Narva vanalinna taastamine ja erinev ajaloomälu

Narva hävinud vanalinna või vähemalt mõne hoone taastamisest võiks saada sild, mis aitab eri rahvusrühmadel paremini mõista teineteise ajalootõlgendusi.

IVAN LAVRENTJEV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Narva ajaloomälu on üks imetabane nähtus: piirilinna ajalugu on niivõrd tihedalt seotud arvukate sõdade ja ulatuslike riigikorra muudatustega läbi sajandite, et ajaloouurija või -huviline leiab siit ilma suure vaevata arvukaid ajalookihte ja koguni üksteisele vasturääkivaid mälestusmärke rohkem või vähem kangelaslikest sõdadest ja lahingutest, vabastamisest, okupatsioonidest ja repressioonidest.1 Rootsi ajal tõusis Narva kaubanduskeskuseks ning linlaste ja külastajate silmi rõõmustava mitmekesise ja eriilmelise arhitektuuri pärast on linna koguni kutsutud Läänemere baroki pärliks. Paraku on selle pärli enamik hooneid ja tänavaid säilinud üksnes fotodel ja linnaplaanidel. Tundmatuseni muutunud hoonestuse ja plaanipärase tänavavõrgustiku tõttu on kunagise vanalinna hõng paljudes kohtades väga raskesti aimatav.

1944. aastal pommitamisega maatasa tehtud ajaloolise vanalinna taastamise mõttest loobuti sõjajärgsetel aastatel, seda nii majanduslikel kui ka ideoloogilistel kaalutlustel, kuigi üksikute hoonete vundamendid jäid linnapilti koguni aastakümneteks. Ressursside nappuse tingimustes pandi rõhku hoopis Sillamäele ja sinna juba sõja ajal kavandatud Nõukogude sõjatööstuse seisukohalt ülimalt olulisele uraanirikastustehasele. Sellest tulenevalt sai Sillamäest okupatsiooniaja lõpuni kinnine linn, kus elanikkonda kujundati ülaltpoolt ning niivõrd olulisele objektile lähedase Narva endiste elanike tagasipöördumist oma kodulinna võimud ei soosinud.2

Ühtlasi on mainitud, et nõukogude loogikast lähtudes anti sõjajärgse Narva taastamis- ja ehitustöödes prioriteet sõja võrdlemisi väikeste kahjustustega üle elanud Kreenholmi tööstuskompleksile, mitte vanalinnale. Peale majandusliku loogika sobis Kreenholm investeeringuteks paremini ka ideoloogilisest vaatevinklist, kuna erinevalt „kodanlikust“ vanalinnast sai selle ajaloo kenasti põimida klassivõitluse narratiiviga. Niisamuti nagu Riias või Königsbergis (tänapäeval Kaliningrad) käsitles uus riigivõim vana arhitektuuripärandit eelkõige saksa, järelikult nõukogudevastase, pärandina, seepärast tuli ka Narvas teha ruumi uuele, sotsialismi eesmärkide ja ideaalidega kooskõlas olevale linnale, täis uusi inimesi ja hooneid.3 Sõjaeelsete narvalastele lõppes Narva ajalugu 1944. aastal, paljudele praegustele asukatele see siis hoopis algas.

Kuigi informeeritust on raske mõõta, võib siiski oletada, et viimastel aastatel on narvalaste ja ülejäänud Eesti elanike teadlikkus sõjaeelsest Narvast märgatavalt kasvanud. Ühes tsensuuri kadumise ja uue info ilmsiks tulemisega Nõukogude aja lõpust tänapäevani on inimesed altimad arutlema vana Narva üle. Nendele debattidele andsid hoogu nii Tartu ülikooli Narva kolledži hoone kavandamine ja ehitus Raekoja platsile kui ka uute populaarsete ajalooteadlikkust suurendavate algatuste teke. Eriti märkimisväärne on muidugi entusiastist kohaliku meistri Fjodor Šantsõni loodud vanalinna makett ning arvukad veebiplatvormid, mis võimaldavad ajaloolisi pilte ja vaateid märkimisväärselt muutunud maastikuga kokku viia. Viimasel kümnendil on Narvast välja antud üksjagu populaarteaduslike raamatuid, millest mitmed on tänu tõlgetele leidnud tee ka tänuliku venekeelse lugejani.4 See ehk aitab tagada, et erinevused Narva lähiajaloo tõlgendamisel ei sünni puhtalt emakeele põhjal. Ei saa mainimata jätta ka kümnete giidide, õpetajate ja ajaloohuviliste järjepidevat tööd vana Narva lugude tutvustamisel. Kõik see tagab, et vana Narva mälu ei kustu ja tänu info rohkusele ja kättesaadavusele kasvab nii narvalaste kui ka ülejäänud eestimaalaste teadlikkus ilmetute hruštšovkade eelkäijatest endise vanalinna aladel.

Läbi vaidlemata 1944. aasta

Viimastel aastatel on taas intensiivistunud ligi kolm kümnendit kestnud arutelu kahe Narva tänava ümbernimetamise kohta, mis kannavad Eestimaa Töörahva Kommuuni tegelaste Ants Daumani ja Albert Tiimani nime. Hoolimata arvukatest katsetest pole õnnestunud tänavatele väärikaid nimesid panna. Aastaid kestnud arutelu käigus on piike murtud ja isegi jõutud teemat käsitleva seaduse vastuvõtmiseni. Loodetavasti see olukord lähiaastatel siiski laheneb. Samuti tüüpilise Nõukogude linna valikusse kuuluvad tänavanimed (näiteks Puškini tänav või mitu Narva lahingus hukkunud Nõukogude kangelase tähe pälvinud sõdurite auks nimetatud tänavat) ei ole aga üldse üleriigilise tähelepanu ega terava vaidluse objektiks. Suurem osa kommunistlikest tänavanimedest oli linnakaardilt siiski kadunud juba 1990ndate keskpaigaks.

Põhjasõja 300. aastapäevaks 2000. aastal püstitatud Rootsi lõvi ei põhjusta juba ammu emotsionaalseid arutelusid ja sellest on kujunenud üks linna sümboleid. Samuti rõhutab Rootsi lõvi Narva seost Euroopa ajalooga ja tähistab piirilinna rolli olulisust.

Aleksander Kaasik / Wikimedia Commons

Mälestusmärkidega on lugu hoopis teine: kõige olulisemad Teise maailmasõja teemalised (või nõukogude-vene kaanoni kohaselt Suure Isamaasõja) mälestusmärgid on oma kohal alles ning ainult Lenin on 1993. aastal kolinud linna peaväljakult Narva muuseumi õuele. Usinad pressifotograafid leiavad bolševike juhi mälestusmärgi jalamilt ikka tema sünnipäeval lilli ja neid toonud paar memme. 9. mai tähistamised on aga ulatuslikumad, koroonaeelsel ajal võttis rongkäikudest osa sadu inimesi. Linna tekib ka uusi mälestusmärke, mis peegeldavad taasiseseisvunud Eesti ajaloonarratiivi: näiteks raudteejaama kõrvalt leiame represseeritute mälestusmärgi ning linna polikliiniku ees näeme 1944. aasta pommitamise ja Narva hävimisele pühendatud mälestuskivi. Kivi on ka korduvalt vandaalide rünnakute ohvriks langenud. 2021. aastal tegi Narva Muinsuskaitse Selts ettepaneku rajada linna kommunismiohvrite mälestusmärk. Ootuspäraselt on selle ümber tekkinud terav poleemika ajaleheveergudel, linnavalitsuse korraldatud veebiarutelul ning ühismeedias.5

Arutelud Teise maailmasõja pärandi ja vana Narva üle ei taandu üksnes arhitektuurile, vaid on vahetult seotud Saksa ja Nõukogude okupatsiooniga ning sõjajärgse võimu otsusega vanalinna mitte taastada. Uurijad on täheldanud, et paradoksaalsel kombel venekeelsed narvalased tunnevad kaasa, igatsevad taga hävinud vanalinna, kuid samuti tunnetavad survet, justkui sunnitaks neid Nõukogude õhuväe pommitamise eest süüd omaks võtma. See aga tähendaks loobumist olulisemast, s.o Suure Võidu narratiivist.6 Arvestades, kuivõrd aktiivselt on seda Nõukogude Liidus propageeritud 1960ndatest alates ja jätkatakse ka tänapäeva Venemaal, siis on selge, et lepitus ei tule kergelt.

Kui vähese ajalooteadlikkusega inimestega vestelda või Facebooki arutelusid lugeda, siis selgub, et paljud venekeelsed eestimaalased on siiani arvamusel, et Narva hävimises (ja Tallinna märtsipommitamises) on eranditult süüdi sakslased. Ka paljud eestlased on seisukohal, justkui oli lauspommitamine suunatud enamasti tsiviilhoonestuse pihta ning järelikult oli tegemist omamoodi kättemaksurünnakuga sakslastega koostööd teinud Eesti linnadele. Allikate nappusest hoolimata on teemat uurinud ajaloolased pakkunud, et nii see siiski pole ning Narva pommitamisel lähtus Punaarmee siiski eelkõige sõjalistest motiividest.7

Nõukogude võimu püstitatud memoriaalid on Narvas alles, kuid nende kõrval on linna tekkinud ka Nõukogude Liidu tegevust süüdistavaid ning selle ajaloo tähthetki teisiti tõlgendavaid mälestusmärke, mis on mõnedele narvalastele kindlasti vastukarva. Nii tekib lahendamatuna näiv konflikt: Narva identiteeti kandev tugisammas ehk lugu sõjas hävinud vanalinnast on omaks võetud, kuid raskusi on selle teo toimepanijate kuuluvuse tunnistamisega. Ometi on vana Narva kui suurima ohvri rolli omaksvõtt juba suur samm Nõukogude kitsatest ajalootõlgenduste raamidest edasi ning toob narvalasi lähemale sellele arusaamale Eesti ajaloost Teises maailmasõjas, mida jagab ehk enamik eestlasi.

Mitmetähenduslik Peeter I maja

Kuigi vanalinna taastamisest on räägitud aastaid ja isegi pakutud selle ulmeprojekti eelarve kalkulatsioone,8 ei paista, et lähikümnenditel keegi julgeb nii keerukat ja hiigelsuurt algatust ette võtta. Mis aga tundub realistlik, on Peeter I maja taastamine. See on linna plaanides juba mitu aastat sees ja paistab, et selle ümber valitseb üldjoontes konsensus. Viimane Vene tsaar ja esimene keiser Peeter I kasutas 1684. aastal ehitatud maja oma residentsina alates 1704. aastast ja peatus seal korduvalt. 1865. aastal avati majas muuseum ja see täitis oma funktsiooni 1944. aastani, kuni hävis pea täielikult pommitamise tagajärjel. Maja taastamist kavandati 1950ndate teisel poolel, siis Nõukogude Liidu lõpuaastail ja veel korra loodeti projektile rahastus alla saada pärast Euroopa Liiduga liitumist. Paistab, et lähiaastatel planeeringud, poliitiline tahe ja eelarve võimalused võivad tõesti kokku langeda ja unistus maja taastamisest saabki teoks. Majja kavandatakse haridus- ja kultuurikeskust, tegemist oleks avaliku ruumiga, mis on seestpoolt uus ja moodne, kuid väliselt kopeerib või vähemasti tõepäraselt matkib kadunud hoone arhitektuuri ja suurust.

Lisaks võimalikule atraktiivsusele nii kohalike kui turistide silmis peab mainima paari positiivset aspekti. Maja taastamine toimuks n-ö tühjale platsile, pole vajadust olemasolevaid hooneid maha võtta ja elanike ümberkolimisega vaeva näha. Hoone funktsioon jääks suuresti samaks: juba aastakümneid enne Teist maailmasõda oli tegemist avaliku koha, mitte eramuga. Seepärast ei tasu muretseda ka põhilise probleemi pärast: ülejäänud vanalinna eramaju võib teoreetiliselt ka nullist üles ehitada, kuid see ei too nende endisi omanikke ja elanikke või nende järeltulijaid tagasi. Muuseum aga jääb muuseumiks või siis kultuurikeskuseks.

Peeter I on muidugi Eesti alade vallutaja ja sajanditaguste eestlaste suhtumine tema mälestusmärki Tallinnas on hästi teada: tänapäeva Vabaduse väljakule ehk toona Peetri platsile kerkis keisri mälestussammas 1910 ning võeti maha 1922. aastal valitsuse otsusega suure ühiskondliku surve tõttu. 2000ndatel kõlanud mõtted Peeter I mälestusmärgi rajamisest Narva linna ei läinud aruteludest kaugemale. Kuid Peeter I lugu Narvas on võimatu ilma Põhjasõja ja Rootsita. Põhjasõja 300. aastapäevaks 2000. aastal püstitatud mälestusmärk Rootsi lõvi ei põhjusta juba ammu emotsionaalseid arutelusid ja sellest on kujunenud üks linna sümboleid. Samuti rõhutab Rootsi lõvi Narva seost Euroopa ajalooga ja tähistab piirilinna rolli olulisust.

Peeter I maja taastamine teeniks korraga kolme eesmärki: see rõhutaks Narva ajaloo keerulisust ja seost Euroopa sõjaajalooga, tugevdaks kohalikku identiteeti hästi tuttava ajaloolise isikuga seotud objekti tekkimise kaudu ning suurendaks hävinud vanalinna kohalolu mõistlikul kujul. Kui eeldada, et vaidlused 1940. aastate sündmuste üle Eestis eri rahvusgruppide ja põlvkondade vahel ei vaibu niipea, siis ühe hävinud Eesti Vabariigi aegse Narva maja taastamine oleks õige samm nende leevendamiseks. Olgugi et see on Vene keisri Peeter I maja ja ehitatud sootuks Rootsi ajal. Tüüpiline Narva lugu.

Autor on SA Narva Muuseum teadur. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

1 Sõdadele pühendatud mälestusmärkide teemal vt Kattago, Siobhan (2008). Commemorating Liberation and Occupation: War Memorials Along the Road to Narva, Journal of Baltic Studies, 39:4, lk. 431−449, DOI: 10.1080/01629770802461225.

2 David Vseviov, Endiste narvakate mõistatus. – Tuna 2001, lk 60−67.

3 Karsten Brüggemann, Der Wiederaufbau Narvas nach 1944 und die Utopie der „sozialistischen Stadt“. Narva und die Ostseeregion. Tartu Ülikooli Narva Kolledž 2004, lk. 81–103.

4 Näiteks on vene keeles ilmunud Jaak Juske ja Katri Raigi Narva-teemalised teosed, samuti värske Karin Pauluse ja Madis Tuuderi asendamatu teejuht Narva tänavate ja majade ajalukku ja olevikku: Narva. Daatšast paleeni, 2020, SA Narva Muuseum.

5 Vt kajastusi kohalikus meedias: https://prospekt.ee/narva_linn/17199-narvitjane-somnevajutsja-nuzhen-li-gorodu-pamjatnik-zhertvam-kommunizma.html; https://gorod.ee/2021/04/pamyatnik-zhertvam-kommunizma-narve-ne-pomeshal-by-no/

6 Elena Nikiforova, On Victims and Heros: (Re)Assembling World War II Memory in the Border City of Narva. In War and Memory in Russia, Ukraine and Belarus. Palgrave Macmillan 2017, lk 429−463.

7 Andres Toode, Kes lõhkus Narva? Narva Muuseumi toimetised 16, 2015, lk 108−157.

8 https://leht.postimees.ee/6908605/lauri-vahtre-narva-vanalinn-teeme-ara

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht