Muusikakriitika õpituba

VALLE-STEN MAISTE

Kultuuritoimetuse töörutiini hulka on ikka kuulunud kolleegidele tagasiside andmine, öelda midagi ka orkestrikontserdi retsensiooni kohta eelmises lehes, isegi kui nooditundmine ja pillimänguoskused on lasteaia tasemel ning rütmitunne olematu. Siinkohal meenub üks ammune toimetuse juht, kes ühiskonna ja kultuurielu mis tahes tahkude üle võltstagasihoidlikkuseta sõna võtab. Kui jutt läks aga muusikaelu refleksioonile, jäi ta kidakeelseks, sedastades vaid, et ses vallas tegeletakse tsunftisiseste asjadega, millele väljaspool seisjail on raske ligi pääseda.

Tema toon oli seejuures kuidagi haigutav ja ohkav, näis, et ka märksa šifreerituma moega teateid kosmoseuuringute kohta võtaks patroon vastu suurema osadusega. Uurides, missugune siis on see krüptoniit, mis šefistki üle käib, selgus aga, et tegu ei olegi millegi eriskummalisega: ei läbitungimatuid partitselle ega erialažargooni. Selle asemel sisaldasid muusikakirjutised kohati kohatult piiritut emotsionaalset tänu, koguni esimeste armumiste puhul viisipäraseid õhkeid. Paistab, et pealik oli pieteeditundeline mees, tajus meie muusika tähtsust maailmaareenil ega lubanud endale irinat ega targutusi heerostest ja jumalustest pungil vallas.

Meistri õpetus jäi sellil siiski omandamata. Ei teagi, kas põhjuseks on puudujäägid kasvatuses või hoopis kiindumus muusika vastu, vajadus ümbritseda end helidega, iga päev, iga tund. Armastades jahedalt ignorantseks jääda ei saa, loomulikum on isegi ebajumaldamine, ehkki pole kerge lappida pragusid, mille on uuristanud süüdimatult Venemaa kultuuripoliitikat, väärtusi või EKREt ülistavad maestrod. Nimetatud totrustest hoolimata on üldiselt hea, kui muusikaga kaasnevad tähendused ja hoiakud ning helid ei ole mitte ainult instrumentaalselt leidlikud ja virtuoossed, vaid juhatavad laiematesse mõtte- ja seoseühendustesse, aitavad mõista ja mõtestada elutervikut üldisemalt, omandavad koguni eksistentsiaalse tähenduse ja mõõtme.

Sestap on häiriv, kui muusikakriitikas domineerib emotsioon ja kirjeldus või parimal juhul esituse instrumentaal-tehniline analüüs sügavamate seoste leidmise ja esiletoomispüüu üle. Ehkki meie muusikaloo tuntuima, selle säravaima tähe Arvo Pärdi loometeest jutustava loo keskmes on pööre, mille tulemusena liiguti instrumentaalse avangardismi teelt juurte, tasakaalu, terviklikkuse ja mõtestatud väärtustaju otsimise ja väljendamiseni muusikas, kriitikas võrreldavat moraali ja sügavust ei ole.

Kui kõne all on Richard Straussi sügavalt eksistentsiaalsed kunagi ülimodernsed poeemid, jääb esituse avamiseks epiteetidest „soe, lennukas, hea akustikaga“ justkui väheks. Kui on tegu džässi- või maailmamuusika festivaliga, võiks arvustaja ju ka isikupäraselt avada valdkonna laiemat arengudünaamikat, tagamaid ja pingevälju. Rääkides mõne piirkonna traditsioonilisest muusikast, võiks ehk püüda arutleda, kuis väljendub selles paikkonna kultuurilis-ühiskondlik areng või inimeste mentaliteet, meelelaad, hoiakud jne.

Popikriitikute enamik toidab juba ammuilma suvaliste hindamispunktide saatel heliprügilasse suunduvat laavat. Klassikaarvustused on mahult suuremad, ent pelgalt tehniliste kirjelduste toel muutub nendegi objekt jumetuks nagu kiirmoekaupluste nodi. Teatrikriitikud peavad lõppenud aasta suurimaks õnnestumiseks üsna üksmeelselt Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki „Workshop’i“. Lavastuse üks sõnumeid on, et puhttehnilised targutused kasvatavad moodsa aja seosetut pidetust, tekitades peapööritust. Suur osa muusikakriitikast sobib hästi näidisena Epneri, Kangro ja Ulfsaki õpituppa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht