Nobeli preemia majanduse valitsemisstruktuuride uurijatele

Alari Purju

Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia otsustas 2009. aasta Rootsi Keskpanga Nobeli mälestusauhinna majandusteaduse alal anda kahele US A majandusteadlasele, Indiana ülikooli politoloogia professorile Elinor Ostromile ja Berkeley California ülikooli emeriitprofessorile Oliver E. Williamsonile. Nagu ikka selle auhinna puhul, tõi otsus kaasa mitmeid reaktsioone. Oliver Williamson on ülituntud ja oli kümmekond aastat tagasi mõnede hinnangute  järgi kõige viidatum majandusteadlane. Tema puhul on selle auhinnaga seoses teemaks olnud juhtimisteaduslik taust, mida paljud inimesed peavad rohkem kunstiks, sealjuures mitte eriti kauniks, ja keelduvad teadusena võtmast. Elinor Ostrom on mõnevõrra üllatuskandidaat ja esimene naissoost auhinnasaaja. Kuna valdkonnas, mis on olnud küll peavoolu majandusteaduse kõrvalharu, on tõstatatud intrigeerivaid küsimusi, siis tasub selle esindajate  auhindamisega seoses heita pilk kõigepealt kogu teadussuunale.  

Valitsemise teadussuund

Uurimuslikult ulatub valitsemisstruktuuride seostamine turukäsitlusega tagasi vähemalt 1930. aastatesse ning nurgakiviks on 1937. aastal ilmunud Ronald Coase’i artikkel „Firma olemus” („The Nature of the Firm”). Coase esitab seal näiliselt lihtsa küsimuse: miks on olemas firmad, kui on olemas turud, ehk miks üht osa majandustegevusest koordineeritakse turu vahendusel, teist osa aga firma mõistega tähistatud valitsemisstruktuuri abil? Coase’i vastus sellele küsimusele on seotud tehingukulude kontseptsiooniga (transaction costs).  Nimelt oli hindade kaudu kohanemist ning turutasakaalu tekkimist uurides peavoolu majandusteoorias vaatluse alt sisuliselt välja jäetud küsimus, kuidas tekib ja muutub osalistele kättesaadavaks otsuste tegemiseks vajalik informatsioon, sealhulgas hindade osas. Põhiliselt eeldati, et see on tasuta. Coase osutas, et nii see ei ole.

Õigete hinnaotsuste langetamiseks peab firma tegema kulutusi, mis seisavad eraldi muudest tootmiskuludest. Firmasisese  koordineerimise korral välditakse neid kulusid, mida tuleks teha turu kasutamisel. Sealjuures ei ole firma sees neid eeliseid ja efektiivsusele suunavat majanduslikku survet, mida pakub konkurentsituru mehhanism. Tehingukulud on ühismõõde, mis teeb võrreldavaks turgude kaudu toimuva koordineerimise firmasisese administratiivse lahendusega. Turg ja firma on sel puhul alternatiivid. Coase sai Nobeli auhinna 1991. aastal  Kirjeldamaks, mida see tegelikult tähendab, otsime abi igapäevasest näitest. Ristmiku ületamist liikluses võib samuti käsitleda koordineerimisprobleemina, millele vähemalt teoreetiliselt on võimalik turulahend. Sisuliselt võiks see olla elektrooniliste vahenditega peetav oksjon, kus osalejate panuste põhjal kujuneb ristmiku ületamise järjekord. Need, kellel on kiire, maksavad nendele, kellel nii kiire ei ole. Teenustasu või maks katab süsteemi ülalpidamiskulud.  Lahenduse eeliseks on liiklejate individuaalsete eelistuste arvestamine, puuduseks süsteemi ülesehitamise ja käigushoidmise kallidus. Administratiivne lahend kolme tule vahelduva režiimiga on korralduslikult (tehingukuludelt) odavam. Suure liiklejate arvu ja teatud korralduslike tingimuste täitmisel on aga ka turulahend võimalik. Näiteks tasuliste kiirteede puhul on teenuse kasutajatel võimalik valida selle ja alternatiivse aeglase  sõitmisvariandi vahel.     

Williamsoni panus

Williamsoni teened on seotud tehingukulude  teooria edasiarendamisega: ta selgitas välja tingimused, millel valik turu ja firma vahel põhineb. Põhiline väide on see, et koos kaupade ja teenuste keerulisemaks muutumisega kasvavad ka nende turul ostmise ja müümisega seotud tehingukulud. Kesksel kohal on lepingud, mis kaasnevad ostmise ja müümisega. Sealjuures eristatakse lepinguid käsitlevas majandusteoorias ex ante või tulevikku suunatud kulutusi, mis on seotud lepingute  koostamise, läbirääkimiste ja julgestamisega, ning ex post ehk tagantjärele, minevikus toimunud sündmustega seotud kulutusi, mis on kohtu kaudu lepingute jõustamise, väärsündmuste korrigeerimise kulud. Teatud tingimustel võib turu kasutamine nii kalliks osutuda, et odavam on hõlmata vastav tegevus firmasse.

Üks näide on suurte firmade rahvusvahelistumine ehk siirdumine teistesse riikidesse, kus saab hakata turul mingeid pooltooteid mõistliku  hinnaga kokku ostma. Samas on turuga teises riigis palju probleeme, alates sellest, kuidas tõlgendada lepinguid sealses seadusandlikus raamistikus, kuni tehnoloogiliste tingimuste täitmiseni. Seetõttu moodustatakse sageli pigem ühisfirma koos kohaliku partneriga. See on muuseas vajalik ka teise riigi poliitiliste nüansside arvessevõtmiseks ning tagab rehepappide ohjeldamiseks vajaliku administratiivse kontrolli. Nii tulid soomlased ja rootslased  1990. aastatel Eesti turule. Williamson on oma töödes sageli näitena kasutanud autotööstust. Tagasivaatepeegel on näiteks toode, mida saab osta peeglitootjalt. Vastava toote kasutamisel ja selle modifitseerimisel võib aga autotootjal tekkida küsimus, kas on mõtet sõlmida järjest uusi lepinguid, tingida uute peeglitüüpide üle seoses mudelivahetusega või on targem peeglitootja ära osta ja integreerida vertikaalsesse tootmisstruktuuri.  See muudab ka sõltumatute firmade puhul kasumit silmas pidava arvestuse samas firmas eelkõige kulupõhiseks.

Seda tüüpi integreerimisel on aga ka piirid. Samas autotööstuses seisab vertikaalselt integreeritud suurfirma näide autotootja General Motors vastastikku pankrotiohuga – põhjuseks liiga suured kulud. Ühes firmas ei saa osakondades olla väga erinevat palgapoliitikat, firma sees puudub turu distsiplineeriv jõud, kulupõhine  arvestus viibki sellistes tingimustes kulud üles. Oma mõju on ka tugevatel ametiühingutel, kes paar nädalat enne pankrotimenetluse algatamist selle aasta kevadel teatasid, et nad pole töötingimuste üle nõus läbi rääkima mitte enne kui 2011. aastal. Maailmas on palju allhankijaid, kes teevad kas või neidsamu tagasivaatepeegleid palju odavamalt ja ilma arvestatava kvaliteedikaota.

Teine Williamsoni näide, käib selle kohta,  kuidas on organiseeritud maavara kaevandamise ja seda maavara elektri tootmiseks kasutava ettevõtte suhted. Kui elektritootja saab kasutada paljude kaevanduste toodangut, siis on kaevandused tavaliselt sõltumatud, kui on üks tootja ja üks põhiline tarbija, siis kuulub kaevandus tavaliselt elektritootjale. Oluline koht on siin see, et turust teeb eelistatud vormi konkurentsivõimalus. Kui elektritootja on kivisöekaevanduse jaoks ainuke ostja, siis  on tegemist monopsoniga, kes dikteerib oma tingimused igal juhul ning turg ei tööta. Williamson on oma analüüsis teinud need valiku variandid nähtavaks ja mõõdetavaks. Sealjuures on see analüüs põhinenud eeldusel, mille kohaselt on tegemist piiratud ratsionaalsusega selles mõttes, et valik sisaldab määramatust (keegi pole võimeline täpselt ennustama näiteks tehnoloogiate kujunemist koos vastavate toodete kulugraafiku ja turumahuga),  oportunismi (osalised on omakasupüüdlikud ja varjavad olulist informatsiooni) ning varad on spetsiifilised (otstarbega piiratud, mis tõstab ebaõnnestumise hinda, suurendab kindlustuskulusid ning teeb projektid kalliks riskide maandamise tõttu). Tehingukulude teooria põhiline väide on, et nendele tingimustele vastavalt on võimalik valida parim valitsemisstruktuur. Sealjuures ei piirdu valik ainult äärmuslike vormidega, milleks on firma  ja turg. Skaala sisaldab vahepealseid variante nagu kindla partneriga pikaajalised lepingud, strateegilised liidud ja ühisettevõtted ning tütarettevõtted. Williamsoni hõlmatud teemadest annavad ülevaate tema kirjutatud monograafiate peakirjad: „Kapitalismi majanduslikud institutsioonid” („The Economic Institutions of Capitalism”), „Tehingukulude ökonoomika” („The Economics of Transaction Costs”, kirjutatud koos Scott E. Masteniga),  „Valitsemismehhanismid” („The Mechanisms of Governance”). 

Ühiskasutuses kaubad ja Elinor Ostrom

Ühiskasutuses kaubad on näiteks kalavarud.  Nende kasutamisel on probleem see, et väljapüügil on populatsiooni suuruse ja taastootmise seisukohast optimaalne maht, aga püügis osalejatel pole majanduslikku survet seda järgida, sest kui üksik kalur piirab püüki, toob see talle pigem kahju. Tema tulu väheneb ja väljapüüdmata kalad saab saagiks keegi teine. Seda dilemmat, millele turg ei paku head lahendit, nimetatakse „ühiskasutuses kauba tragöödiaks” (Tragedy of Commons).  Üks võimalikke lahendeid on omandiõiguse määratlemine, aga näiteks kalavarude puhul pole sellest abi, sest kalad teatavasti ei tunnista riigipiire ega territoriaalvett. Lahenduse pakub mingi valitsemisstruktuur, mis arvestab taastootmise tingimusi ja omab ka jõustamismehhanismi ning kontrollivahendeid, näiteks püügikvootide süsteem. 

Teiseks näiteks sobib mäenõlval asuv küla, mida läbib mäest laskuv oja. Kõik majapidamised kasutavad seda vett ning kriitiliseks tingimuseks on koos kasutusega selle ressursi järelejäänud osa edastamine teistele kasutajatele. Selle näite paigutamine Jaapani konteksti tähendab, et rannikualal on asustustihedus 1000 inimest ruutkilomeetril ning puudub toiduainete impordivõimalus (XIX sajandil). Kahtlemata on see piirsituatsioon,  kus reegliteta ei saa, kohustusi tuleb täita ning ressursi kahjustajatega käiakse karmilt ümber. Ostrom on uurinud seda tüüpi ressursside kasutuse koordineerimist mitmetes riikides ja kultuurikontekstis üle 40 aasta. Tema uuringute üks tulemus on kirjeldus nende küllalt komplitseeritud valitsemismehhanismide kohta, mida kogukonniti kasutatakse. Need mehhanismid sisaldavad konkreetseid reegleid,  kohustusi ja karistusviise reeglite rikkumise eest. Ostrom on näidanud, et sageli on kogukonnas välja töötatud iseregulatsioon andnud paremaid tulemusi kui ebakompetentsete ja halvasti informeeritud valitsuse sekkumine. Oma valitsemisstruktuuride modelleerimisel on Ostrom üsna palju kasutanud mänguteooriat. Tema mudelite tingimusteks on situatsioonide ja valikute kordumine, mis teeb  ka karistamise võimalikuks ning suunab iseregulatsiooni koostöö suunas. Selle tingimuseks on ka kooskõla ressursside kasutusega seotud kohustuste ja sellest saadava kasu vahel. Hariduselt politoloogina on Ostrom kombineerinud kohapeal tehtud juhtumiuuringuid, laboratoorseid katseid ja kvantitatiivseile meetodeile toetuvat modelleerimist. Meelis Kitsing, kolleeg mu eelmises töökohas EBS is, töötas US As doktoritööd tehes Ostromi lähenemisel  põhinevas uurimisprogrammis ning on kirjeldanud seda kui keerulist ja kallist erinevate lähenemiste kombinatsiooni, kus on kasutusel lisaks ka antropoloogia tehnikad. Ostromile ja Williamsonile Nobeli preemia andmine viitab tegelikult ka majandusteooria otsingutele. Valitsemisstruktuuride teema rõhutab olulisena neid uurimisprogramme, kus üritatakse lähemal olla sellele, kuidas inimkooslused tegelikult toimivad. 

Midagi isiklikku ka

2005. aasta sügisel olin USAs Indiana ülikoolis ja pidasin seal ka ühe seminari ettekande. Minu võõrustajaks oli hea tuttav, Eestist US Asse läinud majandusmatemaatik Miša  Kaganovitš, kes oli just saanud Indiana ülikooli professoriks ja sealse majandusteooria doktoriprogrammi juhiks. Mõnepäevase külaskäigu programmi koostades avastasime, et võimalike huvi pakkuvate seminaride hulgas, mis langesid nendele päevadele, oli politoloogia ja poliitikaanalüüsi töörühma oma Elinor Ostromi juhatusel. Esinejaks oli seal üks Princetoni ülikooli professor ja teemaks ligikaudses tõlkes „Ameerika-vastasuse erinevad vormid  maailmas”. Teema tundus intrigeeriv. Majandusteooria inimesed sellest eriti huvitatud ei olnud ja üldine põhjendus oli, et politoloogia teemadel räägitakse palju tühja juttu ning selliste seminaride külastamine ei ole piiratud aja seisukohalt mõistlik. Kuna külalisel sellist kitsendust polnud, siis asutasin end seminari alguses teele, kaaslaseks üks siiski kompromissi teinud käitumusliku mikroökonoomika professor. Tegemist oli traditsioonilise „pruuni  portfelli seminariga”, kuhu tullakse oma võileibadega ning korraldaja poolt on kohvi.

Seminar algaski ühise einega, millele järgnes ettekanne ja siis arutelu. Ettekanne põhines globaalse meedia uurimisel saadud tulemustel, mis peegeldasid reaktsiooni US A juhtimisel peetavale Iraagi sõjale ning selle keskmes oli eelkõige seda tüüpi uurimuseks vajalike andmetega ümberkäimine. Elinor Ostrom, niisugune toimekas terava keelega vanaproua, andis sõna  ja suunas diskussiooni. Osalejad olid põhiliselt väga erineva nahavärviga doktorandid, kes diskussioonis sõna võttes alustasid umbes sellise tutvustava repliigiga, et olen see ja see ning pean ennast mõõdukaks Ameerika-vastaseks. Mäletan end mõtlemas: mida, murjan, oled siin Ameerika valitsuse raha eest õppimas, aga avaldad meelt. Samas, niisugune see akadeemiline vabadus ongi. Oleks siis teadnud, et prouast saab laureaat, oleks võib-olla rohkem  sellele uurimisvaldkonnale tähelepanu pööranud, aga tagantjärele on huvitav meenutada põgusatki kohtumist.