Mõtte jõud Taanis

Jürgen Beyer

Sirp ei kirjuta välismaa teatrietendustest kuigi sageli. Minu soov on, et mu teatriteemaline kirjutis ilmuks „Teaduse” rubriigis. Kopenhaageni Caféteatreti lavastus „Tankens kraft” („Mõtte jõud”, 6. IX – 6. X 2012) on Mads Mazanti Jenseni1 komöödia reformitud ülikoolist. Iva on aga selles, et ka uue Tartu ülikooli seaduse eeskujuks on Taani ülikooliseadus. Milleni muudetud ülikooliseadus on Taanis viinud, on arutamist väärt ka Eestis. Ja mitte ainult pärast etendust. Lugu on lähitulevikust ja näitab, kuidas näeb välja tegelaste elu, kes töötavad või õpivad Kopenhaageni ülikoolis. Värske üliõpilane Gert Hjort, naisõppejõud Elma Lembcke, vana professor Ulrich Beck, IT-abiline Danny ja sööklatööline (kunagine humanitaarüliõpilane) Anton Larsen. Läbiva teema kandja on teadmisjanuline üliõpilane Gert, kes otsib ülikoolist süvendatud ja eelarvamusteta arutelu teadusprobleemide üle. Seda ta ei leia. Ta puutub hoopis kokku bürokraatiaga, ekseldes ringi kampuse labürintides. Kurb tegelane näidendis on frustreeritud vana professor – ainus, kes ilmub lavale raamatutega. Tema peidab end üliõpilaste eest kõikvõimalikul moel. Gert satub kursusele, mille eesmärk on välja arendada strateegiaid, kuidas paremini turundada Taani teadmisi maailmale. Õppetöö koosneb ainult loosungite ja banaalsete hüüdlausete kordamisest.

Kopenhaageni ülikool on põhjalikult muutunud. Nagu teadusminister rõõmsalt värsketele üliõpilastele semestri avapeol teatab, on nüüd kõik teaduskonnad liidetud üheks uueks teaduskonnaks nimetusega ATLANTIS (Academic Theoretic Laboratory And New Theoretic Inventive Science). Ministeeriumi ettekirjutuse järgi on kõik erialad, mis ei ole „kasulikud”, kinni pandud. Ministri kõne ja õppetöö koosnevad ainult administreerimise banaalsustest, nagu „kreatiivne intelligents”, „innovatsioon”, „maailmatasemel”, „teadmuspõhine majandus” jne. Täpset sisu pole. Minister ei kasuta enam taani sõna universitet, vaid ainult inglise sõna university (kohati aga taani mitmusega!). Kopenhaageni ülikooli nimetakse järjekindlalt University of Copenhagen’iks – selge viide Kopenhaageni majandusülikoolile, kes turundab end juba mitu aastat ainult Copenhagen Business School’ina või lihtsalt CBS-ina. Kõige kurvem osatäitja on teadusminister ise, kes etenduse käigus saab aru, et tegelikult on ta ametnike marionett. Administraatorid ehitavad aina võimsamad internetiportaale ja süsteeme, mis elimineerivad kõik individuaalsed otsustamisja hindamisvõimalused. Lõpuks jõuab teadusminister järelduseni, et õnnelikuna saaks ta elada vaid siis, kui oskaks valetada nii veenvalt, et ta isegi hakkaks oma sõnu tõeks pidama.

Gerdi õppejõu Elma Lembcke ainus huvi on, millisel kohal seisab ta ülikooli koostatud õpetamise edetabelis. Kui üliõpilane kukub eksamil läbi, on see õppejõu süü, kes ei õpetanud piisavalt innovatiivselt. Edetabelid on aga hävitanud akadeemiliste kolleegide isiklikud suhted. Nad konkureerivad, nad on üksteise peale kadedad.

Gert vestleb ühe vana sööklatöötajaga, kes nooruses oli Kopenhaageni ülikoolis õppinud humanitaarteadusi. Tal olevat vanad ideaalid alles ning ta otsib neile rakendust kapitalistlikus maailmas.

Pärast mitut katset õnnestub Gerdil vana professori, kelle raamatut ta on lugenud, jutule saada. Gert pakub, et tuleks proovida vana Københavns Universitet (siin taani keeles!) välja kaevata, aga professor ilmselt ootab ainult oma pensionile minekut ja kaob teadmisjanulise üliõpilase eest lihtsalt ära.

Siiani paistab etendus hästi sarnanevat sellega, mis praegu ka Eestis toimub. Järgneb aga kaks stseeni, mida eesti publikule tuleb lähemalt seletada. Gert proovib, ehk pakuvad højskole ja forsamlingshus paremaid võimalusi vabas arutelus targemaks saada. Højskole’d on Taanis tuntud selle poolest, et sinna minnakse vabatahtlikult, et õppida midagi, ilma et tuleks teha eksameid ja ka diplomit ei väljastata. Forsamlingshus’id on hoopis maarahvamajad, kuhu kutsuti õpetlasi esinema. Tuleb aga välja, et højskole’d on täiesti eemaldunud Nikolai Frederik Severin Grundtvigi (1783–1872) vaimust, kelle idee järgi need kunagi ellu olid kutsutud. Nüüd pakutakse seal hoopis ekstreemspordi- ja ellujäämiskursusi, mis aitavad osalejatel tegeleda oma kehaliste võimetega. Forsamlingshus on juba ära müüdud. Sinna kavandatakse kiirtoidukohta koos elektriautode laadimispunktiga. Selle omanikuks on endine University of Copenhagen’i sööklatöötaja Anton Larsen, kes püüab end veenda, et tema tegevus toob tarbijaühiskonda mingi väikese muudatuse.

Osa komöödiaks nimetatud näidendist ongi üsna naljakas. Mulle paistis see aga paraku rohkem tragöödiana. Mõistagi on see etendus liialdus, aga muutuste suunda ja kalduvusi on kindlasti õigesti analüüsitud. Nagu juba öeldud, tehti uus Tartu ülikooli seadus Taani 2003. aasta ülikooliseaduse järgi. Uskumatu, et muutmise algatus tuli ülikooli tollaselt rektorilt Alar Kariselt. Näib, nagu ülikool ise palus end lasta kastreerida! Eestist ei küsinud keegi, mida Taani teadlased arvavad oma ülikooliseadusest. Minu teada on enamik õpetlastest selle suhtes ülimalt kriitilised, et mitte öelda, vihkavad seda, välja arvatud instituudijuhatajad, dekaanid ja rektorid, kellele nüüd makstakse – nagu räägitakse – jalgpalluripalka. Taani eeskuju ülevõtmisele aitas ilmselt kaasa naiivne usk Eestis, et Põhjamaad on oma sotsiaalses arengus eeskujulikud. Paraku on need ajad ammu möödas. Alles on ainult heaoluriigist kõnelev retoorika.

Taani ülikooliseadus on viinud selleni, et õppimise, õpetamise ja teadustöö tingimused ülikoolides on aina kehvamaks muutunud, kusjuures bürokraatide osakaal kasvab. Praegu on juba vähem kui pool Kopenhaageni ülikooli töötajatest õppejõud-teadlased, enamik on tehnilis(ed)-administratiivsed töötajad. Raamatukogutöötajad, kes on teadlastele olulist abi pakkuvad tehnilis(ed)-administratiivsed töötajad, selles arvestuses isegi ei kajastu, sest Kopenhaageni ülikooli pearaamatukogu on Kuninglik Raamatukogu, mis kuulub hoopis kultuuriministeeriumi, mitte ülikooli alla.

Tihendatud ja ületähtsustatud konkurents ning teadusministeeriumi panus nn maailmatasemel akadeemilisele eliidile on viinud huvipakkuva skandaalini: tuli välja, et noor aju-uurija ja Kopenhaageni ülikooli professor Milena Penkowa, kes varem oli saanud riigilt eliituurija auhinna, oli manipuleerinud oma katsetulemustega ja käitunud kahtlaselt muudeski asjades. Veele enne kui ülikool ta kahtlase tegevuse tõttu vallandada jõudis, ütles ta ise oma koha üles. Ajalehed kirjutasid jooksvalt sündmuste käigust ja peaaegu oleks rektorgi pidanud tagasi astuma, sest varem dekaanina oli ta Penkowat rohkem toetanud, kui oleks olnud põhjendatud. Skandaalne lugu tegi selgeks – ja seda arutati laialt meedias –, et eliidi ja konkurentsi rõhutamine võib välja tuua inimeste varjuküljed ja seda peetakse just muudetud ülikooliseaduse otseseks mõjuks. Teadusartiklite arv küll kasvab, aga mitte nende kvaliteet.2

Oma 3039 tsiteeringuga3 oleks Penkowa – ainult 39aastasena! – neljandal kohal Eesti „parimate” teadlaste hulgas.4 Olgu see Tartu ülikooli veebiretoorika kohaselt öeldud. Paraku on Penkowa teadlaskarjäär ilmselt lõppenud. Pole välistatud, et ka Eesti teadusilma võib raputada mõni Penkowa-värin.

Tartu ülikooli veebileht ei maini oma edetabelis ühtegi humanitaarteadlast, aga on ju üldteada, et samal ajal kui peaaegu kõiki loodusteaduslikke ajakirju indekseeritakse tsiteeringute andmebaasis, juhtub see vähem kui 5% humanitaarajakirjadega. Allikakriitiliselt töötav teadlane ei saa sellepärast kasutada Web of Science’i indekseid teadusharude taseme võrdlemiseks. On ju olemas piisavalt palju muid edetabeleid, mis võimaldavad seda teha (nii palju, kui edetabeleid saab üldse usaldada). Viimane QS World University Ranking näitas, et Tartu ülikool on maailmas 500. kuni 550. kohal. Täpsemini vaadates selgub aga, et see on keskmine hinne. Tartu humanitaarteadus asub aga palju kõrgemal, nimelt 381. kohal, ülejäänud valdkonnad on oluliselt kehvemad.5 Kui eesti teaduspoliitikud ja Tartu ülikooli juhtkond oleksid sama otsustusvõimelised kui nende kolleegid taani lavastuses, antaks nüüd kõik teadusraha Tartu humanitaarteadustele. Sitta peab viskama ikka kasvavale kapsale.
 
Autor on Tartu ülikooli raamatukogu vanemteadur, kes õppis aastatel 1988–1991 ja töötas 2008–2010 Kopenhaageni ülikoolis.

1 Vt intervjuu autoriga Kopenhaageni ülikooli ajalehes: http://universitypost.dk/node/16111 (teadmata põhjusel ingliskeelses, mitte taanikeelses lehes: http://universitetsavisen.dk). Ajalehe toimetus on jätkuvalt sõltumatu ülikooli juhtkonnast ja teeb ajalehte, mida on mitu korda huvitavam lugeda kui Tartu Ülikooli PR-väljaandeid.
2 http://www.nature.com/news/2011/110107/full/news.2011.703.html; http://www.nature.com/news/danish-neuroscientist-challenges-fraud-findings-1.11146; http://da.wikipedia.org/wiki/Milena_Penkowa.
3 Science Citation Index Expanded.
4.http://blog.ut.ee/how-good-is-estonian-science/?utm_source=University+of+Tartu+List&utm_campaign=5157665252-RSS_EM AIL_CAMPAIGN&utm_medium=email.
5 http://www.topuniversities.com/institution/university-tartu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht