Muudatustega lõpliku muutuse – väljasuremise – vastu

FARIŠTAMO ELLER

Sellal kui mõtiskletakse, kas inimkond seisab ränkade mullistuste lävel, on paljude teiste liikide elu meie eluviisi tõttu juba täiesti muutunud. Miljon liiki kaheksast miljonist on väljasuremisohus. Inimkonna ajaloo tunnismärgiks on paljude teiste olendite väljasuremiseni tõukamine ja viimastel aastakümnetel on see protsess aina kiirenenud. Kõigi nende ohustatud liikide püsimine või hukk sõltub meie otsustest ja meie võimest muutuda – hoolivamaks, arvestavamaks ja targemaks. Neile, kes sellisteks muudatusteks enesekeskset põhjust vajavad, võib kinnitada – ilma teiste liikide ja ökosüsteemideta – ei ole ka inimesel Maal pikka pidu.

Euroopa angerjaga toimuv pakub näite sellest, kuidas isegi maailma areng õiges suunas võib teiste liikide kaitsmisel takerduda kohapealsesse põikpäisusesse. Euroopa angerjas on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (The International Union for Conservation of Nature, IUCN) hinnangul üleilmselt kriitilises seisundis liik. Ta on kantud ka Eesti punasesse raamatusse. Euroopa Liitu kalanduspoliitilistes küsimustes nõustava Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (International Council for the Exploration of the Sea, ICES) põhjalikul analüüsil¹ põhinev soovitus on lõpetada määramata ajaks igasugune angerjapüük², Euroopa Komisjon keelaks angerjapüügi ega pea angerjate taasasustamist liigi kaitsemeetmeks. Looduskaitse alla võtmise ettepaneku on teinud ka nt Eesti Loomakaitse Selts ja MTÜ Loomus.

Ja ometi pole see haruldane liik mitte ainult Eestis looduskaitse alt välja jäänud, vaid tema arvukus väheneb üha. Meie aga püüame, müüme ja sööme angerjat rahulolevalt edasi. Kogu see protsess on liigile ohtlik tema oma­pärase kohastumuse tõttu. Angerjas peab ohtude kiuste jõudma Sargasso merre, mis on tema ainus kudemiskoht. Sargassos sündinud vastsed ehk leptotsefaalid arenevad oma elurännakul klaasangerjateks ja jõuavad piirkondadesse, kust neid suurel hulgal välja püütakse ja seal­hulgas ka Eestisse tuuakse nii ümberasustamiseks kui ka angerjakasvandustesse.

Ühest kasvandusest väidetakse³, et Eesti vetesse on lastud mõned angerjad, aga selle kohta puudub ametlik kinnitus. Pealegi on ümberasustamise uuringuga välja selgitatud, et suur osa Eesti magevetesse asustatud angerjatest ei jõua suurima tõenäosusega isegi Läänemerre, ammugi sealt edasi Sargasso merre kudema⁴ – seda tegevust võib pidada püügivaru loomiseks, mitte kaitsemeetmeks.⁵ Loodusvarade rakendamise teadur Mati Kose on angerjate uskumatu olukorra sõnastanud eriti värvikalt, tõdedes, et angerjatega toimuv „… on sama jabur kui ekspordiks panda­karusid, eesmärgiga neist igasuguste süümepiinadeta ja teaduslike argumentide vastaselt teha 50 tonni väljapüüki nagu angerja puhul! Mida järgmiseks, võtame eesmärgiks igal aasta toota 50 tonni lendorava- või musta toonekure konserve?“⁶ Lauri Saksi, TÜ kalabioloogia ja kalanduse osakonna kaasprofessori sõnul on angerja seisund kõigile tuttava ohustatud hiidpanda omast palju halvem.⁷

Isegi olukorras, kus liik on väljasuremisest vaid sammu kaugusel, liigub arutelu kaitsmisvajaduse üle sõnulseletamatutel radadel – nii näiteks arutles kliimaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma keskkonnakomisjoni nõupidamisel, et peab hindama, kas angerja looduskaitse alla võtmine läheb vastuollu vabakaubanduse reeglitega.⁸ Väljasureva liigi säilitamiseks kiiresti kõigi soovitatud meetmete kasutuselevõtu asemel on vabakaubanduse reeglite pärast muretsemine hämmastav lühinägelikkus. Riskijuhtimise ettevaatusprintsiibi järgi ei tohi isegi teadusliku konsensuse puudumise korral kasutusele võtta meedet, mis võib kahju tekitada üldsusele või kahjustada keskkonda, seesama põhimõte sisaldub ka Eesti keskkonnaseadustikus. Maailma Looduskaitseorganisatsioon aga soovitab rakendada täielikku ettevaatusprintsiipi, s.t alates 2024. aastast angerjate väljapüük kõikidest elupaikadest, sh angerja ümberasustamiseks tehtav püük, keelata.

Angerjate eluviis on seniajani osaliselt välja uurimata. Teada on siiski, et kunstlikult ja Eesti veekogudes nad ei paljune, vaid vajavad selleks looduslikke tingimusi Sargasso meres. Looduslikult rändab angerjas tänapäeval Läänemerre ja sealt edasi Eesti vetesse väga vähesel määral. Küll aga leidub angerjat Narva jõe vesikonnas, sest sinna asustatakse liiki kunstlikult klaasangerjatena või ettekasvatatud angerjatena. Paraku need angerjad enamasti paljunemiseni ei jõua, nad püütakse välja, enne kui nad Sargasso poole teele asuvad. Nagu ei jõua paljunemistsüklisse ka angerjakasvandustesse takerdunud kalad, kes jäävad kollaseks angerjaks, ooteseisundisse, et neil tekiks võimalus muutuda hõbe- ehk rändangerjaks ja ujuda tagasi paljunemispaika.

Kuivõrd Euroopa angerjas ei ela ainult Eestis, tuleb tema kaitsemeetmed kasutusele võtta üle Euroopa. Eestist, kus ohustatud liigi nuumlaid, nende toetamist ning reklaami peetakse enesestmõistetavaks, on saanud arvestatav angerja populatsiooni mõjutaja: Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan on osutanud, et Eesti on angerja püügikogustelt Läänemerest viiendal kohal ning ELis kaheksandal kohal.⁹ Hävitava käitumise jätkamisega kaob järjekordne liik ja koos sellega satub löögi alla keerukas ökosüsteem ning angerja seni avastamata sünnisaladus Sargasso meres. Patrick Svensson tõdes oma raamatus „Angerja evangeelium“, et angerja väljasuremine aina jätkub, sellal kui otsused selle takistamiseks on lükatud tulevikku. „Kuni me teame rohkem. Või kuni pole enam midagi teada.“¹⁰

Iirimaal ja Norras on angerja püüdmine täielikult keelustatud. Iirimaa tegi seda kohe, kui majandamiskava 2009. aastal vastu võeti ning keeld on näidanud häid tulemusi. Mis Eestit samal moel käitumast takistab? Riigikogu liikme Tiit Marani sõnul on vaja edasi liikuda ühisvara dilemmast, „et kas kõik võiksid angerjat püüda nii palju, kui seda veel jagub või kas keegi peaks astuma olulise sammu selle vähese hoidmiseks. Keegi peab täna alustama vastupidise protsessi.“ Samal koosolekul hindas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, et Eesti saaks olla eeskujuks ühtse rahvusvahelise praktika kujundamisel. Kui eelmise aasta suvel soovis Euroopa Komisjon angerjapüügi täielikult keelustada, siis paraku osa liikmesriikide kalandusministreid hülgas selle hoiumeetme.

Kas 1970ndatega võrreldes angerjate arvukuse vähenemine 97% võrra pole ikka veel piisav, et muudatuste vajadus oleks ilmne? Kas väljapüügi käigus klaas­angerja suremus 50–60% pole veel piisav, et häbi tunda ja ohtu mõista? Miks on hädavajaliku muudatuse tegemine nii valus? Miks me isegi ilmse hävingu tingimustes tahame jätkata nagu seni? Kuni me näeme angerjat vaid rasvase suupiste, mitte haruldase, erilise, eri allikate järgi 40–70 miljonit aastat Maal elanud liigina, kuni meie suhe teistesse liikidesse on utilitaarne, ei tõkesta me nende väljasuremist. Ja rajame nõnda teed omaenda liigi väljasuremisele …

1 https://ices-library.figshare.com/articles/report/European_eel_Anguilla_anguilla_throughout_its_natural_range/19772374

2 https://novaator.err.ee/1609318872/mereinstituudi-kalateadlased-euroopa-angerja-tulevikust-ausalt-ja-objektiivselt

3 https://arileht.delfi.ee/artikkel/120240759/unikaalne-ari-euroopas-viiratsi-angerjafarm-viljandi-vallas

4 https://novaator.err.ee/1232773/uuring-seab-kahtluse-alla-angerja-eesti-siseveekogudesse-asustamise-kasulikkuse

5 https://etv.err.ee/1609130441/pealtnagija

6 https://loomus.ee/kui-angerjas-toesti-on-nii-ohustatud-nagu-sa-raagid-siis-miks-ta-kaitse-all-ei-ole/

7 https://www.youtube.com/watch?v=tddsJIhinhU

8 https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/b068a172-9c92-4b4e-a9a5-68f784e5bd4b/

9 loomus.ee/kui-angerjas-toesti-on-nii-ohustatud-nagu-sa-raagid-siis-miks-ta-kaitse-all-ei-ole/

10 Patrick Svensson, Angerjaevangeelium. Tlk Endla Lõhkivi. Tänapäev, 2020.