Muuseumid konfliktidest lõhestatud ühiskonnas

Silke Arnold-de Simine: „Mälestused pole vabastavad iseenesest, pelgalt seetõttu, et nad on pärit „altpoolt“.“

KIRSTI JÕESALU, AGNES ALJAS, KRISTEL RATTUS, ENE KÕRESAAR, ANU KANNIKE

24.–26. aprillini toimus Tallinnas ja Tartus Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu ülikooli etnoloogia osakonna mälu-uuringute uurimisgrupi koostöös konverents „Muuseumid kui mälu ja muutuste kujundajad“. Vajame uue lähenemisega näitusi, kus tummast eksponaadist on saanud jutustaja, kes peab rääkima tõeselt, aga samas ka põnevalt. Küsiti, kas muuseumi ülesanne on olla usaldusväärne partner või aktiivne sõnastaja, tuttavast narratiivist lähtuv või hoopis mitmehäälne jutustaja? Kõneldi vajadusest aktsepteerida erinevaid minevikuvaateid. Nt Poola juutide ajaloo muuseumi POLIN püsinäituse peakuraator Barbara Kirshenblatt-Gimblett rõhutas, et näitus räägib küll juutide 1000-aastasest ajaloost Poolas, ent see on eeskätt lugu kooseksisteerimisest ja vastuoludest, koostööst ja kõrvalejätmisest, eristamisest ja integratsioonist.

Kas valida kuraatori neutraalne jutustav hääl või inimeste reaalsetest kogemustest rääkivad personaalsed lood, mis võivad olla teravamad ja julgema väljaütlemisega? Janicke Kernland Norra Helgelandi muuseumist tõi esile ühe väikese kogukonna Saksa okupatsiooni aegsest mitmetahulisest kogemusest kõneleva näituse „Reetur“, kus anonüümsuse tagamiseks on tegelike inimeste lugude esitajaks valitud animeeritud tegelane. Jakub Jareši sõnul selgus enam kui kolmekümnes Tšehhi muuseumis läbi viidud uuringust, et mineviku kirjeldamine on anonüümne ja poliitiliste sündmuste keskne ning inimene ja isiklik kogemus on jäänud kõrvale. Sama tõdes Anna Janenko Ukraina muuseumides Nõukogude perioodi käsitluste kohta. Allpool räägib mitmete mälu- ja mäletamise teemaliste raamatute autor Silke Arnold-de Simine Londoni ülikoolist, kuidas muuseumide roll mälupoliitikate kujundamisel on muutunud.

Silke Arnold-de Simine: „Muuseumid peaksid panema külastajad nägema diktatuuride, genotsiidide ja sõdade tagajärgi ja jätkuvat taaka: sundmigratsioone, klassi-, rassi-, rahvuse-, soo- või seksuaalsättumuse põhist diskrimineerimist ning keskkonnakahjusid ning olema sotsiaalse kaasatuse ja leppimise nimel tegutsevate mälukogukondade vahendajad.“

Anu Antsu / ERM

Millised väljakutsed seisavad muuseumide ees, mis püüavad luua külastajatele turvalist kohta tegelemiseks mälestustega maailmas, mis heitleb jätkuvalt kolonialismi, diktatuuride, genotsiidide ja sundmigratsiooni pärandi ülimalt vastuoluliste käsitlustega? Kuidas tulevad muuseumid toime vastandlike, sageli üksteist välistavate narratiivide ristteel?

Konfliktijärgsetes ühiskondades, aga ka piirkondades, kus radikaalsed geopoliitilised, ideoloogilised ja sotsiaalmajanduslikud muutused on põhjustanud pöördelisi ja lõhestavaid nihkeid, on ootused muuseumidele väga kõrged. Soovitakse, et muuseumid suudaksid traumaatilisi sündmusi empaatiliselt ja vastutustundlikult käsitleda ning olla sotsiaalse kaasatuse ja leppimise nimel tegutsevate mälukogukondade vahendajad. Muuseumid peavad aitama kaasa avalikule arutelule. Eeldatakse, et muuseumid ja pärandipaigad mitte üksnes ei aita toime tulla diktatuuride, genotsiidide ja sõdadega, mis on jäänud minevikku, vaid peaksid ka panema külastajad nägema nende tagajärgi ja jätkuvat taaka: sundmigratsioone, klassi-, rassi-, rahvuse-, soo- või seksuaalsättumuse põhist diskrimineerimist ning keskkonnakahjusid.

Mõned muuseumid (nt Ulsteri muuseum Põhja-Iirimaal) tunnistavad, et konsensuslik narratiiv pole alati võimalik ega isegi vajalik. Muuseum eelistab selle asemel niinimetatud võistlevat mälu, mille puhul konflikti mõlemad osapooled tunnistavad teise poole kogemusi, ilma et nad peaksid teineteisega nõustuma. See nihe mitmehäälsete avatud lugude suunas, mis võimaldab erinevaid tõlgendusi, tähistab ühiskonnas muuseumi rolli muutumist – olla dialoogide foorumiks. Ühise tuleviku suudab tagada siiski tuginemine teatud konsensusele ja ühismeelele, mis praeguses poliitilises õhkkonnas näib üha raskemini saavutatav.

Kirjutate raamatus „Mälu vahendamine muuseumis: trauma, empaatia, nostalgia“ (Mediating Memory in the Museum: Trauma, Empathy, Nostalgia)*, et muuseumid loobuvad „ajalooparadigmast“ ja võtavad omaks „mäluparadigma“. Muuseumi töö on varasemast enam suunatud tulevikku. Selle asemel, et olla koht, kuhu mälu on talletatud, leiab meenutamine muuseumis aset. Kasutate ka mõistet „mälumuuseum“. Kas see on teatud (uut) tüüpi muuseum või pigem museoloogiline diskursus?

Mälumuuseum pole mitte niivõrd spetsiifilist tüüpi muuseum kui pigem kuraatorite valik või strateegia, mida võib leida mitmes eri profiiliga muuseumis: ajaloomuuseumides, sõjamuuseumides, migratsioonimuuseumides, rahvusmuuseumides ja pärandipaikades. Küsimus on, kuidas teatud sisu esitatakse. Näiteks holokausti ei esitata mälumuuseumis mitte ajaloolise kanoniseeritud narratiivi, vaid arvukate isiklike lugude ja mälestuste kaudu, tuginedes suulise ajaloo ekspertide tööle ja pakkudes „ajalugu altpoolt“. See võimaldab avalikus sfääris kuuldavaks teha mitmesuguseid, ka varem marginaliseeritud hääli.

Kuigi usun, et see võib pakkuda võimalust esitada avatumat narratiivi, mis tunnistab konfliktsete vaadete olemasolu, tuleb arvestada mõningate probleemidega. Näitusi teevad ju endiselt väikesed kuraatorite ja disainerite grupid, kes otsustavad, milliseid lugusid rääkida ja mil moel neid külastajatele esitada. Võidakse valida mälestusi, mis võimendavad või illustreerivad eelarvamuslikku juhtnarratiivi, mida siis on veel raskem ära tunda ja kriitiliselt käsitleda. Mälestused pole vabastavad iseenesest, pelgalt seetõttu, et nad on pärit „altpoolt“: nad võivad olla samavõrd eelarvamuslikud, petlikud ja sotsiaalset õiglust riivavad kui „ülalt alla“ suunatud ideoloogia.

Muuseumi muutunud suhe mälu ja meenutamisega nõuab ka teistsugust vaadet muuseumiuuringutele?

Tõepoolest, ka muuseumiuuringud peavad olema valmis rakendama uusi teoreetilisi raamistikke, tuginema uurimistööle, mida on tehtud mälu- ja sotsiaalpsühholoogia valdkonnas, uurima, kuidas isiklikud ja kollektiivsed mälestused põimuvad (või ei põimu), kuidas mälestusi omandatakse ja edasi antakse, kuidas leinamisprotsessid on muutunud digitaalajastul jne.

* Silke Arnold-de-Simine, Mediating Memory in the Museum: Trauma, Empathy, Nostalgia. Palgrave Macmillan Memory Studies. Palgrave Macmillan UK, London 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht