Muuseumi asemel osakond

Olev Liivik

Augustis avati Saksamaal Lüneburgis Ida-Preisi muuseumi uus püsiekspositsioon ja baltisaksa osakond. Lüneburg on oma umbes 70 000 elanikuga Saksamaa mõistes väike linn, baltisakslastele on see aga olnud II maailmasõja järgsel perioodil üheks tähtsamaks keskuseks. Linnas tegutseb pika ajalooga Carl Schirreni selts (Carl-Schirren-Gesellschaft), mille juures on baltisaksa kultuuritöö edendamiseks ja toetamiseks asutatud kultuurifond. Uuemast ajast tegutseb Nordost-Institut, mille ülesandeks on Kirde-Euroopa saksa ajaloo ja kultuuri uurimine.
Baltisaksa muuseumi loomine kerkis tõsisemalt päevakorrale alles 1990ndate alguses. Juba 1980. aastatel oli riiklikul tasandil paika pandud, et kõigile endistele Ida-Euroopa suurematele saksa regioonidele ja rahvusgruppidele on Saksamaal ette nähtud oma muuseum, mille rajamist, aga ka olemasolevate laiendamist ning hilisemat ülalpidamist pidi finantseeritama riigi ja liidumaade eelarvest, mis tulenes Saksa väljasaadetute ja põgenike seadusest. Nii tekkis ka baltisakslastel õigus küsida oma ajaloo ja kultuuripärandi säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks avalikke vahendeid.
Baltisakslased soetasid Lüneburgis ühe hiliskeskaegse hoone, kuid selle ümberehitamiseks muuseumiks ei saadud muinsuskaitsjatega kokkuleppele ning Alam-Saksi liidumaa ega Berliin andnud projektiga jätkamiseks ka piisavalt toetust. Umbes kümme aastat tagasi tehti otsus liita baltisaksa muuseum Lüneburgi Ida-Preisi muuseumiga, mis paistis toona ainsa võimaliku käiguna, et takerdunud ettevõtmisega edasi minna. Paljud baltisakslased olid aga pettunud ja kartsid (muidugi põhjendatult), et Ida-Preisi muuseumis kaotatakse oma nägu ja jäädakse väiksema venna rolli. Aga midagi ei olnud parata, sest Ida-Preisi juurtega sakslasi on Saksamaal kümneid kordi rohkem kui baltisakslasi ja poliitikud peavad (erinevalt baltisakslastest) nende häältega arvestama.
Nõnda näib paratamatu, et taasavatud Ida-Preisi muuseumi ekspositsioonis on osakonna staatusesse taandunud „baltisaksa muuseum“ surutud näitusemaja viimase korruse tagumisse nurka, hõlmates püsinäitusele eraldatud 2000 ruutmeetrist kõigest 300. Kui Ida-Preisi mitmekesises püsiekspositsioonis on tõmbenumbriks maailmakuulus königs­berglane Immanuel Kant, siis baltisaksa osas ühte pilkupüüdjat pole.
Baltisaksa ekspositsioon on üles ehitatud temaatiliselt, ent võimaluse piirides jälgitud ka ajatelge, ehkki algab millegipärast Hansa ajalooga. Eraldi teemaplokid moodustavad Liivimaa ristiusustamine ja vallutamine, Liivimaa võimuajalugu kuni Venemaa vallutuseni, rüütelkonnad, baltisakslased Vene teenistuses, baltisaksa härrastemaja, linn, kirik, baltisakslased vähemusrahvusena ja isegi talurahvas, mis on mahutatud ühte tagasihoidlikku vitriini (täiendatud multimeedia programmiga). Ühegi teema juures ei ole eestlaste ja lätlaste asuala eristatud, mis võib olla õigustatud vanema ajaloo puhul, aga XX sajandi puhul mitte.
Ekspositsioonis domineerivad esemed, mis on hästi välja pandud. Eesti muuseumide multimeedia vaimustuse taustal mõjub objektikeskne väljapanek äärmiselt sümpaatselt, seejuures kaasaegselt. Hakkama on saadud õigupoolest ainult mõne ekraaniga. Ühel vahelduvad fotod baltisakslastest 1939. aasta ümberasumise ajast kuni II maailmasõja lõpuni, teiselt ekraanilt saab vaadata ja kuulata ühe legendaarse Lätist pärit ümberasuja Renate Adolphi lugu, kes vaatamata oma 95 eluaastale teeb Lüneburgi baltisakslaste arhiivis endiselt vabatahtlikku tööd. Kolmandal ekraanil on intervjuu 1931. aastal Eestis sündinud ja hiljem Hamburgis surnud Günther von Maydelliga, kes arutleb mõiste üle „kodumaa“ (Heimat). Ta jõuab järeldusele, et oma kodumaaks pidas ta Eestit, mitte Saksamaad.
Püsinäituse selgrooks on kaks-kolm suuremat kollektsiooni, sealhulgas ka Eesti ajakirjandusest mitmel korral läbi libisenud Münnichi/Nolckenite pärand, mille muuseum sai annetusena mõned aastad tagasi. Tegemist oli umbes 400 esemest koosneva kollektsiooniga, mis on pärit peamiselt Alatskivi ja Luunja mõisatest ja viidi pärast I maailmasõda von Nolckenite poolt Saksamaale. Sellel kevadel deponeeris Lüneburgi muuseum kümmekond kaunist mööblieset Alatskivi lossi. Lüneburgi baltisaksa ekspositsiooni umbes 170 eseme hulgas on sellest kollektsioonist esemeid üle 30, sh maale, mööblit, lauahõbedat ja muudki. Pilkupüüdvaim on Vene feldmarssal krahv Burchard Christoph von Münnichi (1683–1767) vitriin, kus on kuulsa riigimehe marssalikepp, portree, krahvi vapiga hobusetekk ning Luunja mõisas asunud laud, peegel ja kirjutuslaud.
Välisturistile võib olla pettumiseks, et näituse tekstid on ainult saksa keeles. Needki on enamasti kokkusurutud, info on esitatud neutraalselt ja lakooniliselt, mis ei ole selle näituse tugevuseks. Nõnda jääb enamik baltisakslusele omaseid ja neid mõjutanud nähtusi lahti seletamata. Silmatorkav on ka faktide vähesus, mistõttu on isegi saksakeelsel külastajal, kelle puhul võib eeldada mingil määral Saksamaa ajaloo tundmist, keeruline baltisaksa ajalugu mõista. Ka muuseumi haridusprogrammides polnud märgata baltisakslaste ajaloo lahtiseletamist.
Võib siiski rahul olla, et on valminud lõpuks esimene baltisaksa püsiekspositsioon, mis väärib Põhja-Saksamaale sattudes kindlasti külastamist.