Muudatustega põlvnemine

Toivo Maimets

Darwini tähtsust tänapäevase maailmapildi kujunemises on raske üle hinnata. Võib küll tunduda, et poolteist sajandit on väga pikk aeg ja et selle aja jooksul on kõik tema õppetunnid enesestmõistetavus. Ometi pole see nii – tuletagem või meelde hiljutisi USA debatte kreatsionismi õpetamise üle. Näiteid leiaks ehk lähemaltki.

Mulle tundub, et üks olulisemaid mõtteid, mis muutis maailma ja muudab seda tänini, on  Darwini arusaam sellest, et eluslooduses ei ole olemas fikseeritud „kastikesi” ja „alajaotusi”, vaid pika aja jooksul on ühed vormid üle läinud teisteks. Liigid on alati muutunud ja muutuvad koos elutingimustega ning liikidevahelised piirid ja üleminekud on sujuvad ja pidevad, mittediskreetsed. „Kastikesi” ehk eluslooduse „süsteemi” kirjeldust on muidugi vaja. Selleks, et kirjeldada olemasolevat, tuleb see jagada mingiteks ühikuteks, ülem- ja alamjaotusteks ning seetõttu  ei saa kuidagi vähendada Karl Linné ja tema eelkäijate saavutusi looduse „süsteemi” kirjeldamisel. Darwin aga näitas, et liigid, sugukonnad, perekonnad jms ei ole iseseisvad lõplikud looduse jaotised (nii nagu nad astusid välja Noa laevast pärast veeuputust), vaid tinglikud – ehkki hädavajalikud – kategooriad, milles looduseuurijad on lihtsalt kokku leppinud. Tõsi, liigi defineerimiseks on võimalik kasutada nn sigimisbarjääri mõistet, mille kohaselt  kuuluvad olendid ühte liiki siis, kui eri soost isendid saavad omavahel paljunemisvõimelisi järglasi. Sellest definitsioonist ei ole aga suurt abi. Ka ühe liigi sees ei saa isendid vahel omavahel järglasi (näiteks rõngasliigid), on sujuvaid üleminekuid ühest liigist teiseni ning üleüldse kehtib see definitsioon vaid väheste liikide kohta. Enamiku eluslooduse liikide, näiteks bakterite puhul ei saa seda definitsiooni kasutada. Rääkimata uutest segadustest, mida toovad  kaasa tehnoloogilised võimalused näiteks põllumajandusloomade reproduktiivbioloogias.

Arusaam eluslooduse „arvestusühikute” kokkuleppelisusest ja nende sujuvatest üleminekutest on minu arvates aktuaalne ka täna. Näiteks võiksime mõelda liikide väljasuremisele. Richard Dawkins hindab raamatus „The Ancestor’s Tale” („Eellase lugu”), et 99 protsenti kunagi eksisteerinud liikidest on tänaseks välja surnud. Muidugi on kahju, et kogu eksisteerinud  liigirikkust ei saa taastada ja endastmõistetavalt on väga tähtis hoida täna alles kõike, mida vähegi saab. Ometi tuleb tunnistada, et liigid on tekkinud, muutunud ja kadunud miljardite aastate jooksul ega ole ühtegi põhjust, miks peaks see protsess tänasega peatuma. Sama mõte võiks olla ka oluline inimese kui liigi ning ka indiviidi algusest rääkides. Tänaste arusaamade kohaselt on Homo sapiens’i vanuseks ca 200 000 aastat. Sealjuures ei kujuta ju  keegi ette, et ühel heal päeval sündis mitteinimeste (siis ehk H. heidelbergensis) paarile tore väike päris-inimene (Homo sapiens). Tegu oli ikka pikaajalise arenguga, kus iga järgmine põlvkond oli veidi rohkem tänase inimese moodi. Nii näiteks arvatakse, et abstraktne mõtlemine, mis praeguse arusaama järgi on igati oluline inimtunnus, tekkis alles 100 000 aastat tagasi. Ka indiviidi alguse kohta kehtib sama. Võib  kokku leppida, et inimene saab alguse munaja seemneraku ühinemise hetkel. Paljudes kultuurides peetakse selleks aga hoopis inimese sünnihetke ning on ka neid, kes seovad selle veelgi hilisemate sündmustega, näiteks iseseisva elu- ja tegutsemisvõime ning enesetunnetuse tekkega. Ei ole ühtki põhjust, miks peaks mõne kultuuri inimelu algushetke käsitlust pidama teise omast õigemaks. Kõik need „ajahetked” on kokkuleppe küsimus, tegelikult on aga tegemist sujuva arenguga: tekivad uued rakud, mis pärinevad eelmistest, ent ei ole nendega identsed. Kui seisate Emajõe kaldal ja küsite, kust see vesi alguse saab, siis on ju kooliõpikustki teada, et Rannu-Jõesuu kohalt Võrtsjärvest. Ega keegi ometi arva, et seal see vesi kõik tekibki? Arusaam, et elusloodus, nii liikide  osas kui üksikindiviidide arengus, on pidev üleminekute jada pole olnud viimasel 150 aastal sugugi nii valdav, kui seda Darwini teooria üldise aktsepteerituse järgi arvata võiks. Richard Dawkins kutsub seda „katkestatud mõtteviisi türanniaks”. On tõsi, kinnitab Dawkins eelviidatud raamatus, et meie aju on arenenud keskkonnas, kus enamik asju on jagatud diskreetsetesse kategooriatesse, ja nõnda  on nendest mõelda „lihtsam”. Mul tuleb vägisi pähe mõte ärimehest, kelle tulude pidev, sujuv kasv peegeldub selles, et viiekroonised tema laual hakkavad muutuma seitsme- ja siis üheksakroonisteks, enne kui jällegi „normaalsete” kümnekrooniste kuju võtavad. Ent tuleb meeles pidada, et vähemalt eluslooduses ei ole diskreetsete kategooriate puhul tegemist enama kui mugava fiktsiooniga, kokkuleppega. Tänane inimene on oma  eellastest tekkinud pidevate üleminekutena: ainuraksetest tekkisid hulkraksed, üks osa neist arenes keelikloomadeks ja edasi selgroogseteks, kelle hulka kuulusid kalad. Kaladest arenesid neljajalgsed, kelle hulka kuuluvad ka hominiidid. Igas järglases on muudatusi ja ta erineb vanematest. Iga inimene areneb vanemate sugurakkudest (mis omakorda pärinevad nende vanematelt) mitmete vaheastmete (nii embrüonaalsete kui sünnijärgsete) kaudu  täiskasvanuks. Nende sugurakud omakorda kannavad elu edasi lastes. Rakud poolduvad pidevalt, aga nende järglased muutuvad, erinedes oma eellasrakkudest. Darwin ei kasutanud eriti sõna „evolutsioon”, mis tähendab (millegi juba olemasoleva) lahti veeretamist. Seda võib kohata vaid möödaminnes „Liikide tekke” viimases paragrahvis. Ta eelistas väljendit „muudatustega põlvnemine” (descent with modification). 

Ja siin on suur vahe: arengu jooksul ei ilmne mitte ainult olemasolevad tunnused (mis on näiteks kõik juba „kirjutatud” DNAsse), vaid tekivad ka täiesti uued muudatused. Sõna „evolutsioon” tähistas arengut embrüoloogilise homunkuluse teooria (XVII saj) kontekstis: arvati, et spermaga kandub emaüsasse väike „valmis” inimene ning kogu areng seisneb selle suuremaks kasvamises. Darwin rõhutas aga kvalitatiivseid muudatusi, mis kaasnevad  arenguga ja millesse panustavad nii varem kirjutatu „lahtiveeretamine” (ehk tänases mõttes DNA avaldumine) kui arengukeskkond, mis ka sama DNA puhul võib viia vägagi erinevate tulemusteni. Sellest erinevusest, tundub mulle, hakatakse aru saama alles nüüd, pool sajandit pärast DNA struktuuri avastamist ja DNA-keskse maailmapildi võidukäiku.