Narva kui venekeelne demokraatlik Euroopa

Kristina Kallas: „Viimane integratsiooni monitooring näitas, et noored eestivenelased usaldavad Eesti riiki samaväärselt eestlastest noortega. Ärme siis seda seekord enam vussi keera.“

VALLE-STEN MAISTE

Narva kolledži juht Kristina Kallas on aastakümneid uurinud rahvussuhteid ja etnopoliitikat.

Miks on integratsioonitemaatika ja Eestis elavate venelaste käekäik sulle eriti oluline?

Kristina Kallas: Inimene tegeleb ikka endale eksistentsiaalselt oluliste teemadega. Olen eesti-vene segaperest, üles kasvanud eesti-vene segalinnas Kiviõlis, oma lapsepõlvesuved veetsin võrdselt nii Venemaal kui ka Eestis. Olin teismeline, kui rahvustevaheline läbisaamine Eestis teravaks läks. Minu venelastest naabrid hääletasid Eesti iseseisvuse eest ja samal ajal toimus Narva referendum, kui Tallinnas kodakondsuse kohta otsuseid tehti, mis minu kogukonda väga valusalt puudutasid. Olen Eesti riigi integratsioonimure sees kasvanud.

Läksin õppima ajalugu, kuid integratsiooniteemadega hakkasin kohe ülikooli alguses tegelema ja olen nende juurde jäänud siiani, kuigi vahepeal on elu ka teistesse valdkondadesse kandnud. Ju siis on Eesti ühiskonna rahvusliku lõhega võitlemine minu lahing, mille oma elu jooksul pean. Usun, et integratsioon eestlaste ja eestivenelaste vahel on võimalik ja viimased 20 aastat on tegelikult seda teostatud, kui üksikud tagasilöögid välja arvata. Olen optimist ja arvan, et rahvuslik lõhe Eestis ei ole fundamentaalne, vaid kontekstuaalne. Ent vastutus integratsiooni eest ei lasu mitte niivõrd venelastel, nagu seni on kõlanud, vaid Eesti riigil, kelle käes on võimu monopol ja ohjad integratsiooni juhtimiseks. Indiviidi tasandile saab vastutuse suunata vaid pärast seda, kui riik on omal tasandil vastutuse võtnud.

Kuidas võtaksid kokku taasiseseisvumisjärgsed arengud ses osas, mis puudutavad venekeelsete inimeste olukorda, saatust ja väljavaateid Eestis?

Venekeelne elanikkond on läbi elanud 20 emotsionaalselt väga rasket aastat, need on olnud nagu Ameerika mäed. Alguses tabas vabaduse eufooria ka venelasi. Võib-olla mitte nii sügavalt ja laiaulatuslikult kui eestlasi, kellele vabaduseihalus oli totaalne. Kuid julgen väita, et ka suur osa eestivenelasi soovis muutusi. Nad ehk vaid pelgasid rohkem, mis muutuste tulemusel juhtub. Ja kartused osutusid tõeks, sest pärast taasiseseisvumist muutus eestivenelaste olukord väga raskeks.

Kodakondsuse ja keelepoliitika valdkonnas vastu võetud otsused tabasid venelasi kui välk selgest taevast. Tõrjumine, väljaheitmine, ebakindlus tuleviku suhtes, usalduse kadu – need olid venekeelse elanikkonna saatust iseloomustavad märksõnad. Ja ehkki eestlased kogesid samuti ebakindlust, aitas seda taluda tulevikulootus. Eestlased olid võimul ja uskusid, et nad suudavad maailma muuta. Venelased olid tõrjutud ja vaikselt hakkas iga Eesti riigi otsusega, mis nad taas kord ühiskonnast välja arvas, hääbuma ka venelaste usaldus Eesti riigi vastu.

Tekkis solvumine, mis elab vanemas venelaste põlvkonnas sügavalt edasi. Ma olen ikka mõelnud, et alguses ootasid eestlased venelastelt vabandamist Nõukogude okupatsiooniaja traumade eest, nüüd ootavad venelased Eesti riigilt vabandust 1990ndate traumade eest. Millalgi 2000. aastate alguses tekkis stabiilne periood, kus venelased olid oma olukorraga leppinud, majandus kasvas ja kuigi nende majanduslik positsioon ei paranenud nii kiiresti kui eestlaste oma, olid nad siiski eluga rahul. Viimane kümnend on jälle olnud emotsionaaselt raske, sest geopoliitiline tüli Venemaaga tekitab eestivenelastele sisemisi emotsionaalseid üleelamisi. Siiski ei ole see enam nii hull kui 1990ndate olukord.

Noor eestivenelaste põlvkond, kes on juba sündinud demokraatlikus iseseisvas Eestis, elab teistsuguses maailmas kui nende vanemad. Eestivenelaste põlvkondadevaheline lõhe on suurem kui eestlastel ja seda just identiteedi ja oma koha tunnetuse poolest siin päikese all. Emad ja isad tunnetavad ennast ohvrina, on Eesti riigi peale solvunud, kuid noor eestivenelane tajub, et talle on kõik uksed valla. Noored teavad sellest solvumisest kõike, oskaksid seda selgitada ja õigluse jalule seadmise eest võib-olla isegi võidelda, kuid isiklikult ei olda solvunud. Vene noored peavad Eestit selgelt oma kodumaaks ja identifitseerivad ennast eurooplasena. Viimane integratsiooni monitooring näitas, et noored eestivenelased usaldavad Eesti riiki samaväärselt eestlastest noortega. Ärme siis seda seekord enam vussi keera.

Kuidas hindad pronksõduri teisaldamise mõju rahvussuhetele? Kas selle intsidendita oleks midagi põhimõtteliselt teisiti? Kas vene emakeelega inimesi oleks eesti erakondades peale Keskerakonna enam ja venekeelse elanikkonna hääled jaotuksid ühtlasemalt? Või oli 2007. aasta aprillisündmuste näol tegu siiski paratamatu sümptomiga, mis tõi seni allasurutud ängid ja pinged eriti esile?

Pronkssõduri kriis ei olnud paratamatu. See oli provotseeritud. Eesti poolt teadmatult ja vist rumalusest, Venemaa poolelt teadlikult. Selle mõju rahvussuhetele oli äärmiselt halb. Eestlastele oli see tõsine ehmatus ja tõi selleks ajaks ununenud lõhe rahvussuhetes uuesti välja. Kõik muu oli ju läinud ülesmäge ja rahulolu eluga oli üldine. Selle taustal oli see konflikt eriti ehmatav.

Ka eestivenelaste olukord oli stabiliseerunud ja nad olid oma positsiooniga leppinud. Meil on levinud arusaam, et see kõik oli Venemaa orkestreeritud. Väidan, et Venemaa kasutas ära olukorda, kuid konflikti alge on ikkagi Eesti ühiskonnas. Kui Eesti pool poleks teinud teatud vigu, ei oleks asi nii käest ära läinud. Mäletan konflikti eskaleerumise ajast oma reaktsioone Eesti valitsuse ütlustele ja tegudele, tunnet, et valitsus ei taju venekeelse elanikkonna emotsioone tol momendil ja just meelega provotseerib. Iga järgnev avaldus oli solvavam kui eelnenu.

Venekeelse elanikkonna seisukohast oli see Eesti valitsuse jõudemonstratsioon: venelaste arvamusest käidi sõna otseses mõttes tankiga üle ja näidati veel kord koht ka kätte. Kui venelased enne seda olid integratsiooni suhtes kriitilised, tundes, et neid pigem soovitakse assimileerida, siis pronkssõduri kriis muutis nad totaalseteks pessimistideks. Mulle tundub, et eestlased on sellest kriisist kergemini üle saanud, sest emotsionaaselt puudutas see neid ka vähem. Venelastes istub valu sügaval sees.

Mis puudutab erakondi, siis Keskerakond on muutunud vene parteiks Eestis. Küsimus ei ole aga niivõrd eestlaste ja eestivenelaste erinevas maailmavaates, vaid Keskerakonna juhtkond on oskuslikult poliittehnoloogiliselt ära tabanud, mis toob eestivene valija hääle neile. Reformierakond kaldus pronkssõduri kriisi ajal tugevasti rahvuskonservatismi, püüdes väikest hulka rahvuslaste hääli, selleks et valimised võita. Pronkssõduri kriisi üks järelmõjusid on ka see, et alates sellest kriisist on kõigil valimistel mängitud etnilisele kaardile. Reformierakond koondab rahvuskonservatiivsete ja Venemaa-vastaste avaldustega eestlased oma selja taha, Keskerakond mängib vastasleeri peale. See on väga ohtlik ja vastutustundetu. Selline valijate üksteise vastu üles õhutamine usuliste või etniliste tunnuste alusel on viinud suurte sõdadeni.

Keskerakond pole aga pidanud valitsuse vastutust kandma, mistõttu on nad saanud eestivene valija häältega mängida. Niipea kui Keskerakond saab võimule ja neil tuleb hakata tegema rahvuspoliitikas kompromisse, pettub eestivene valija neis. Keskerakond võib ka valitsuses olles lõheneda just rahvuspoliitiliste positsioonide tõttu.

Mida tunned, nähes Eestis Georgi lintide, Venemaa riigilipu ja Nõukogude sümboolika rõhutatud esitlemist? Need lained hoogustuvad ja vaibuvad, millest see kõneleb?

Olin Georgi lintide suhtes väga tundlik 2014. aastal, kui tulin tagasi Ukrainast OSCE missioonilt. Ma olin Ida-Ukrainas ja seal tähistas Georgi lint siiski võõrriigi agressiooni. Nüüd Narvas töötades on mu suhtumine muutunud vähem tundlikuks: Georgi lint tähistab minu jaoks praegu venelaste viisi mälestada Teise maailmasõja ohvreid, eelkõige vene rahva ohvreid. Seda ei saa eitada, et vene rahvas tõi suuri ohvreid. Ka minu Venemaa suguvõsa kannatas maailmasõjas.

See mälestamine võiks aga toimuda mõne muu sümboli abil. Ma sallin seda linti, kuid hea meelega näeksin selle asemel midagi muud. Georgi lint seostub liigselt Vene riigiga, eriti kui sinna juurde kleebitakse Venemaa Föderatsiooni lipp. Me võiksime Eestis mõelda oma Teise maailmasoja ohvrite mälestamise sümboolika peale. Ukraina lõi 2014. aastal oma sümboolika, punase mooni. Märkasin 2015. aastal Minskis, et ka Lukašenka on Valgevenes oma sümboli loonud eesmärgiga mitte kasutada Georgi linte. See on viis, eitamata vene rahva kannatusi eristada seda praegusest Venemaa võimust, mis tahab selle sümboolika siduda ka toonase poliitilise režiimi austamisega.

Vene riigilipu lehvitamises ei näe ma midagi halba ega solvavat, kuigi eks see sõltu sellest, mis loosung kõrval ripub. Nõukogude sümboolika suhtes olen ehk kõige tundlikum – see kannab minu meelest väärtusi, mis ei ole Eesti ühiskonnas aktsepteeritavad. See, et eestivenelased nendest sümbolitest kinni haaravad, on Venemaa konsulaatide hea töö. Georgi linte saab Narvas lihtsamini kätte ja auto külge panna kui sinimustvalgeid linte Eesti Vabariigi sünnipäeva paraadi ajal, mis on Eesti riigi tegemata töö.

Eestis on vähe sümboleid, mis ühendaksid eestlasi ja eestivenelasi, sest Eesti riik on 20 aastat hõivatud olnud eestlaste sümbolite ja traditsioonide taasloomisega. See on arusaadav, kuid ehk oleks nüüd aeg tegeleda ühiskonda liitvate sümbolitega.

Kuivõrd mõjutab Eestis integratsiooni geopoliitika? Kas on olemas geopoliitiline paratamatus ja usk, et hea sisemise elukorraldusega riik suudab neid väärata?

Geopoliitika mõjutab väga palju. Rogers Brubakeril on mudel, mis aitab paremini aru saada etnilistest konfliktidest Kesk- ja Ida-Euroopas. Selle järgi on etnilistes suhetes kolm mängijat – rahvusriik, etniline vähemus ja etnilise vähemuse ajalooline kodumaa. Rahvussuhted toimivad kolme osalisega vastasmängus nii, et kõik mängijad mõjutavad vastastikku üksteist. Eesti integratsiooniprobleemi ei saa lahendada ilma Venemaa osaluseta. Kahjuks ei ole Venemaa Eesti integratsiooniprobleemi lahendamisest huvitatud ja alateadlikult teavad seda ka eestivenelased. Üks mu Narva eestivenelasest kolleeg väidab, et eestivenelasi vaevab mahajäetud lapse sündroom. See on see haav, mille puhul tuntakse, et sind on maha jäetud ja uus pere sind ka ei armasta.

Venekeelset elanikkonda nähakse meil pahatihti kui probleemi. Mis mõttes on see ekslik, mis mõttes on tegu pigem võimaluse, rikkuse, väärtusega?

Meil on üleüldine vastastikuse usaldamatuse probleem – eestlased ei usalda venelasi ja vastupidi, venelased ei usalda Eesti riiki, eestlased ei usalda Vene riiki jne. Tihti põhjustab selle usaldamatuse harjumus, mitte niivõrd teise poole käitumine. Nõukogude süsteem hävitas usalduse. Seda on raske taastada.

Minu meelest on Eesti mitmekultuurilisus ja mitmekeelsus rikkus, midagi, mida me ise ei väärtusta, kuigi väljastpoolt vaadatuna tundub see huvitav, põnev, eriline. Üks Ukraina külaline ütles sügisel Narvas konverentsil, et kuuldes Narvas igal pool vene keelt oli ta alguses ehmunud ja Eesti pärast mures, kuid siis kuulates, mis teemadel Narva noored temaga arutasid, avastas ta demokraatliku venekeelse Euroopa. Siinsed venelased räägivad vene keeles, kuid nad arutavad teemadel ja kannavad väärtusi, mis on rohkem omased Euroopale ja demokraatiale kui autoritaarsusele. Meil on Eestis venekeelne Euroopa kultuur ja me peaksime seda väärtustama.

Oled uurinud teiste mitmerahvuseliste ja -kultuuriliste ühiskondade toimimispõhimõtteid ja probleeme. Mida olulist oled selle töö tulemusena leidnud?

Ehk kõige tähtsam avastus on olnud see, et me ei ole oma probleemiga üksi. Etnilisi lõhesid on kõigis ühiskondades, Eesti ei ole ainuke. Tänapäeval on etniliselt homogeensed ainult kaks riiki – Island ja Põhja-Korea. Eestlaste soov luua etniliselt homogeenset riiki näib Victoria joa peatamise katsena. Tegeldes erinevuste, lõhede ja lahkarvamustega on osa riike olnud edukamad. Oluline alustala on usaldus. Kui osal elanikest kaob usaldus riigi ja ühiskonna vastu, tuleb konflikt taas pinnale. Usaldus tekib, kui kõik kodanikud tunnevad, et riik esindab nende huve, nad tunnevad kuuluvustunnet ning ennast turvaliselt.

Kuuluvuse ja turvatunde puhul on väga oluline roll sõnadel, sellel, mida öeldakse ja kuidas öeldakse. Kui Urmas Reitelmann oli nimetanud kõiki eestivenelasi parasiteerivateks tibladeks, raputas see eestivenelaste kuuluvuse ja turvatunnet. Kui Martin Helme oli arvanud, et eestivenelane ei kõlba Eesti presidendiks, kõigutas see taas eestivenelaste kuuluvustunnet. Need mõlemad teemad kajasid venekeelses ühismeedias valusamalt ja pikemalt kui eestikeelses meedias. Kanada uus peaminister näib olevat väga teadlik sellest, millise sõnumi peab ühiskonnale saatma mitmekultuurilise riigi juht. Eesti puhul muidugi on veel kolmas faktor ja see on Venemaa. Venemaa käitumine ja sõnumid eestivenelastele mõjutavad ka olukorda. Minu viimane teadusartikkel on sellel teemal, kuid ka mina alles kratsin pinnakihte ja sellele oleks vaja pühendada oluliselt rohkem aega, et uurida eestivenelaste ja Venemaa omavahelist suhet ja suhestumist.

Traditsioonilisi modernistlikke, sh rahvuse, territooriumi ja keelega seonduvaid identiteete on paljukultuurilises maailmas tabanud turbulents. Kuivõrd on need teisenenud arusaamad puudutanud Eestit? Milliste ideede ja arusamade levikust sa pigem puudust tunned? Mida võinuksime või võiksime vältida?

Tõepoolest, traditsioonilise rahvusriigi idee – üks riik (territoorium), üks rahvas, üks keel – alustalad on kõikuma löönud. Rahvusriigi idee on pidevalt teisenenud. Rahvusriigi sünnipaigas Euroopas on ehk kõige rohkem probleeme sellega, et territoorium, keel ja rahvus ei lange idealistlikult kokku. Immigrantriigid USA, Kanada ja Austraalia, kus rahvus põhineb rohkem demokraatlikel väärtustel kui keelel ja etnilisel kuuluvusel, on globaliseeriva maailma ja piiride pooristumisega paremini kohanenud. Eestit on mõjutanud tugevasti Euroopa trendid, kuna juba ELiga liitumise perioodil oli üheks tingimuseks Euroopas valitsevate vähemuste õiguste ülevõtmine. Kuid kuna Euroopa ise on oma rahvuspoliitikaga umbteel, ei õpi me just õigest õpikust. Selle asemel et püüda kopeerida vana Euroopa rahvusriikide arengumustrit, võiks Eesti vaadata näiteks Singapuri ja Malaisia poole. Nende kahe riigi puhul on tegemist küll mitte parimate näidetega demokraatia osas, kuid mõlemad on postkolonialistlikud mitmerahvuselised tugeva majanduse ja kõrge elustandardiga riigid. Neilt on, mida õppida rahvus-, aga ka rändepoliitika osas. Nii nagu Singapur, peaks ka Eesti vältima identiteedipoliitikat halvas mõttes, seda, et poliitikud mängivad oma valijate etnilise kuuluvusega. Etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada.

Etnilisuse väljaviimine poliitilisest ruumist ei tähenda seda, et etnilisus tuleks koju kappi ära peita. Etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt ka selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasandil. Kuid riik peaks olema mitte etniline, vaid poliitiline nähtus. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine. Eesti keel on sellises poliitilises ruumis ühine suhtluskeel, mitte ühe konkreetse kogukonna priviligeeritud keel. Eesti keele tähendus peab muutuma kogukonna identiteedi aluseks olevast keelest Eesti riigikeeleks. Eesti kultuur peab integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest. Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja „Tõde ja õigus“, kuid ka Andrei Ivanov on Eesti kultuur ja Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel.

Kuidas on muutnud sinu arusaamist integratsioonitemaatikast Narvas veedetud aeg?

Ma olen jälle – pärast 22 aastat – taas eesti­venelastele lähedal, nende keskel. Eks ma tajun eestivenelaste tujusid, suhtumisi, hoiakuid nüüd paremini kui Tallinnas või Tartus elades. Mõistmist on juurde tulnud ja ma näen seda kõikide Narvas töötavate eestlaste pealt – Narvas töötamine suurendab mõistmist, tõmbab maha barjääre. Mul tekkis näiteks idee teha eestlastest noortele Narvas suviti vene keele laagreid. Me õpetame vene keelt võõrkeelena küll ameeriklastele, prantslastele ja rootslastele, kuid võiksime seda teha ka eestlastele. Paar suvenädalat Narvas koos kohalike noortega ilmselt imet ei tee, kuid tõmbab madalamaks mõistmatuse barjääre mõlemalt poolt. Arvan ka, et integratsiooniga tegelevad riigiasutused peaksid asuma Narvas, mitte Tallinnas just selle taju ja mõistmise pärast.

Putini vägitegude aegu tekkis Narva vastu huvi nii Eestis kui ka üle maaailma. Narvakate vastus on nii mõnigi kord olnud, et laske meil olla (omaette). Võimalik, et Narvast kujuneb mingi omapärane piirikultuur, kuid kas usud, et Narva muutub rohkem Eesti ühiskonna osaks ja rohkem eestlasi seob end osaliselt või päriselt Narvaga?

Tähelepanu on pigem olnud hea, sest see aitab ka narvakatel ennast maailmale näidata ja omakorda maailma hoiakuid lähemalt tajuda. Lõputu külaliste voorimine on tekitanud tuuleiile muidu üsna provintsilikku linna. Narva asub ju tee lõpus nii Euroopa kui ka Venemaa poolt vaadatuna. Narvas on oma piirikultuur – ennast identifitseeritakse venelasena, kuid kõrvaloleva Venemaaga siiski mitte ega ka mitte sealsete venelastega. Piire tajutakse mõlemalt poolt – on selge piiritõmbamine Narva ja muu Eesti vahele – Narva on eriline –, aga ka Narva ja Venemaa vahele: me oleme Euroopa. Mina näen küll Narvas kujunemas oma piirkondlikku identiteeti, mis on seesama venekeelne Euroopa. Narvas on tugev ajalooliste klubide liikumine, mängitakse läbi küll Põhjasõja, küll muude sõdade lahinguid. Narva muuseum on linnas väga oluline asutus, kuna toetab oma tegevusega kohaliku identiteedi arengut, tõenäoliselt rohkem kui teiste piirkondade muuseumid. Väga oluline roll on muidugi ka koolidel, kuid kahjuks riigieksamite rallisüsteemis läheb Narva koolide kogu aur tuupimisele – eesti keele ja eksamiteks tuupimisele – ja kogukondlikku rolli mängivad nad vähem, kui peaks või võiks. Narva on muutumas rohkem Eesti ühiskonna osaks, kuid jääb venekeelseks, kui just mingit kataklüsmi ei toimu, mis praeguse elanikkonna kas hävitab või sunnib tervikuna lahkuma. Narva on venekeelne Eesti, selles ei ole kahtlust.