Mõrvade üleeuroopaline dimensioon

Karsten Brüggemann

Iga rahvuslik ühiskond on tegelenud üksnes omaenda liikmetele osaks saanud vägivallaga.          XX sajandi ajaloo teemasid, mis on mõjutanud  kogu Euroopat. Pärast külma sõja lõppu, kui Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskond ligi poole sajandi pikkusest Nõukogude ikkest vabanesid, oli seetõttu ka genotsiidi temaatika ülimalt aktuaalne. On lihtne mõista, et ennast nähti selles kontekstis eelkõige ajaloo ohvrina, mis andis uuele rahvuslikule ajalookirjutusele ümberlükkamatu moraalse õigustuse. Kus on aga ohvrid, peavad olema ka kurjategijad ning seetõttu eksisteeris ka „teine” – vastaspool, kes  toimis rahvusliku ühiskonna konsolideerijana. Ohvriteks ja kurjategijateks jaotamise keskmes olid Teise maailmasõja sündmused, kusjuures iga rahvuslik ühiskond tegeles üksnes omaenda liikmetele osaks saanud vägivallaga. Rahvuse lugudes ei olnud kohta Teisel maailmasõjal kui kogu Euroopat haaranud sündmusel.     

Tähelepanu keskpunktis oli omaenda ohvriroll, mille ainukordsust naabrite sama kogemusega võrdlemine võis vaid kahjustada. Nüüdseks on Ida- ja Kesk-Euroopa ajaloolased intensiivse arhiivitöö tulemusena laiendanud märkimisväärselt meie teadmisi kohaliku tasandi sündmustest. Seejuures pole  konkreetset rahvuse ohvrinarratiivi käsitledes aga kunagi jõutud selleni, mida kõigis ajalooteaduse proseminarides nõutakse kui igasuguse uue teadmise eeltingimust – metoodilise võrdluseni. Väga hästi saab probleemi selgitada „genotsiidi” näite varal. Kui diktaator X ei korraldanud genotsiidi mitte ainult minu rahva kallal, vaid tegi sedasama ka kõigi naaberrahvaste, sealhulgas omaenda rahvaga, saab esimese süüdistuse moraalne kaalukus tublisti  kannatada. Sama kehtib ka vastupidi: kui on teada, et diktaator Z korraldas ühe konkreetse rahva genotsiidi, on teda üpris keeruline süüdistada selles, et teiste rahvastega käitus ta põhimõtteliselt samamoodi. Sellistel puhkudel kiputakse võrdlema ohvrite arvu, opereeritakse protsendimäärade ja pealtnäha matemaatilise täpsusega. Arvudega vehkides tahetakse rõhutada oma rahva või riigi ohvri suurust – täiesti kõrvale jääb seejuures mõrvade üleeuroopaline  dimensioon.       

Kaks silmapaistvat USA ajaloolast Timothy Snyder (Yale) ja Norman Naimark (Standford) on nimetatud probleemile lähenenud erineva nurga alt.1 Snyder uurib oma teoses2 14 miljoni tsiviilelaniku ja sõjavangi mõrvamist ajavahemikus 1933 kuni 1945 Ida-Euroopa „veremaadel” – piirkonnas, mis ulatus Läänemere äärest Musta mereni ja kus mõnel pool sõja jooksul  võim korduvalt vahetus. See on periood, mil võimu juures olid Hitler ja Stalin, kelle interaktsioon sõja ajal viis autori sõnul tahtliku tsiviilisikute massimõrvani. Snyder, kes tänu mitmekülgsele keeleoskusele on töötanud läbi piirkonna iga riigi tavaliselt üksteisest isoleeritud teaduskirjanduse, keeldub otsustavalt tunnistamast „genotsiidi” mõistet analüüsi kategooriana. Tema sõnul saab nõnda klassifitseerida iga üksiku käsitletud mõrvaaktsioonidest, mis  teeb termini kasutamise tunnetuslikust seisukohast mõttetuks ning seda võiks äärmisel juhul vaadelda kui poliitiliselt tarvituskõlblikku kategooriat.       

Erinevalt Snyderist räägib Naimark otsesõnu „Stalini genotsiididest”, tegeledes just sellega, mida Snyder tahab vältida: uurimisenergia raiskamisega „genotsiidi” etiketti defineerivate kriteeriumide loomiseks.3 Kriitilisele seisukohale, mille järgi on genotsiid juriidilise  normina liiga politiseeritud, et ajaloolased seda kasutada saaksid, väidab Naimark vastu, et ka termini vältimist saab poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Ta tahab laiendada termini tähendusvälja, kuna ikka ja jälle tsiteeritud ÜR O 1948. aasta resolutsioonis toodud genotsiidi kuriteokoosseisust jäi Nõukogude Liidu survel välja sotsiaalse, majandusliku või poliitilise rühma sihipärane hävitamine. Nii viitab autor Ukraina holodomori, Kremli poolt teadlikult  põhjustatud miljonite ukrainlaste näljasurma puhul ühel poolt sellele, et näljapiirkonnas elanud töölisi ja linnaelanikke varustati endiselt toiduainetega, mistõttu ÜR O resolutsiooni antud juhtumi puhul põhimõtteliselt rakendada ei saa. Siiski kvalifitseerib Naimark 1932/33. aasta sündmused genotsiidiks, kuna tema arvates taheti sellega teadlikult surnuks näljutada talupojad, kes pidasid end ukrainlasteks ja kuulusid seetõttu „vaenuliku rahvuse”  hulka. Autor jätkab samas vaimus: 1937/38. aasta suur terror ei olnud genotsiid (või siis oli ehk pigem genotsiidi erivorm), poolakate vastu suunatud meetmed, mis kulmineerusid 20 000 Poola ohvitseri mõrvamisega 1940. aasta alguses, ning tšetšeenide, inguššide ja krimmitatarlaste küüditamine oli aga tema arvates genotsiid. Ja et Naimark ei välista täielikult kategooriates kahtlemist, tekib pikapeale tunne nagu Rooma-aegsel areenil, kus imperaatori pöial  otsustas gladiaatorite elu või surma üle – see jällegi toob selgelt esile üksnes kontseptsiooni poliitilised kasutusvõimalused (ja selle teadusliku ambivalentsuse). 

Oma essee inspireerijaks nimetab Naimark Balti riikides endiste NKVD töötajate vastu peetud kohtuprotsesse. Esmakordselt on püütud  nende käigus juriidiliste meetoditega tõestada, et Nõukogude terror oli genotsiid ja seega kuritegu. Autori enda interpretatsioon jääb siiski tagasihoidlikuks: Balti rahvaste küüditamine oli küll kahtlemata inimsusevastane kuritegu ja selle tulemus genotsiidne, s.t „nagu genotsiid” (konkreetse rühma rahvuslik identiteet sai tugevalt kannatada), puudu olevat aga antud juhul needsamad „juriidilised implikatsioonid, mis tulenevad konkreetse episoodi „genotsiidiks” nimetamisest”. Naimark isegi tunnistab, et kogu see eristamine ja piiride tõmbamine on äärmiselt „keerukas ja raskesti hoomatav” (lk 13). Tänapäeval ei ole Stalini või Hitleri rahvaste mõrvariks nimetamine mingi eriline julgustükk. Konkreetsete süüdistatavate vanuse tõttu on nende tegudele juriidilise hinnangu andmisel peagi lõpp. Golovatovi juhtum Austrias näitab aga, et „vanas” Euroopas kehtivad ikka veel teistsugused normid. Osalt ka sellepärast  ei tegele Snyder ja teised temataolised ajaloolased enam juriidiliselt kehtivate süü kriteeriumide otsimisega. Nagu viitab ka Naimark, tuleks endalt hoopis küsida: kui kõne all on inimelu, siis mis vahet seal üldse on? Kas pole üsna ükskõik, saab inimene hukka genotsiidi või „üksnes” massimõrva tagajärjel? Seetõttu rõhutab Snyder õiglust, mis peab osaks saama igale diktatuuride (tsiviil)ohvrile. Tegeledes mõrva kui sellisega (ning mitte ühe või teise  konkreetse ohvrirühmaga), avab ta võimaluse ületada Ida- ja Kesk-Euroopa riikide ajalookirjutuses domineeriv oma surnute kokkulugemine ja jõuda poliitilistel põhjustel tapmise koondportreeni. Igale ühiskonnale jätab Snyder siiski omaenda kurjategijatega tegelemise ülesande.     

Snyder käsitleb oma raamatus ka lääne holokausti mälutraditsioone. Tema südameasi on teha oma peamiselt Ameerika lugejaskonnale selgeks, et isegi juudi ohvrite puhul ei piirdu Teise maailmasõja massimõrvad üksnes Auschwitziga. Kui Auschwitzi-Birkenau hävitusmasinavärk 1943. aasta kevadel tööle hakkas, oli kaks kolmandikku holokausti ohvritest ning koguni 90% mõlema režiimi tapetud inimestest  juba surnud: Auschwitz oli vaid „surmafuuga lõpposa” (lk 383). Lisaks rõhutab ta, et kui Auschwitzis oli võimalik veel ellu jääda, siis tõelised surmavabrikud nagu Treblinka, Sobibór ja Bełżec ei saa juba seetõttu mälupaigana arvesse tulla, et puudusid ellujäänud, kes oleksid saanud toimunu kohta tunnistust anda. Snyder ei jäta kahtlust, et massimõrvadega tegi algust Stalin 1930. aastate Ukrainas ning et kuni aastani 1941 ähvardas poolakaid Nõukogude  Liidus hoopis suurem surmaoht kui juute Kolmandas Riigis. Seesugused raamatus esinevad võrdlused lasevad eriti mittespetsialistist lugejal tajuda XX sajandi keskpaiga Euroopas valitsenud terrori dünaamikat ning aitavad selgitada, miks pole kasu „pruunide” või „punaste” kuritööde isoleeritud uurimisest. Pikemalt peatub autor 200 000 poolakast ohvril aastatest 1939–1941, mil „pruunid” ja „punased” mõrtsukad teineteisele käe ulatasid. 

Mõningad toonased surmad olid otseselt seotud kahe režiimi omavaheliste suhetega. 1941. aasta juunis õnnestus Hitleril muu hulgas ka seetõttu nii palju punaväelasi vangi võtta (ja surnuks nälgida lasta), et Stalin oli keelanud oma vägedel taganeda. Sakslased lasid muu hulgas ka seetõttu nii palju tsiviilelanikke maha, et partisanivõitlus andis selleks piisava põhjuse. Ning lõpuks suri sõja ajal nii palju Gulagi vange muu hulgas ka seetõttu, et  Saksa okupatsioon raskendas riigi toiduainetega varustamist.4       

Snyder vaatleb ka läänes levinud ettekujutust Nõukogude Liidust: Stalini režiimil oli tunduvalt vähem ohvreid, kui mõnel pool enne Ida-Euroopa arhiivide avanemist arvati. Sellegipoolest ei kasuta autor seda asjaolu  ideoloogilise relvana, et Nõukogude Liidu ajalugu mingil kombel rehabiliteerida – hoopis vastupidi. Rahuajal nälga surnud ukrainlased ja enne 1941. aastat maha lastud poolakad on kõnekas näide Stalini teostatud etnilistest puhastustest. Hitleri tapatalgud seevastu said alguse alles sõja tingimustes ja vallutatud aladel. Samas klaarib Snyder arved ka Nõukogude Liidus „Suurest Isamaasõjast” maalitud pildiga, mille kohaselt nõukogude rahvad pidid läbi  tegema heroilise katsumuse ning eriti rasked olid vene rahva kannatused. Saksa okupatsiooni all kannatasid eelkõige mittevenelastest elanikkonnaga riigid, mis olid Nõukogude Liidu osaks saanud alles diktaatoritevahelise pakti tulemusel.     

  Nõukogude ajal vaikiti sellest, et sakslaste hukatud Nõukogude kodanike hulgas oli rohkem juudi kui vene rahvusest inimesi, aga ka sellest, et natsid rakendasid palju Nõukogude kodanikke ka Treblinka, Sobibóri ja Bełżeci  surmalaagris. Pärast 1944. aastat neelas Nõukogude Liit liitlasriikide nõusolekul Hitleri idaimpeeriumi – ja sellega koos mitte üksnes Ida-Euroopa juutide traditsioonilised asualad, vaid ka massimõrvade toimumiskohad. Ning kuna hiline stalinism röövis juutidelt nende ajaloolise positsiooni sakslaste ohvrina ning tegi neist Stalini paranoia tõttu aktiivsed riigivastased vandenõulased, jäi Hitleri maailmavaade Snyderi sõnul vähemalt selles ühes  aspektis peale (lk 376).   

    Kumbki autoritest ei esita võõra võimuga koostööle läinute küsimust. Snyder ei hoia Ukrainas valitsenud nälja või Treblinka-taoliste surmavabrikute drastilistes kirjeldustes värve kokku, kumbki ei lasku aga peaaegu kordagi  mikrotasandile. Seejuures saame aga eriti Snyderi käsitlusest teada, kuidas režiimide kattevarjus puhkes regionaalne kodusõda näiteks poolakate, valgevenelaste ja ukrainlaste vahel. Kokkuvõttes kehtib kogu piirkonna kohta tõdemus, et Hitleri ja Stalini võimu all puhkenud etnilise vägivalla tingimustes – millel, tõsi küll, oli üsna pikk eellugu5 – ei saanud ükski rahvus jääda üksnes ohvriks. Snyder liigitab „veremaade” hulka ka Balti  riigid. Nende kohta on tal aga vähe öelda. Ka ei esita ta eriti palju uusi fakte. Palju tähtsamad on talle praegused mälestused toonaste aastate kohta, seda eriti läänes. Autor ei jäta kahtlust, et läänes peetav „võistlus mälu pärast” on kuulutanud holokausti, teised Saksa massimõrvad ja Nõukogude terrori kolmeks eri looks, ehkki need olid nii ajaliselt kui ruumiliselt omavahel tihedalt seotud. Seejuures olevat ka lääne holokausti-mälu üsna selektiivne: 

see toetub üksnes väheste kogemustele ja jätab tähelepanuta ligi viis miljonit juuti, kes mõrvati Auschwitzist ida pool, kui ka natside viis miljonit mittejuudi ohvrit. Kokku lasi Hitler kahtlemata tappa hulga rohkem tsiviilisikuid ja sõjavange kui Stalin (asjaolu, mis paistis olevat ilmseks kergenduseks Snyderit intervjueerinud Saksa ajakirja Spiegel ajakirjanikele6), kuid siingi kehtib Naimarki märkus, et individuaalne surm ei küsi mõrvari järele.         

Stalinistliku ja natsiterrori koos vaatlemine ei mahu XX sajandi senini veel aktiivses kasutuses ideoloogilistesse lahtritesse. Snyderi ülimalt deideologiseeriv ja demütologiseeriv raamat avardab meie mäluhorisonti vägagi tuntaval  määral. Ühtlasi on tegemist teretulnud panusega Euroopa ajaloolise mälu teemalisse debatti. Naimark omakorda teeb lääne lugejaskonnale selgeks, kui „genotsiidne” oli ka Stalini režiim. Ehk oleks Austria ametnikele tulnud kasuks, kui nad oleksid seda raamatut lugenud, enne kui Golovatovile väljasõiduloa andsid. Nende raamatute eesti keeles avaldamine (Snyderi teos on juba tõlkimisel) annaks palju juurde ka debatile Eesti saatuse üle Stalini ja  Hitleri võimu all, samuti võiks siit leida mõningat ärgitust, et avardada siinset isoleeritud või pigem ühedimensioonilist rahvuslikku mälu Ida-Euroopa naaberrahvaste kontekstiga. Saksa keelest tõlkinud Tea Vassiljeva     

1 Vt Anne Applebaum, The Worst of the Madness. – New York Review of Books, November 11, 2010.     

2 Timothy Snyder, Bloodlands. Europe Between Hitler and Stalin. The Bodley Head, London 2010.       

3 Norman M. Naimark, Stalin’s Genocides. Princeton University Press, Princeton 2010.       

4 Vt Timothy Snyder, Hitler vs. Stalin: Who Killed More? – New York Review of Books, March 10, 2011.         

5 Selle kohta vt Alexander V. Prusin, The Lands Between. Conflict in the East European Borderlands, 1870–1992. Oxford University Press, Oxford, New York 2010.       

6 Ein Apparat effizienten Tötens. – Der Spiegel 28/2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht