MUUSEUMIAASTA: Kunstist teaduses ja muuseumis

Alar Karis

Maailma võib seletada mitmel viisil. Üks võimalikke teid on teadus – sellega paralleelne, mitte sugugi vähem oluline, on kunst. Teadust ja kunsti on vastandatud, on leitud, et teaduslik maailmapilt on ratsionaalne, kunstis domineerib aga emotsionaalne maailmataju. Vastandada on lihtne, sest siis polariseerub maailm kaheks pooleks. Teaduse ja kunsti seosed, kahe maailma paralleelne ja ristuv, läbipõimuv kulgemine on aga inimese käsitust maailmast  avardanud ja rikastanud.

Leonhard Lapin on üle kümne aasta taguses intervjuus elegantselt sõnastanud teaduse ja kunsti seosed: „… on üks asi, millega võib liialdada ja minna lõpmatuseni, see on – analüüs. Et inimene elaks väärikalt, peab ta jätkuvalt analüüsima, liites selleks nii mõistuse, tunded kui intuitiivse sfääri”. Analüüs seostub kõigepealt teadusega.

Analüüsita pole teadust, analüüsivõimeta inimesest  ei saa kunagi teadlast. Kitsas tavaarusaamas, mis on maailma valitsenud viimase paari-kolmesaja aasta jooksul, on loodusteadusi käsitletud analüüsiobjektina. On küll tõdetud, et loodus on elus, räägitakse ju elusloodusest, kuid uuritavat objekti on püütud kirjeldada-analüüsida vaid ratsionaalsuse kriteeriumide alusel. Tõenäoliselt oleks teadus rikkam, efektiivsem ja mõjusam, kui vaatleksime seda kunstniku silmadega või näeksime teaduses hinge, meeleolu,  tunnet, nii nagu me seda kunstis tajume. Mõte võib esialgu ketserlik tunduda, kuid süvenegem pisut. Esiteks juhib teadlast sageli samalaadne intuitsioon, uuritava objekti äratundmine, nagu kunstnikkugi. Hea teadlane on loov, lisaks ratsionaalsele analüüsile ta adub maailmu, mis jäävad ratsionaalsuse piiride taha.

Teiseks sünnib puht teadusliku kõrval sageli maailmu, mida võib tajuda kunstina. Me  oleme harjunud sellega, et kunstnik teeb nähtamatu maailma nähtavaks. Kuid sellesama nähtamatu maailma teeb nähtavaks, tõsi küll, teisel viisil, ka teadus. Loodusteadlastele on abiks mikroskoop, mis aitab geenides, rakkudes ja kudedes nähtamatut nähtavaks teha, aga mikroskoobi kaudu nähtud maailm on sageli värvitu ja läbipaistev. Alles siis, kui lisada vaadeldavale objektile värvigeene, saab seni peidus olnud maailm nähtavaks. 

Tulemus võib olla rabav, enamasti ongi, ka siis, kui üldse pole välja tulnud see, mis sai püstitatud teadusliku hüpoteesina. Värvilise geenimaailma müstilist vaikust, liikumist, kombinatsioone, rakukloonide tukslemist nähes tundub, et ollakse sattutud irreaalsusse, mis sarnaneb kunstimaailmaga. Just emotsionaalne side nähtuga teeb vaadeldava kunstiteoseks. Ununevad maailmad, mis olid esialgu uurimisobjektiks, ja võimust võtab lummus.  Jäädakse imetlema nähtavaks saanud maailmu, mille olemasolust tavaliselt aimugi pole. Kas see on kunst? Jah ja ei. Vaadeldavat võib tajuda kunstina, kuid seni, kuni ükski muuseum pole midagi niisugust eksponeerinud, veel enam säilitanud, tekitab küsimus teadustulemuste käsitlemisest kunstina kahtlust. Ometi näen selles võimalust ja küsin pigem, kuidas tuua kunstisaali mikroskoop, et see nähtamatu ilu nähtavaks teha.  Kolmandaks. Võib öelda, et meiegi muuseumides on installatsioone, mis on loodusest inspireeritud, on bioloogilist kunsti. Kuid kust läheb piir elusa ja elutu vahel või õigemini – elava ja sureva kunsti vahel? Kas see, kes liigub, hingab, elab, saab olla kunst? Kuivõrd tajume me kunstina näiteks tattoo’d? Vanglamaailmast välja kasvanud ja iseseisvaks kunstiliigiks kujunenud tätoveerimiskunst saab realiseeruda vaid inimihul, seega elaval. Veelgi enam, tätoveeringut  saab tänapäeval nähtavaks teha ka mingis kindlas valguses ja kaotada selle täielikult rakke surmates. Kuidas seda eksponeerida, kuidas koguda või säilitada?

Võidakse vastu väita, et nii ei saagi küsida. Kuid kui korraldatakse näitus, Pärnu Tattoo Convention näiteks, siis räägitakse tööde eksponeerimisest ja vastavast traditsioonist. Elavat või nii-öelda elus kunsti on veelgi. Kunstina on eksponeeritud neuroteaduste  arengu tulemusi. Kui tehnoloogia abil nähtavaks teha neuroloogiline maailm, siis on imetabane vaatepilt, kuidas närvikiud liiguvad mööda aju, kuidas nad kombineeruvad, moodustades seoseid eri rakkude ja ajuosade vahel. Aga kas tuua see kõik ühel päeval kunstisaali ja -muuseumi? Kas selliseks läbimurdeks on valmis muuseumikülastaja, kas selleks on valmis kunstnikkond, kas selleks on valmis muuseumitöötaja? Kas selline aines kuulub kunsti- või hoopiski loodusmuuseumi? Vastust anda on raske. Kuid nii või teisiti on teaduse ja tehnoloogia areng võimaldanud heita pilku teadustulemustele, mida võiks käsitleda kunstiks realiseeruda võiva algena.

Neljandaks. Aastatuhandevahetuse kunst on kaugenenud objektist ja kunsti üritatakse näidata protsessina. Kunsti kui objekti ja kunsti kui protsessi suhe on teisenenud. Loodus on alati protsess, seda on kindlasti ka kunst, kuid  kui loodus säilib ja peab vastu ka kõige suurematele katastroofidele, siis inimese loodud kunsti säilitamine võib nii mõnigi kord osutuda üle jõu käivaks. Näiteid ajaloost on tuua küllaga, kui kunsti on teadmata või teadlikult hävitatud. Hävitatud on ka teaduse ja tehnoloogia abil, püüdes „paremini” säilitada mitmekümne tuhande aasta taguseid koopamaalinguid. Aga kui tegemist on bioloogilise, elus kunstiga, on kunst seda hapram. Kui ootamatult  on kunstiks saanud näitusel ringi jooksev geenmuundatud ja ultravioletse valguse abil helenduv küülik või kui pintsliks on saanud baktereid sisaldav laboripipett, kas ja kus on siis eksponaat ja kuidas seda säilitada? Aga säilitamisega on tegemist ka siis, kui eksponaat ei jookse ega lenda.

Toogem näiteid: Brasiilia päritolu Chicago kunstnik Eduardo Kac on kunstina esitanud bioloogilisi protsesse. Kümmekonna aasta tagusel näitusel demonstreeris  ta multimeedia vahendusel bakterite elu, DNA sünteesi jms. Interdistsiplinaarselt teadust ja kunsti seostav California kunstnik Gail Wight on kunstinäitustel demonstreerinud bioloogilisi protsesse. Kas midagi sellist oleks võimalik ka meie kunstimuuseumis, ja kui, siis kuidas peaksid kokku saama teadlane ja kunstnik? Või taandub-teiseneb idee vaid rahapuuduseks? Kas sellise uue bioloogilise kunsti sissetoomine ei suurendaks veelgi Kumu juba praegu kümnetesse  miljonitesse ulatuvaid püsikulusid? Ka see võib saada takistuseks muuseumis eksponeeritava valikul. Kuid arusaadavalt ei saa endast lugupidav kunstimuuseum muutuda kõike koguvaks ja eksponeerivaks nagu äsja Londonis avatud Museum of Everything. Diskussioon teaduse ja kunsti seoste üle pole midagi uut. Eelmise sajandi keskel Cambridge’i ülikoolis Charles Percy Snow esitatud kahe erineva kultuuri teooria on vaid üks näide.

Ka Eestis arutleti juba 90 aasta eest kunsti ja teaduse loomispsühholoogia põhijoonte üle ja leiti, et „jäädes inimeseks kõige oma hinge mitmekesisusega, loobub teadlane oma eritegevuses täiesti tunde ilmast, tunde keelest, nii raske kui selle teostamine ka on. Paremal juhtumisel jääb see ideaaliks: tundeelule ja ta avaldustele … mitte ruumi anda”. Nii kirjutas 1920. aastal Hugo Reiman. Tänapäeva maailmas käsitletakse teaduse ja kunsti vahekorda  õnneks avaramalt. Pealegi, mitte ainult teadus ei mõjuta kunsti, vaid ka vastupidi. Jättes kõrvale Darwini või näiteks Nils Bohri, kelle teaduslikke hüpoteese on mõjutanud kubism, on ka kaasaja teadlased kunsti mõjusfääris. Kui teadmine ja teadus jäävad visuaalsuse piirimaile või selle taha, on eelkõige kunstnik see, kes teravdab piiritagust nähtamatust, andes tõuke uutele teooriatele ja hüpoteesidele. Heitkem kas või korrakski pilk tunnustatud teadusajakirjade  kaanepiltidele, kus kunst on teadlikult teaduslikku painutanud.

Aga minevikust veel. Kui lugeda Tartu ülikoolis hariduse saanud kirurg Pirogovi päevikuid, võib sealt leida hämmastavaid ülestunnistusi teaduse ja kunsti kokkupuudetest. Näiteks – „tunnistan, et stiili huvides tõin vahel ohvriks (dissertatsiooni) sisu, kuid dissertatsioon 50 leheküljel koos arvukate joonistustega natuurist sai korralik. Loomulikus suuruses  värvilised joonistused, mida ma tegin oma preparaatidest vahetult laipade pealt, on veel tänaseni Tartu anatoomikumis”. Praegu siis TÜ ajaloo muuseumis. Ja Pirogovi topograafilise anatoomia atlas (4 kd 1851–54), mis sündis värvilistest joonistustest, on anatoomiaatlaste klassika.

Kas teadus või kunst, võime küsida? Küllap mõlemad. Eelmine sajand olevat olnud füüsikasajand, praegune on bioloogia-, eelkõige geneetikasajand.  Kas ka bioloogilise või geneetilise kunsti sajand? Tõenäoliselt mitte. Kunstnikul on vabadus olla ühel päeval füüsik, teisel biokeemik või kõiki neid olekuid omavahel siduda ja nii uut luua. Tänapäeva teadlane on paraku enamasti teaduse peavoolu vangis. Kuid siiski tahaksin Eesti Kunstimuuseumi 90. aastapäeval küsida tulevikku vaatavalt, kas Eesti Kunstimuuseumis on võimalik veelgi tihedamalt kokku viia kunsti ja teadust, kuidas seda teha ja kuidas saaksid selleks tööks kokku kunstnik ja teadlane. Kas ja kuidas tuua laborisse kunstnik, kes teeb nähtavamaks selle, mida teadlane on püüdnud nähtavaks teha? Ja kuidas tuua selline sünergias sündinud teistsugune uus ja imeline maailm muuseumisse, olgu see kunst liikumatu või liikuv, elav või surnud, lõhnav või lõhnatu?

Artikkel põhineb 17. novembril Eesti Kunstimuuseumi 90. aastapäeval peetud sõnavõtul Kumus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht