Näiliselt vaba ratastel elu

„Nomaadimaas“ kirjeldatakse, et USA ei ole kõigi võimaluste maa, vaid keskkond, kus ehitatakse ja süvendatakse pigem kastisüsteemi.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Mõned inimesed kutsuvad neid kodututeks. Uusnomaadid ei ole aga selle määratlusega nõus. Neil on olemas nii peavari kui transpordivahend, seega on nad võtnud kasutusele teise sõna. Nad ütlevad lihtsalt, et pole kodutud, vaid majatud,“ kirjutab ajakirjanik Jessica Bruder mitmeaastasel uurimistööl põhinevas raamatus „Nomaadimaa“. See on raamat inimestest, kes elavad ratastel ja kelle elatusallikaks on juhutööd mitmel pool USA osariikides.

Minu teadvusse jõudis kõigepealt samanimeline Oscari võitnud film aastal 2020. Raamat ilmus inglise keeles 2017. aastal ja eesti keeles Mari-Ly Tiitsmaa tõlkes sel kevadel. Filmis on lähenetud USA üsna hirmutavate tagajärgedega majandusprobleemidele kujundlikult, algmaterjalis võetakse aga teema osakesteks. See annab mõtteainet ka siinpool ookeani: kuidas meil on – vaesusega, tööga, töötusega?

Eesti keskmise pensioniga muretu ja mõnusa vanaduspõlve pidamisest ei unista vist kuigi paljud. Vähemasti on Eestis siiski vanaduspõlves mingisugune sissetulek ja olemas sotsiaaltoetused. Enamik „Nomaadimaa“ tegelasi on pensionipõlve jõudnud valgenahalised ameeriklased, kes on kunagi unistanud helgest puhkeajast vanaduses. Olude sunnil on selle asemel pikad tööpäevad ja ebaselge tulevik. Nendesamade olude alguspunktiks on sageli 2008. aasta majanduslangus.

Ajakirjanik Jessica Bruder alustas uurimust 2014. aastal artikliga „Ei mingit pensioni“ („The End of Retirement“), kus on juttu vanematest ameeriklastest, kes pole saanud endale pensionile­jäämist lubada, vaid teevad ajutisi töid rahvus- ja lõbustusparkides ning Amazoni ladudes. Hiljem otsustas Bruder teemat laiendada. Mitme aasta jooksul tekkisid tal tugevad sidemed mitmete ränduritega. Raamatus jõuab ta suurejoonelist vabadust õhkavast pealispinnast sügavamale. Lugejat paeluvad alati isiklikud lood ja seda see raamat pakub: Bruder teeb oma tegelaste, mitmeti ebaõnne kogenud, ent tahet täis inimeste kaudu laiapinnalisemaid üldistusi.

Nii filmivaataja kui ka lugeja kohtavad muide samu tegelasi, otseses mõttes. Chloé Zhao filmis mängivad ise­ennast mitmed autokaravanide elanikud, keda Jessica Bruder oli raamatu tarbeks intervjueerinud, näiteks alati tegus ja optimistlik ökokodust unistav vanaema Linda May, üle kümne aasta teel olnud Swankie ja autos elavate nomaadide guru Bob Wells.

„Nomaadimaa“ on sissevaade inimeste ellu, kusjuures enamikule ei saa ka kõige parema tahtmise puhul ette heita, et nad ise olukorra parandamiseks midagi ei tee. Nad on töökad, ettevõtlikud, loomingulisedki. On neid, kes rändurielu romantiseerivad, ja neid, kes vaatavad näkku selle keerulisematele külgedele. Selles elus on sageli vähem valikut ja rohkem paratamatust.

Vaesuse varjundid Eestis

Raamat on kurb ja huvitav vaade vaesusest põhjustatud valikutele. Sel taustal on ehk huvitav pilk korraks ka lähemale pöörata. Millised varjundid on vaesusel Eestis? Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis 2,2% inimestest absoluutses vaesuses. Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum, 2020. aastal 220,5 eurot kuus (praeguseks saab siia juurde arvutada inflatsiooni, mis olukorda mõistagi paremaks ei tee). Muide, kui arvata siia juurde inimesed, kes elasid absoluutses vaesuses enne sotsiaalseid siirdeid ehk riiklike ja kohalike omavalitsuste makstavaid sotsiaaltoetusi, siis oli see number 7,3% (ja kui pensionid võrrandist välja jätta, siis 22,6%).

Analüütik Kaupo Koppel on paari aasta eest toonud välja vaesuse erinevad kihid: „[V]aesus ei ole ainult materiaalne ega väljendu üksnes tulude erinevuses. Ta tähendab ka valikuvabadusest ilmajäetust. Väljendugu see näiteks palgatööd tegeva lapsevanema võimetuses lubada endale töökoha vahetust ja riskida sissetuleku vähemalt ajutise vähenemisega. Kas või selleks, et leida oma tegelikele huvidele vastav töö.“1

Autosse kolimine, ükskõik millisesse, annab siiski võimaluse määratleda ennast teisiti kui kodutuna. Mis sest, et seda kodu lubatakse iga aastaga järjest vähematesse kohtadesse. Kaader filmist „Nomaadimaa“, 2020.

IMBD

Eesti puhul saab rääkida süsteemi parandamisest, sest meil vähemasti on süsteem ja päriselt toimivad toetused. „Nomaadimaas“ kirjeldatakse olukorda, mis paistab eriti silma just USAs: vaesus on alati ühe halva kokkusattumise kaugusel. See võib olla diagnoos, lähedase õnnetus, katkine hammas, murdunud luu, purunenud rehv vms. Kui suuremate säästude ja (jõukate) lähedasteta inimene kukub korraks reelt, võib ta suurte mütsudega juba üsna kiiresti allapoole veereda. Puudud lähedase haiglasse sattumise tõttu päeva töölt, kaotad töö. Kaotad töö, pole raha üüri jaoks. Pole raha üüri jaoks, kaotad korteri. Siis on juba keeruline kokku saada järgmise korteri üürimiseks vajalikku algsummat ühes tagatiste ja muuga. Umbes nii ta läheb.

USA sotsiaalsüsteemide juures ei ole lihtne taas jalgu alla saada. Hooajatööliste kaitse on peaaegu olematu, ravikindlustus ei ole mõeldud kõigile ja isegi selle olemasolu korral võib sattuda loendamatutesse olukordadesse (muu hulgas lihtsalt vale arsti juurde), kus järgnevad ulmelised arved. Autosse kolimine, ükskõik millisesse, annab siiski võimaluse määratleda ennast teisiti kui kodutuna. Mis sest, et seda kodu lubatakse iga aastaga järjest vähematesse kohtadesse. Iseenesest jabur, kui tööl käival inimesel ei ole võimalik lubada endale (üüri)kodu, aga kui osariikides tehakse üha keerulisemaks kuskil seaduslikult veidi pikemalt autos elada, siis … mis üle jääb? Meenuvad kirjeldused politseireididest, mille käigus võetakse ära kodutute rohud ja isiklikud asjad. Kui võtad viimasegi ära, kas siis tuleb inimesel meelde, et ahjaa, võiks hoopis tasuva töö muretseda ja mitte tänaval elada? Kui see tahtmise küsimus oleks, ei oleks USA sellises kriisis.

Lõputult üksikuid hunte

Kodutusel on mitu nägu. Kui paari aasta eest Los Angelese tänavatel kõndisin (just nimelt, erinevalt enamikust sealsetest valgetest töökohta omavatest inimestest ma kõndisin), oli võimatu sellest mööda vaadata. Pikad telkide read iga silla all. Käratsevad ja kaklevad kodutud MacArthur Parkis. Hipid Venice Beach’il. Lõputult üksikuid hunte telgi ja isiklikke asju täis kuhjatud ostukäruga kus tahes. Kindlasti on veel palju inimesi, keda ei märkagi, sest nende kodutus pole silmaga näha.

Lugesin hiljuti reisiraamatute lainele sattudes Rene Satsi „Minu Iirimaad“, kus ta kirjeldab 2017. aasta Iirimaad: kaheksa tuhat inimest sildade all, trepikodades, keldrites ja lageda taeva all. „Nagu näha, on ka heaoluriigil mõned üsna teravad pinnud silmas. Eriti kohutavalt kõlab statistika, mis ütleb meile 2017. aasta lõpus, et kahekümnel protsendil kodututest iirlastest on püsitöökoht. Laske sellel lausel natuke settida. Ehk siis – kodanik läheb hommikul kella kaheksaks kenasti tööle, saab seal ülemuse käest päev läbi pragada ja pärast väsitavat päevatööd kobib ta metallist pargipingi alla norskama.“

Eestis oli samal aastal vähemalt 1500 kodutut. Hinnang on umbkaudne, sest aluseks on võetud info varjupaigateenuse kasutajate kohta, aga see ei anna kaugeltki täielikku ülevaadet. (87% varjupaikades peatujatest on muide mehed). Täpset arvu ei teata ja kodutuse vähendamiseks ei ole Eestis seni ka strateegiat. Iga kohalik omavalitsus toimetab oma äranägemise järgi.

Küll aga teame uuringute põhjal üht edetabelit, mille tipus tahtmatult troonime. Meie töötud on Euroopa kõige vaesemate esiviisikus.2 Suhteline vaesus on teiste riikidega võrreldav, absoluutne vaesus ei ole. Üks hea uudis sellegipoolest ka: viimase kümnendi jooksul on peaaegu kaotatud (mitte kadunud – sellised asjad ei juhtu iseenesest) laste absoluutne vaesus.

Hiljuti jäi mulle silma kuulutus, kus üks eesti paar otsis üürimiseks oma sõnul odavat korterit – maksimaalselt 600 eurot kuus pluss kommunaalkulud. Ehmatasin korraks tõsiselt. Mis ajast on odav üür koos kommunaalkuludega Eesti miinimumpalgaga samas klassis või isegi suurem summa (miinimumpalk on praegu 654 eurot)? Trükkisin sisse kinnisvaraportaalide aadresse ja vaatasin, kui suurt üüriraha küsitakse. Mustamäe, 23,9 m2 korter, 430 eurot (aga sama suurte korterite eest küsitakse silmagi pilgutamata ka üle 600 euro kuus). Kui tahad korterit, mis on 40 m2 kanti, siis alla 500 euro pole lootustki sellist saada. Sama lugu Lasnamäel. Kesklinnale lähemate kohtade puhul võite kujutlusvõime lendu lasta.

See on olukord, milles USAga samas paadis (või, ütleme, pisikeses üürikorteris) istuda ei tahaks. Ometi tundub, et nii see on. Jessica Bruder kirjutab (meenutan, raamatu avaldas ta aastal 2017): „Selle raamatu kirjutamise ajal on Ameerikas vaid tosin maakonda ja üks suurlinnapiirkond, kus täiskohaga töötav miinimumpalka teeniv inimene saab üürida ühe magamistoaga korteri ausat turuhinda makstes.[—] Tagajärjed on karmid, iseäranis igale kuuendale Ameerika perekonnale, kes on sunnitud kulutama eluasemele rohkem kui poole oma sissetulekust. Paljude madalapalgaliste perede jaoks tähendab see, et toidu, ravimite ja muu hädavajaliku ostmiseks jääb raha ülimalt napiks.“

Üleüldine ebakindluse süvenemine

Toimetulekuraskustega kaasneb üleüldine ebakindluse süvenemine. „Majanduspoliitika Instituudi majandusteadlane Monique Morrissey selgitas mulle, millise seniolematu muutusega on tegu. „See on esimene kord kaasaegse USA ajaloos, mil pensionäride kindlustunne väheneb,“ rääkis ta. „Alustades nooremate buumeritega, on iga järgneva põlvkonna väljavaated üha kehvemad: nad ei saa jääda pensionile, ilma et nende elatustase kannataks.“ See tähendab, et eakatel pole lootustki puhata.“ Uuringud näitavad, et ameeriklased kardavad vanaduses vaesumist rohkem kui surma.

Selle kõige juurde käib USAs tööandjate uskumatu küünilisus. Bruder toob näite lõbustuspargist, kus töötas 68aastane endine postiametnik ja pastor Steve Booher, kes aitas inimesi atraktsioonilt maha, kui konveierlint äkki tööle hakkas. Booher sai surmava peavigastuse. „Pärast uurimist saatis riiklik tööohutusinspektor lõbustuspargile kahe kuu möödudes teate, et nad on rikkunud ohutuseeskirju. Lõbustuspargil kästi turvameetmeid parandada ja maksta 4500 dollarit trahvi.“ Üks peamisi antikangelasi on Amazon, uusnomaadide suuremaid tööandjaid: 10–12tunnised tööpäevad, valutavad liigesed ja lihased, 20–30 kilomeetrit, mille töötajad peavad päeva jooksul maha kõndima.

Veidi pärast „Nomaadimaad“ sattusin kogemata lugema Margaret Atwoodi romaani „Süda vaikib viimasena“. Ajas, mida täpselt ei määratleta, on suur osa ameeriklasi jäänud kodutuks ja töötuks. Peategelased, abielupaar Charmaine ja Stan, olid kuulunud keskklassi hulka, kuid elavad nüüd autos. Mõlemal oli üsna hea töökoht, neil oli maja, plaan lapsed saada, aga kõik on kadunud. Nad otsustavad sellisest elust pääsemiseks vastu võtta võimaluse osaleda sotsiaalses eksperimendis, millega kaasneb küll töö ja kodu, aga võimalust muusse ellu naasta see ei paku. Seda raamatut lugedes ei tea, kas kätte sai võetud düstoopiline romaan või järgmine ajakirjanduslik uuring.

„Nomaadimaas“ kirjeldatakse, et USA ei ole kõigi võimaluste maa, vaid keskkond, kus ehitatakse ja süvendatakse pigem kastisüsteemi. Ometi ei vii raamat lugejat täielikku masendusse, kõigest hoolimata: teel olles on lootust.

1 Vt Kaupo Koppel, Eesti vaesus on võtnud uue näo. – EPL 9. III 2020.

2 Statistics | Eurostat (europa.eu)

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht