Qandeel ühes oma videos. „Olen ka 100% kindel, et mul on tõesti täiesti suva,“ lisas ta trotslikult. Arvatavasti ei andnud ta endale aru, et ühiskonna normide eiramine võib saada ohtlikuks, kui muserdavale patriarhaalsusele liiga valusasti kannale astutakse. Etteheiteid tulvas mudalaviinina, enamasti meestelt. Läks nii, nagu kirjutas naaberriik Afganistanist pärit kirjanik Khaled Hosseini oma kuulsas romaanis „Tuhat hiilgavat päikest“ ühe oma elukogenud tegelase suu kaudu: „Nagu kompassinõel põhja poole näitab, leiab mehe süüdistav sõrm alati naise. Alati.“3

Teise teemana harutabki Maher lahti meedia rolli Balochi tapmises. Qandeel polnud muidugi meediastaari pärisnimi. Sensatsioonihimuline meedia tuvastas staari sünnikoha ning avaldas süüdimatult lehtedes koopiaid Qandeeli passist ühes kõigi andmete ja õige nimega Fouzia Azeem. Ilmnes, et tegu oli Punjabi vaesest perest pärit külatüdrukuga, keda oli varakult abielluma sunnitud nii nagu miljoneid noori naisi. Kes sünnitas lapse, ent põgenes vägivaldse abikaasa katuse alt varjupaika. Tagasi minemast ta keeldus, selgitades hiljem, et tahtis oma elus midagi saavutada. Keeldumise hinnaks oli poeg, kelle mehe pere välja nõudis.

Selge, et Qandeel kuulus sellesse Pakistani ühiskonnakihti, kes ei saanud pretendeerida lugupidamisele ja lääne meedia nimetas teda Pakistani Kim Kardashianiks ülearu optimistlikult. Fouzia Azeem ei olnud Kim Kardashian – rikas, keda kaitsevad tema klass, turvamehed ja rikkus. Qandeel oli külatüdruk, ta kuulus Pakistanis kõige piiratuma sotsiaalse mobiilsusega ühiskonnagruppi. Tal oli kuus venda ja seitse õde.

Niipea kui kogu Pakistan teada sai, et tegu polegi igavleva rikkuri või äridaamiga, vaid lihtsa külatüdrukuga, järgnes kohe põlastus. Kõmuväljaanded asusid üksteise võidu tema koduküla, vanemaid, sugulasi ja naabreid kimbutama. Vagatsev materdamine läks üha marulisemaks. Tuttavad hakkasid ilkuma Qandeeli venna Waseemi üle, kes oli Qandeeli rahalisel toetusel avanud külaplatsil pisikese mobiilipoe. Maher viitab paradoksile, et kuni Qandeel oma teenistusest anonüümselt ema ja isa toetas ning õdedele-vendadele raha andis, ei olnud Waseemil probleemi. Kui aga Qandeeli isik oli paljastatud, survestati teda au eest seisma. Anonüümne müsteerium Qandeel oli alasti rebitud ja seda mitte tema enda seatud tingimustel.

Meediastaar oli lahkunud naistele reserveeritud mängumaalt ja konservatiivide viha kasvas.

Youtube

Kas süüdi on meedia või konservatiivne ühiskond?

Kas tapmises oli süüdi meedia või konservatiivne ühiskond? Teise teemana selgitabki Maher meedia osa Balochi tapmises ja ta esitab hulganisti kokkuvõtteid intervjuudest ajakirjanike ja teiste meediatöötajatega. Ilmneb, et ühe süüdlasena mõrvas võibki käsitada sensatsioonihimulist meediat, kes süüdimatult staari isikuandmed oli avalikustanud. Aga mitte ainsana – Maher analüüsib ka Pakistani seadusi, mis vaenuõhutajate, ähvardajate ning eriti soopõhise ja seksuaalse ahistamise suhtes on tavatult hambutud, lausa ohvrit süüdistavad.

Lisaks keskendub Maher aspektidele, mis ümbritsevad nn aumõrvu karistamatusega. Nii oli mõrva ajal Pakistani seadustes säte, et kui perekond mõrva toimepanijale andestab, pääseb mõrvar karistuseta. Kui pahatihti nii juhtub ning aastas mõrvatakse „au“ nimel Pakistanis kuni tuhat4 naist, siis antud juhul vend karistuseta ei pääsenud. Qandeeli ema ja isa pojale tapmist ei andestanud ning Qandeeli isa ütles lausa: „Tütar oli rohkem poja eest kui pojad ise,“ viidates tema rahaabile. Nende tütre tapmine kutsus esile suured naisõiguslaste väljaastumised ja surve poliitikutele – kes küll ilmselt asusid tegutsema suuresti vaid sellepärast, et Qandeel oli tapmise ajaks juba (rahvusvaheline) kuulsus.

Naised elavad Pakistanis meestest tunduvalt ebasoodsamates sotsiaalsetes ja institutsionaalsetes tingimustes, kuid paljuski varjutab kogu teemat ühiskondlik eitus, mida kultiveerivad konservatiivid ja nn aukultuuri kandjad. Pakistanis juhtusin arutama seda teemat kohalikuga, kes ülespuhutult kiitis, kuidas tema kodumaal naisi hoopis kätel kantakse. Kuid kui au nimel toime pandud mõrvadeni jõudsime, muutus muidu liberaalse mehe jutt vastukäivaks. Temagi arvas, et mõnikord naised ületavad piire, õõnestavad „Pakistani traditsioone ja kombeid“ ning kogukonnavanemad võtavad siis kasutusele karistusmeetmed. Ta esitas seda asjade loomuliku käiguna, paistes kuuluvat nende 40% pakistanlaste hulka, kes arvavad, et aumõrv on tihti või vahel õigustatud, kui naine on olnud abiellumata seksuaalselt aktiivne või olnud abieluvälises suhtes.5 Minul jäi üle vaid järeldada, et tõesti, kui „kätel kantav naine“ püüab ise sammuda, lõhub ta kõikehõlmavat patriarhaalsust ja esitab lubamatu väljakutse ühiskonna hierarhiale.

Siiski tuleb öelda, et kui mitmed ühiskonnagrupid on Pakistanis traditsioonide tugeva mõju all, siis teisal on jää liikuma hakanud. Advokaadid, inimõiguslased, kannatanute abistajad, mõõdukad poliitikud, haritlased, ajakirjanikud ja naisõiguslased, nagu Maher, veavad teavituskampaaniaid ja survestavad poliitikuid, et riik haaraks härjal sarvist, hakkaks inimõigustest hoolima ning võtaks omavoliliste mõrvade toimepanijad vastutusele. Paraku ei jõua riik igale poole, ei hõimualadele ega konservatiivsetesse kogukondadesse ning au on tundlik teema, millest hoiduvad ka vabameelsemad poliitikud.

Väliseid vaatlejaid võib hämmastada, kuidas naised ise, kas või tapetute või kannatanute emad ja õed, kommet õigustavad. Internaliseeritud misogüünia ja kogukonna surve on niivõrd tugev, et kui mõni teine naine „kontrolli alt väljub“, on nad võimelised tütre või õe tapmist õigustama perekonna au haavamisega.

Seda, kuidas kogukonna vanemad mehed survestasid Pakistanis naisi ja peresid tapmist andestama, näeb Sharmeen Obaid-Chinoy dokumentaalfilmist „A Girl In The River – The Price Of Forgiveness“ (2015), mis tõi Pakistanile ajaloo esimesed kaks Oscarit. Ime läbi ellu jäänud noort naist Sabat (kelle süüks oli abiellumine armastatuga) sunniti teda luhtunult tappa üritanud isale ja olnule andestama, kuna vastasel juhul polnud samas asulas võimalik edasi elada. Kohus täitis jõuetu naise andestamispalve ilma igasuguse uurimiseta – kuigi statistika näitab, et tihti ründavad aumõrvarid pärast vangist pääsemist ohvrit uuesti. Filmis näeb tapjat, Saba isa vanglast pääsenuna rääkimas, kuidas tänu katsele tütar tappa on ta kogukonnas pälvinud varasemast suurema austuse. Teda õigustab aumõrvaloo kannataja Saba ema: „Ükski naine ei või teiste suhtes lugupidamatust üles näidata. Ükski naine ei või vanemate reputatsiooni (loe: õigust teda täielikult kontrollida) kahjustada. [—] Ta kahjustas ka minu mainet.“ Nimelt oli emagi samamoodi kasvatatud, ja ka tema ema oli nii kasvatatud. Ka naabrid olid üles kasvanud teadmisega, et kui tütar võtab vastu iseseisva otsuse, keda armastada, siis on nende kõigi au läinud. Last ootav Saba loodab filmi lõpus, et see on tütar, kellest kasvab vapper naine, kes ise oma otsuseid vastu võtab.6 Alailma seostatakse aumõrvade kultuuri esmajoones islamiga, kuigi sama nähtust esineb hinduistlikus Indias ning ka mõningates Ladina-Ameerika kristlikes riikides. Võib väita, et kontroll pereliikmete üle ning ühiskondlik arusaam „aust“ ei võrsu üheselt usust, kuigi aukultuuri eestkõnelejad põhjendavad seda kaalukuse lisamiseks just nii. Obaid-Chinoy filmis tunnistavad uurija ja jurist, et koraanis pole midagi öeldud aumõrva kohta, vastupidi, ühe inimese tapmine võrdub kogu inimkonna tapmisega.7

Naise isepäisuse majanduslik mõju

Pigem tuleks põhjusi otsida ajajärgust, mil perekonnad või hõimud pidid võitluses ressursside pärast olema monoliitsed ning iseseisvust ilmutav naine tähendas, et patriarhaalne liider oli nõrguke. Samuti käibib arusaam, et abielu ei ole kahe indiviidi vaheline suhe, vaid varaline kokkulepe perekondade vahel. See teeb naisest, isegi kui seda eitatakse, varalise ühiku, kelle isepäisusel on perekonnale majanduslik mõju. See on äärmuslikus vaesuses elavatele aga kaalukas argument.

Kuigi aumõrva fenomeni teatakse laialdaselt, on teemat hoolimata selle akuutsusest liiga vähe seestpoolt uuritud. Mõned uuringud siiski on. Pakistanile relevantne näib aumõrvade põhjuste võrdlev analüüs okupeeritud Palestiina aladel ja Afganistanis. Ilmneb, et perekondades, kus naised teavitavad aumõrvast, esineb rohkem naiste ja tüdrukute vastast vägivalda, avaldub jäigemalt patriarhaalne suhtumine sugudesse ning need pered on sügavasti vaesuse küüsis.8 Selle uuringu koostajad leiavad, et aumõrvade kultuur on seotud üldise vägivalla, patriarhaalsuse ja vaesusega, ning panevad ennetustegevusena ette nimelt algpõhjuste käsile võtu. See tundub mõistlik. Näiteks Türgis on aumõrvade hulk koos vaesuse vähenemise ning üldise turvalisuse kasvuga kiiresti kahanenud, samal ajal kui kurdi piirkonnad aumõrvade piiramisel nii edukad olnud ei ole.

Igatahes osutub Qandeel eeskujuks tuhandetele naistele, kes on konservatiivse ühiskonna vangid, kuid internetis kasutavad vabadust olla sellised, nagu ise tahavad, edasi pürgida, seista väljaspool argielu ahistavaid tingimusi. Qandeeli ema Anwar Bibi värvis Qandeeli surnukeha pestes tema peopesad ja lauba hennaga – seda tehakse märtrisurma surnutega. Märtrisurm see oligi. Kolm kuud hiljem kiitis parlament avalikkuse survel heaks seaduse, mille järgi enam aumõrvaritele andestada ei saa. Pakistani oludes on see samm edasi, aga seadustest ümberhiilimiseks jätkub võimalusi ning aumõrvu sooritatakse ikkagi, sest äärmuslik vaesus, rõhuv patriarhaalsus ja ühiskondlik vägivald on nähtused, millele üleöö lahendust ei ole. Nende tegematajätmiste hind on aga naiste elud. Tuleks mõelda, kuidas seda misogüünset nähtust tähistada. Pakistani aktivistid panevad ette, et sõna „aumõrv“ võiks üldse käibelt kaduda – mida auväärset on kellegi alatus tapmises?

„Hakkate mind taga igatsema, kui mind enam pole,“ ütles Qandeel ühes läkituses, kui tema pihta tulvas ähvardusi. Neid jagub, kes tõepoolest igatsevad, sest ta tegi Pakistani veel värvikamaks, kui see muidu on.

1 https://www.youtube.com/watch?v=ptVjXHgsal4 alates 5. minutist

2 Balouch – belutši rahva regioonis kasutatav kirjapilt.

3 Khaled Hosseini, Tuhat hiilgavat päikest. Eesti Ajalehed, 2010. Tlk Triin Tael. Lk 10.

4 https://www.hrw.org/news/2019/08/22/pakistan-should-not-again-fail-honor-killing-victim

5 https://www.globalcitizen.org/en/content/honor-killings-case-study/

6 https://www.youtube.com/watch?v=U7a-nOOXdtA/

7 „… Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest või ülekohtu eest maa peal, siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna. Ja kui keegi päästab ühe (inimese), oleks ta justkui päästnud kogu inimkonna …“ (Koraan 5:32)

8 A. Gibbs, N. Said, J. Corboz, R. Jewkes, Factors associated with ‘honour killing’ in Afghanistan and the occupied Palestinian Territories: Two cross-sectional studies; https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6687286/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht