Müüdi olemusest

Peeter Espak

Nagu müüdid üleüldse, peegeldavad ka korea müüdid seda, et inimene ei ole kõige isand. Selle tajumine aitab tõenäoliselt ka tänapäevastel inimestel kainet mõistust säilitada.        Seo Daeseok, Korea müüt. Korea keelest tõlkinud Jinseok Seo, toimetanud Siiri Rebane ja Maarja Valk. Illustreerinud Toomas Altnurme, kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2011. 260 lk.        Tänapäeva äsja eestindatud raamatus on esitatud valik eri ajastutest pärinevatest korea müütidest. Riigiasutamismüütide seast on mitmed tekstid kirja pannud budistlik munk Ir Jon 1285. aastal „Kolme riigi annaalides”1, kuid raamatu kõige mahukama osa moodustavad korea šamaanide ehk rahvausupreestrite ette kantud ja kaasaegsete folkloristide salvestatud lugulaulud. Teose algupärandi koostajaks on Souli Riikliku Ülikooli emeriitprofessor Seo Daeseok. Tekstid on eesti keelde tõlkinud ka Tartu ülikoolis doktorantuuris folkloristikat õppinud korealane Jinseok Seo. Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk on kirjutanud müüdikogumikule suurepärase  saatesõna, mis esitatud teadusartikli vormis pealkirjaga „Korea müüdi žanritunnustest ja sotsiaalsest tähendusruumist. Võrdlevaid märkusi” (lk 247–259). Üldkultuurilise ülevaate Korea mütoloogiast, ajaloost ja geograafiast on raamatu sissejuhatusena koostanud ka tõlkija (lk 7–19).    

   

Nii Valk kui Jinseok Seo arutlevad oma käsitlustes selle üle, mis üldse on müüt ning kuidas müüti žanriliselt määratleda. Kaasaegne teadus hakkab müüdi- ja religiooniuuringutes üha enam loobuma kõikvõimalikest struktuurining tähendusteooriatest (Lévi-Strauss jt), mida suure innuga eelmisel sajandil ja  varemgi loodi. Seda teevad tihtipeale „originaalse lähenemisega” tähelepanu köitnud ja ka rahvusvaheliselt tuntuks saanud kirjamehed, kes mitte alati ei vallanud keeli, milles nende analüüsitud müüdid olid kirja pandud. Müüt ei pruugi peita endas mingit keerukat salamärgivõi struktuurisüsteemi, vaid peegeldab oma kirjapaneku või ettekandmise ajal valitsenud inimeksistentsi määratlust, mida ei ole ühegi teoreetilise skeemi abil võimalik kategoriseerida  ega lahti mõtestada. Nagu kirjutab ka Valk (lk 249), seisneb parim viis müüdi mõistmiseks eelkõige selle müüdi lugemises, kuulamises või tõlkimises ning müüti ümbritseva kultuurikeskkonna (sh olemasoleva varasema tekstimaterjali) tundmaõppimises. Kuna suur osa kirjapandud müüte on sageli koostatud eesmärgiga neid avalikult koos laulu, pillimängu ja draamaelementidega rahvale või kuningale ette kanda, ei saa kunagi välistada, et mõni  salapärasena tunduv kõnekujund või sümbol müüdis on loodud hoopiski teatraalse ilu- või võimsusefekti saavutamiseks auditooriumis. Ilu ja teatraalsust leidub aga korea müütides erakordselt palju. Näiteks Džumongi müüdis (lk 27), kus taevajumala poeg Hämosu „laskus taevast alla sõidukiga, mida vedasid viis draakonit, ning teda saatsid valgete luikede seljas sada teenijat. Nende ümber hõljus värviline pilv, millest kõlas muusikat”. Selline tõenäoliselt päikesetõusu sümboliseeriv stseen viib mõtte paratamatult tänase Põhja-Korea jumala Kim Jong Ili auks korraldatavatele pidustustele, kus näitemängus osalevad inimesed võivad moodustada kõikmõeldavate dekoratsioonide abil kujundina nii kosmoseraketi, tuumapommi kui vajadusel ka värvilise pilve koos draakonite ja hanedega.         

Raamatu juures tekib ka küsimus, mil määral on osa šamanistlikeks müütideks tituleeritud lugulaule oma olemuselt siiski müüdid või pigem moraliseerivad konfutsianistlikest ideedest mõjutatud rahvajutud või muinaslood. Näiteks lugu Džangdžast (lk 175–181)  jutustab kahest samas külas elanud vaesest ja rikkast mehest. Umadžangdža oli niivõrd vaene, et ei saanud endale lubada päeva jooksul raske tööga teenitud raha eest muud peale hommikusöögi ja õhtueine. „Sellele vaatamata viis ta alati esiisadele toiduohvreid, armastas kogu südamest oma vanemaid, hoidis häid suhteid vendade ja sugulastega ning aitas alati oma naabreid”. Samadžangdža seevastu oli rikas, aga südametu inimene, kes ei  hoolinud kellestki, oli kuri ja ka tema naabrid ei pidanud temast lugu. Tegu oli veel ka liiakasuvõtjaga, kes „laenas vilja väikese karbiga, aga tagasi nõudis suure karbitäie. Ta nõudis laenatust rohkem tagasi isegi oma naise pere käest”. Samadžangdža surnud esivanemate hinged, kes elasid pidevas näljas, sest nende ihne järeltulija ei toonud toiduohvreid, saadavad talle kallale surmava haiguse. Mitmete muinasjutulike sündmuste järel lõpeb ka see  lugu õnnelikult: Samadžangdža on sunnitud enda päästmiseks ja kõrgemate jõudude soosingu ärateenimiseks hakkama heldekäeliseks ja muistseid kombeid austavaks inimeseks. Hoolimata jumalike jõudude ja vaimolendite kaasatusest, tuleks seda lugu pidada pigem rahvalooks või muinasjutuks kui müüdiks klassikalises tähenduses. Samas on žanri täpne piiritlemine võimatu ülesanne, sest peaaegu igas väikseski rahvaloos kohtab alati ka midagi  müüdiomast või siis vastupidi. 

Kui anda müüdi ligilähedane definitsioon, siis sobiks ehk järgmine: „Piltlik või kujundlik  maailma olemuse (tekkimine, toimimine, tulevik) ja/või jumalate ning inimeste olemuse (sünd, elu, surm / surmajärgne eksistents) kirjeldamine ennemuistsel ajal ülestähendamise perioodil kasutusel olnud teadmiste seisu ning keeleliste vahendite abil”. Kuna inimene ja ka maailm on paratamatult kõikjal üpriski sarnaste füüsiliste piirjoontega, võib eri maailma paikade müütides kohata arhetüüpe või sarnaseid motiive. Suur osa neist motiividest ei tulene aga mitte keelelistest, tekstilistest, psühholoogilistest või ühiskondlikest seaduspärasustest, vaid eelkõige paratamatusest. Nagu ka maa ja taevas on olemas kõikjal – olgu kõrbes või Gröönimaal – nii on kõikjal maailmas ka sünd ja surm. Oma füüsilist paratamatust või siis saatust kirjeldades jõutakse eri keeltes ja teineteisest täielikult isoleeritud kultuurides vahel ka mütoloogiliste motiivide ja narratiivideni, mis on äravahetamiseni sarnased ning seda ilma  igasuguse ühise ürgmüüdi või rahvaste suguluseta. Müüt on esmalt pildiline ja kujundlik ning alles siis keeleline või tekstiline nähtus. Müüt on loomulikult oma olemuselt ka „püha lugu”² ja kuulub seeläbi vastavalt kultuuri olemusele kas transtsendentse või immanentse püha väe mõjutuspiirkonda. Ülo Valk märgib küll oma saateartiklis (lk 248), et „Viimasel ajal on hakatud kahtlema müütide sakraalsuses kui žanri universaalses tunnuses, sest ükski tekst ei ole  iseenesest püha, sakraalsus ei ole ontoloogiline kategooria, vaid pühadus luuakse inimkultuuris sotsiaalsete praktikate käigus”. Sellega jääksid ehk nõusse paljud tihtipeale eri poliitilisi ideoloogiaid esindavad antropoloogid nagu ka ortodokssed või „sõnateoloogid” (nt Karl Barth), kuid mitte teaduslikel kaalutlustel, vaid seetõttu, et eitamine on eelduseks nende endi mõttekonstruktsioonide kehtivusele. Ka vastuargumendid XX sajandi kõige mõjukamatele  religiooniloolastele (Otto, Eliade, Tillich)3 numinoosse kontseptsiooni osas või kas või fenomenoloogilisele meetodile üleüldiselt tulenevad peamiselt ideoloogilistest kaalutlustest (näiteks „vasakpoolsed” sotsiaalteadused, luterlik „ortodoksia”) ja mitte teaduslikust või ka filosoofilisest argumendist. „Ortodokssele” teoloogile on vastumeelne see, et püha tunnetamise võimalikkus omistatakse samadel alustel ka primitiivsetele või mittekristlikele  rahvastele, sotsiaalteadlasele tekitab aga meelehärmi, et üldse julgetakse teaduslikult uurida midagi, mida ei ole võimalik sotsiaalteaduslike vahenditega analüüsida. Maailma olemuse seletamise fakt müüdina on juba iseenesest nii mysterium tremendum kui fascinosum – ehk paradoks, et üks objekt üritab või suudab selgitada teise objekti olemust, mille võimalikuks tegevat a priori „kategooriat” tõlgendataksegi kui püha. Püha tunnetus seisneb kommunikatsioonis millegagi, mis on enda suhtes täiesti teine. Sotsiaalne praktika valdavas osas (kõikjal peaaegu identses vormis ohverdamine, riitused, teenistused) ei kätke aga endas mõtet või pühadust iseendas. Ka kristliku kiriku üks pühamaid toiminguid ehk armulaud ei ole püha mitte oma sotsiaalse praktika tõttu, vaid seeläbi, et pühakirja tundev kogudus kujutab endale vaimusilmas ette ning taasetendab pilti kristlikus müüdis kirjeldatud kunagisest  muistsest sündmusest ja loost – ehk kohast ja ajastust, mis on kõige muu olemasoleva ja sotsiaalse taustal täiesti teine.       

Lähis-Ida ülimahukas kirjanduspärandis võiks kategoriseerida müüdiks esmalt just sellised tekstid, mis algavad viidetega ennemuistsele ajale, kui maailma või tsivilisatsiooni ei olnud veel loodud; tavaliselt järgneb sellele mingi pikem kirjeldus jumaluste „profaansemat”  laadi tegevusest. Hämmastavalt sarnased kogu maailma ajaloo esimeste kirjapandud sumeri loomismüütidega (vahemikus 2500– 1800 eKr) on korea müütide raamatu šamaanilaulude alla liigitatud osas esitatud tekstid, kus kirjeldatud naissoost maa ja meessoost taeva ning muude taevakehade loomist ja tekkimist. Songdžo laul (lk 71) algab värsiga „Kaua aega tagasi, pärast taeva ja maa lahutamist”. Sumeri üks tuntum loomismüüt „Enki ja Ninmah” (ca  1900 eKr) ja veel terve rida kõikvõimalikke lugulaule algavad täiesti identse motiiviga: „Neil kaugeil päevil, siis kui taevas maast lahku viidi”. Säärast in illo die motiiviks tituleeritud ja maailma „embrüonaalsele” ennemuistsele olekule viitavat müüdialguskonstruktsiooni on muuhulgas põhjalikult uurinud Tartu ülikooli audoktor ja külalisprofessor, üks maailma nimekamaid orientaliste Manfried Dietrich.⁴   

Ühe „arhetüüpse” mütoloogilise motiivina kohtab ka korea müütides nn munamüüti, kus tulevane kuningas tuleb ilmale muna seest (vt näiteks lk 41). Ka soome-ugri või arktilise Põhja-Euroopa mütoloogias esineb motiiv, kus maailm sünnib veelinnu munetud munast.⁵ Ka selle motiivi juures ei ole paslik otsida seoseid eri rahvaste vahel või oletada mingit hüpoteetilist ja ürgset mütoloogilist ühtsust. Asjaolu, et munast sünnivad uued olendid (linnupojad, kilpkonnad, sisalikud, jne) viib inimmõtte paratamatult looma ka poeetilisi ja eelkõige visuaalseid mõttekonstruktsioone, et ka kogu olemasolev võis alguse saada samamoodi. Korealasi paneb aga eriliselt kadestama see, et nende mütoloogias on olemas mäejumal Bäkho, „kelle valitsuse all saavad riigis vaid osavad ja targad mehed ministriteks” („Songdžo  laul”, lk 98). Kahjuks ei suutnud korealaste mäejumal pärast Teist maailmasõda takistada kommunistliku ja marksistlik-valgustusliku filosoofia levikut oma valitsusaladele. Korea poolsaare põhjaosas on tänaseni võimul režiim, mis on kuulutanud kõik müüdid ja rahvatarkuse valedeks ja väljamõeldisteks, kuigi rakendab kõiki selle muistse maailma stiililisi võtteid ja välist vormi oma võimu kindlustamiseks. Traditsioonilisele ühiskonnale omased konfutsianismist,  taoismist, budismist ja muistsest rahvapärimusest läbi põimunud austus, usk, lootus ja armastus on meelevaldselt asendatud hüüdlausetega inimese kui sotsiaalse olendi võimsusest, võrdsusest, vendlusest ja vabadusest, mis Korea kontekstis on Kim Il Sungi loodud ametliku juche filosoofia hüüdlausega kokku võetud järgnevalt: „Inimene on kõige isand ja otsustab kõige üle!”.⁶ Nagu müüdid üleüldse, peegeldavad ka korea müüdid just seda, et inimene  ei ole kõige isand ning, rääkimata kõige üle otsustamisest, ei oma kontrolli isegi oma saatuse üle. Selle tajumine, kas või nüüdseks eesti keeles kättesaadavate korea müütide lugemise toel, aitab tõenäoliselt ka tänapäevastel inimestel kainet mõistust säilitada.   

1 Kuna raamatus on ajaloolisi ja kultuurilisi kommentaare  üpriski napilt, siis saab lisateavet näiteks: Keith Pratt , Richard Rutt, Korea. A Historical and Cultural Dictionary. Curzon Press, University of Durham, 1999. 

2 Vt Mircea Eliade, Aspects du mythe. Gallimard, Pariis 1963, lk 15.   

3 Rudolf Otto, Das Heilige. Über das Irrationale in der Idee des Göttlichen und sein Verhältnis zum Rationalen. Trewendt und Granier, Breslau; Mircea Eliade, Das Heilige und das Profane. Vom Wesen des Religiösen. Rowohlt, Hamburg 1957; Paul Tillich, My Search for Absolutes. Simon and Scuster, New-York 1967.

4 Vt ina ūmī ullûti, „An jenen (fernen) Tagen”. – Alter Orient und Altes Testament 1995, nr 240. Ugarit-Verlag, Münster, lk 57–72. 

5 Vt Tõnno Jonuks, Eesti muinasusund. – Dissertationes Archaeologiae Universitatis Tartuensis 2. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 90, 136.

6 Kim Jong Il, On the Juche Idea. Foreign Languages Publishing House, 1982. (http://www1.korea-np.co.jp/ pk/062nd_issue/98092410.htm#5.