Narva kunstielu XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul

R.V

Narva kunstis, aga ka laiemalt linna üldpilti, arhitektuuri silmas pidades tavatsetakse eristada kaht nii-öelda kuldaega: XVII sajandi lõppu, mil tervikuna planeeritud barokset Narvat nimetati hellitlevalt põhjamaiseks pärliks ning Rootsi kuningriigi idapoolseks pealinnaks, ja XIX ning XX sajandi vahetust. Mõlemat kuldaega saadab meie teadvuses mütoloogiline oreool, nostalgia, idealiseerimise soov, igatsuslik tasand, praegusse aega simuleerimise soov. Kuldaegade kõrval ei tohi alahinnata rahulikke, kuid seda enam kindlalt ja järjepidevalt läinud aega, sest just see tagab linna kultuuri oma näo. Narva reaalsest kunstielust võib hakata rääkima XIX sajandi keskpaigast seoses sealse tekstiilitööstuse, nii Kreenholmi manufaktuuri kui Stieglitzi kalevi- ja linavabriku arenguga. Seda just aktiivses mõttes, sest passiivselt oli Narva kunstikaardile kantud märksa varem:  kaunis linn ning selle ümbrus olid Peterburi akademistide meelismotiivid juba XIX sajandi päris algusest saati. Narva kunstikoolkonnale panid aluse Peterburi kunstiakadeemia haridusega akadeemikud, professionaalid, kes ei leidnud küll tsaaririigi pealinnas rakendust, kuid seda enam tahtsid ennast tõestada lähiregioonis. Ning, mis kõige olulisem, neil oli tahtmist oma teadmisi edasi anda. Nii tegutsesid XIX sajandi lõpupoole Narvas Heinrich Fabiansohn, Alexander Bartels, Nikolai Semjonov, Aleksander Vassiljev, kõigil kas oma kool või vähemalt joonistuskursused. Nii hämmastav kui see ka pole, tollal võib Narvast kõnelda kui Eesti kunstihariduse keskusest, sest Tartu ülikooli joonistuskooli tegevus oli vaibunud, Laikmaa ja Raua ateljeekool polnud veel jalgu alla saanud, kõik muu tuli aga hiljem. Akadeemilise hariduse kõrval hoolitsesid edumeelsed vabrikandid (nii tuleb iseloomustada parun Stieglitzit, kellele kuulus ka Peterburi kunsttööstuskool) ka tekstiilitööstuses vajaliku käsitööndusliku hariduse eest. See kõik aitas omakorda eesti noortel andekatel meestel kunsti jõuda: Ardo Sivadi alustas Semjonovi, Voldemar Mellik Vassiljevi ning August Jansen Stieglitzi joonistuskoolis Segebarti juures.

1912. aastal oli Narvas esinduslik eesti kunsti näitus, väljas üle 200 töö, osalesid Peet Aren, vennad Burmanid, Jansen.

Narvast algas ka meie esimese avangardisti Ado Vabbe kunstnikutee: kunstikoguja Glafiira Lavretsova rahalise abi (ja ilmselt ka vaimse toetuseta) poleks ta ilmselt Müncheni jõudnud, poleks õigel ajal Kandinski abstraktseid töid näinud, poleks 1914. aastal “Parafraase” loonud. Meie avangardistlik kunst oleks kas just loomata jäänud, aga igal juhul veel hilisemaks jäänud. Ja just Narva-Jõesuus tulid noored vihased mehed Aleksander Tassa, Anton Starkopf, Vabbe juba 1914. aastal välja Pallase ühingu kui avatud kultuurikoosluse loomise ideega ja töötasid välja selle detailse toimimisviisi, mis siis, et reaalsuseks sai see alles 1918. aastal.

1920ndatel ja 30ndatel võib aga rääkida juba Narva järjepidevast eesti kunstielust: oma kunstiühingu, oma aastanäituste kui ka väljastpoolt siia toodud väljapanekutega. Narvas esinemine oli auasi. Narva teatrid, koolid pakkusid kunstnikele tööd, ühistegevus toetust. Narva oli Eesti ainuke väikelinn, kus toimis oma, hästi korraldatud, järjepidev kunstielu, kuigi sealsed eestvedajad Eduard Velbri, Aleksander Normak, Voldemar Peil, Ardo Sivadi ei kuulunud just meie tollase kunsti raskekahurväe sekka.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht