Müüdi mõte

Rudolf Bultmann rõhutab, et Jumalast saab rääkida vaid nii, et räägime samal ajal ka iseendast. See ei tähenda Jumala ja inimese samastamist, vaid nende käsitlemist eksistentsiaalses suhtes.

TOOMAS PAUL

XX sajandi ühe silmapaistvama kristliku mõtleja Rudolf Bultmanni (1884–1976) kogumik pakub esindusliku valiku tekste, enamik esmakordsed eestindused. Ilmumise järjekorras artiklid pärinevad ajavahemikust 1926–1963 ning on valitud põhimõttel, et nad kajastaksid võimalikult erinevaid teemasid ning annaksid Bultmanni mõttemaailmast igakülgse pildi. Peale lühikese saatesõna on Jaan Lahe kirjutanud põhjaliku järelsõna „Rudolf Bultmann – teoloog, religiooniloolane, mõtleja“, mis on omaette lühiuurimus. Kogumik on varustatud 587 joonealuse märkusega (üksikud autorilt, suures osas tõlkijalt), mis annavad väärtuslikku lisateavet.

Teoloogia kui teadus (usuteadus) muutub, kuigi aine – ilmutus ehk piibel ning usutunnistus ehk usu sisu essents – jääb muutumatuks. Bultmanni lugemiseks annab hea konteksti Wilfred Härle ja Thomas-Andreas Põdra koostatud kogumik „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“,¹ nende seas ka Bultmanni kõige kuulsam kirjutis „Uus Testament ja mütoloogia“. Teoste hulk, mida Bultmann on retsenseerinud, ulatub üle kuuesaja. Kogumikku on valitud kaks: „Küsimus ajaloolisest ja ajalooülesest kristluses“ ja „Kristoloogia küsimusest“. Nende põhjalikumaks mõistmiseks on kasulik lugeda Martin Dibeliuse ja Emanuel Hirschi retsenseeritud teoseid, aga ka arvustused annavad aimu, millisel tasemel oli tollal teoloogide suhtlus – paari lehekülje asemel mitukümmend lehekülge filigraanset teoloogilist dispuuti kolleegiga. Samasugune on ka Bultmanni põhjalik vastus Gerhardt Kuhlmanni kriitikale „Siin-olemine ja usu ajaloolisus“. Soovitan, olgu teoloogile või lihtsalt huvilisele, alata tagantpoolt: lugeda esmalt põhimõtteliselt paika panevad lood, ning siis noore Bultmanni arvustused, millega kogumik algab.

Jeesuse elu ja õpetust ei ole võimalik mõista end nendest distantseerides. Bultmann ei käsitle Jeesust kui lihtsalt ühte kunagi elanud isikut ja rangelt võttes ei ole tema raamat „Jeesus“ (1926) eelmise Jeesuse uurimise faasi stiilis Jeesuse biograafia, vaid katse avada Jeesust tema õpetuse kaudu. XIX sajandi ajalooteaduses valitsenud historitsismist mõjutatud religioonilooline koolkond püüdis ajaloolisi fakte kirjeldada nii, nagu need olid. Bultmann rõhutab, et tema ülesanne on interpreteerida mineviku ajaloo nähtusi, lähtudes inimliku eksistentsi mõistmise võimalustest, et tuua need inimeste teadvusse praeguse eksistentsi mõistmise võimalustena. Ta vaatleb antiikseid religioone ja usulisi liikumisi teatud „siin-olemis-tõlgendustena“, millest igaühes väljendub hoiak siinolemise suhtes. Bultmanni lähenemine antiiksetele religioonidele on tema piibli eksistentsiaalse inter­pretatsiooni paralleel.

Litsentsiaadiväitekirja kirjutas Bultmann Pauluse teoloogia seostest stoa filosoofiaga. Lugenud ohtralt Epiktetose ja teiste stoikute tekste, sai talle selgeks, et teatud kokkupuutepunktidele vaatamata erineb nende mõttemaailm kristlikust mõtteilmast. Seda maailmatunnetuse erinevust on käsitletud tekstides „Aadam, kus sa oled?“, „Vabaduse idee tähendus õhtumaisele kultuurile“ ning „Inimene ja tema maailm Piibli hinnangu järgi“.

Esimene maailmasõda tõi vapustuse, senine optimism varises kokku, vt „Usu kriis“. Bultmann soovis kiriku kuulutuse uuenemist, mis arvestaks „moodsa inimesega“. Erilise kaalu omistas Bultmann jutlusele ja jutlustamisele: „Tõeline ja sekulariseerunud kuulutus 20. sajandil“, „Kas ilma eeldusteta eksegees on võimalik?“ ning „Üldised kristlikud tõed ja kristlik kuulutus“. Oma kuulutustöös ei peaks pastor „esitama Kirja lauseid kui õpetusi, mida kuulaja peab omaks võtma, vaid näitena, millised eluväed [Lebenskräfte] elavad Kirjas, kuidas need meid haaravad, ja meie olevikus toimida saavad“ (lk 438).

Bultmanni teoloogiat ei ole võimalik mõista ilma eksistentsiaalse filosoofiata. Siin on oluline roll Martin Heideggeril, kellega Bultmannil oli palju aastaid tihe isiklik läbikäimine (sõprusele tuli lõpp, kui Heidegger liitus natsidega, Bultmann aga oli tunnistuskiriku liige). Kuna Bultmann võttis Heideggeri terminoloogia üle, tuleb tema mõistmiseks tunda Heideggeri korralikult või vähemalt piisavalt. Paraku on Heideggeri eesti keelde raske tõlkida: kogu seda keerutamist Sein’i, Dasein’i, Sosein’i jne ümber ei õnnetu maakeeles matkida.

1930. aastal oli Bultmanni juudist õpilane Hans Jonas demütologiseerinud gnoosise samal kombel, nagu seda tegi kümme aastat hiljem Bultmann uue testamendi kuulutusega. Jonase arvates ei ole gnoosise olemuseks mitte tema värvikas mütoloogia, vaid teatud viis tunnetada maailma ja inimest. Mütoloogia on vaid tolle maailma- ja inimesetunnetuse väljendusvorm, nagu kirjeldab „Kristlik lootus ja demütologiseerimise probleem“, „Jeesus Kristus ja mütoloogia“ ja „Demütologiseerimise probleemist“. Bultmann defineerib: „Demütologiseerimise all mõistan ma hermeneutilist toimingut, mis uurib tõelisuse sisaldumist mütoloogilistes ütlustes ja tekstides. Seejuures eeldatakse, et müüt kõneleb küll tõelisusest, kuid ebaadekvaatsel viisil. Samuti eeldatakse teatud kindlat arusaama tõelisusest“ (lk 404).

Kogumik sisaldab palju huvitavaid arutlusi. Võtan pikemalt jutuks vaid ühe, kuid kardinaalse – Jumala probleemi. Bultmann rõhutab, et Jumalast saab rääkida vaid nii, et räägime samal ajal ka iseendast. See ei tähenda Jumala ja inimese panteistlikku samastamist, vaid nende käsitlemist eksistentsiaalses suhtes, millest väljaspool ei ole võimalik Jumalast rääkida. Bultmann ütleb, et uus testament ei räägi Jumalast kui sellisest [an sich], vaid sellest, milline on Jumala tähendus inimesele tema vastutuse ja õndsuse seisukohalt. Samamoodi ei räägi uus testament maailmast ja inimestest nii, nagu nad on iseendas, vaid näeb maailma ja inimest suhtes Jumalaga. Seepärast ongi iga lause Jumala kohta samal ajal lause inimese kohta ja vastupidi.

Bultmann oli üks nn dialektilise teoloogia esindajaid. Selle kohaselt on oluline teoloogia Jumala- ja Kristuse-kesksus, reformatoorne õigeksmõistuõpetus (inimene mõistetakse õigeks üksnes Jumala armust usu läbi Kristusesse) ning Jumala ja inimese suhte käsitlemine dialektilisena, s.t paradokside kaudu: inimene on üheaegselt õigeksmõistetu ja patune, patust orjastatud ja Jumala armust vabastatud. Dialektiline teoloogia on sõna teoloogia, mis näeb Jumala Sõna ainsa „paigana“, kus Jumal, kes on maailma suhtes „täiesti teistsugune“ [das ganz Andere], ja inimene, kes tema sõna kuuleb, saavad kohtuda.

Dialektiline teoloogia rõhutab Jumala jumalikkust, mis väljendub selles, et Jumal erineb oma loodust kvalitatiivselt. See on põhjus, miks Bultmann ei olnud nõus käsitlema Jumalat olendina – isegi mitte ülima olendina, sest ka sellisena oleks ta vaid üks antus [Gegebenheit] teiste seas. Just selliseks antuseks oli tema meelest muudetud Jumal idealistlikust filosoofiast mõjutatud enne Esimest maailmasõda valitsenud nn liberaalses teoloogias. Jumala isikulisuse kohta ütleb ta, et seda mõistetakse vääriti, kui Jumalat kujutatakse ette metafüüsilise olendina. Jumala isikulisusest rääkimine on tema arvates õigustatud vaid seetõttu, et Jumal kohtub meiega ja kohtumine on alati personaalne sündmus. Ka väide, et Jumal on Looja, ei tähenda, et ta on prima causa, kõige oleva algpõhjus, vaid see on eksistentsiaalne väide: „Väide, et Jumal on Looja, ei saa olla teoreetiline väljendus Jumala kui creator mundi kohta üldises mõttes. See väide saab olla ainult isiklik tunnistus, et ma mõistan ennast looduna, et ma olen oma eksistentsi tõttu tänu võlgu Jumalale. Seda ei ole võimalik öelda neutraalse nendinguna, vaid üksnes tänuväljendusena või andumuses“ („Jeesus Kristus ja mütoloogia“).

Paraku ei saa demütologiseerimise projekti realiseerida põhjusel, et kõik, mida soovitakse kristlusest päästa, et olla moodsale inimesele vastuvõetav, jääb ikkagi sama mütoloogiliseks nagu need komponendid, millest ollakse valmis loobuma. Miks peaks olema väide, et Jeesus on „Jumala sõna“, vähem mütoloogiline kui väide, et ta on „Jumala poeg“? Bultmann jäi poolele teele. Tema kõige konsekventsem jünger (Bultmanni enda hinnang) Herbert Braun (1903–1991) läks lõpuni ning demütologiseeris ka „Jumala/jumala“. Sain üliõpilasena kaitsepookimise Brauni teoseid lugedes. Tema vaidlus Mainzi ülikoolis 1964. aastal Helmut Gollwitzeriga oli õpetlik. Jah, „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8), aga see ei kehti ümberpöördult, et „armastus on Jumal“.

Teoloogia ei ole teadus, mis aina edeneks, nii et uuemad tõlgendused on täpsemad ja õigemad. Tänapäeva kõrgharitud teoloog vastab ajakirjaniku asjalikule küsimusele, kuidas saab abstraktset Jumalat armastada samavõrd kui füüsilist isikut: „Kui ta on isik, keda kristlased armastavad, siis teist inimest armastades on alati selgelt seksuaalsus mängus. Kuidas siis isikustatud Jumala puhul seksuaalsusega on?“² Naiivne antropomorfism Jumala ettekujutamisel ei ole kuhugi kadunud, vaid on praegu väga viljakas faasis.

Leszek Kołakowski on analüüsinud kirjutises „Naeruvääristatud Jeesus. Apologeetiline ja skeptiline essee“ Bultmanni püüdlusi.³1953. ja 1954. aastal leidis aset Bultmanni ja filosoof Karl Jaspersi vaidlus. Jaspersi järgi on ekslik arvata, nagu kujutaksid müüdid endast varjatud teooriaid ja et seetõttu saab need tõlkida metafüüsika keelde. Igaüks võib küll müüdi iseenda jaoks tagasi lükata, aga mitte kõigi jaoks. Müüdi sees elamine teadvustab inimestele trans­tsendentsuse ja selles on „objektiivne“ ja „subjektiivne“ lahutamatud, seepärast ongi müüdist teadusliku tõe leidmine võimatu, aga sama võimatu (või vähemalt õigustamatu) on müüdi taandamine uskliku isiklikule kogemusele, „eksistentsiaalsele“ sisule.

Kołakowski ütleb, et kindlasti oli Bultmann hea usklik kristlane, kuid ikkagi näib, et tal oli raske leppida traditsioonilise arusaamaga saatanast. Miks? Miks on meie haritud kihtide seas usk Jumalasse veel teatud määral austusväärne, kuid usk deemonitesse mõjub keskaegse ebausuna? Miks peaks usk saatanasse olema irratsio­naalsem kui usk Jumalasse? Tundub ju, et asi võiks olla pigem vastupidi: kuradid ja inglid on kehatud, kuid lõplikult piiritletud arukad olevused, kes on mitmes mõttes meiega sarnased; nende loomust on lihtsam seletada ning nendega kohtumist kergem ette kujutada kui kontakti Jumalaga. Võimalik vastus on, et respekteeritakse sellist Jumalat, kes ei ole mitte kristlik Jumal, vaid pigem deistide või panteistide jumal, ebamäärane ettekujutus suurest vaimust, hiigel­arvutist, millest pärinevad universumi liikumist juhtivad keerukad võrrandid. Kołakowski: „Kristlik Jumal, ettehooldav tarkus, Jumal, kes on äratuntavas mõttes persoon, kes hoolib inimestest ja sekkub nende ellu, ei ole enam üldse austusväärne. Kas sellepärast, et ta on „teadusele“ vastuvõetamatu? Ma kahtlen selles. Ta on vastuvõetamatu stsientistlikule ratsionalismile, mis on filosoofiline doktriin, pigem teoloogia kui teadus. [—] Ja nagu Jaspers õigusega ütleb, teaduse kummardamine ei tee meid mingis muus mõttes „ratsionaalsemaks“; me pole vähem ebausklikud kui meie kahe tuhande aasta tagused esivanemad.“

Piiblis on vähe lauseid, mille mõtte saab ilma tausta teadmata tabada. Näiteks, et Kristus „istub Jumala paremal käel“ (Ef 1:10, Kl 3:1). Leeritundides küsisid noormehed, just mehed!, miks ta peab seal just „istuma“. Aga peab, sest see on aukoht kuninga kõrval.

Viimselt on kõik sõnad ja fraasid, mida me kõnes kasutame, metafoorid. Võib-olla sada aastat tagasi häiris tollast „moodsat“ inimest piibli jutt lokaliseeritavast taevast. On omast kohast õpetlik, et tänapäeva katses ajakohastada kristlust nn avatud usklikkuses, pole sellega probleemi – Toomas Jürgenstein on pannud avatud uskliku aabitsa pealkirjaks just „Kes Sa oled taevas“.⁴

Bultmanni käsitletud probleemid ei ole kuhugi kadunud ja tasub kaasa mõelda tema siiraid ja sügavaid mõtteid kõige tähtsamate eluküsimuste kohta. Võin pidada ennast Bultmanni „maaletoojaks“: 1996. aastal ilmus Akadeemias minu tõlkes ta artikkel „Mis mõtet on kõnelda Jumalast?“⁵ koos tema elu ja eksistentsiaalset piiblitõlgendust tutvustava kirjutisega.⁶ Muistsetel ajaproovile vastu pidanud tekstidel on mitu kihti. Kui lugeda Jordan Petersoni menukist „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ piibli alguslugude tõlgendust,⁷ võib kogeda muistse sõnumi ammendamatut aktuaalsust. Vastus oleneb sellest, mida küsitakse.

 

1 Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost Wilfred Härle ja Thomas-Andreas Põder. Ilmamaa, Tartu 2013.

2 https://www.ohtuleht.ee/979813/teoloog-roland-karo-homoabielude-seadustamisest-jattes-korvale-koik-teoloogilised-argumendid-siis-inimesena-jah-mina-seadustaksin

3 Leszek Kołakowski, Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist esseed. Tlk Henrik Lindepuu. Halliste 2017, lk 143–156.

4 Toomas Jürgenstein, Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits. Otto Wilhelm, 2019.

5 Rudolf Bultmann, Mis mõtet on kõnelda Jumalast? Tlk Toomas Paul. – Akadeemia 1996, nr 12, lk 2510–2561.

6 Toomas Paul, Rudolf Bultmann ja Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon. – Samas, lk 2469–2509.

7 Jordan Peterson, 12 elu mängureeglit. Äripäev, Tallinn 2019, lk 88–101 et passim.