Normide järgimine ei ole veel nende kummardamine

Roomet Jakapi: „Akadeemilises formaadis kirjutades ja esinedes ei ole kohane oma emotsioone välja pursata. Bändiga saab seda teha.“

VALLE-STEN MAISTE

Multitalent, esseist ja filosoof, muusik ja etenduskunstnik, Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo kaasprofessor Roomet Jakapi avaldas hiljaaegu filosoofiast, haridus- ja teaduspoliitikast ning kunstist rääkiva artiklikogumiku „(Ir)ratsionaalne“. Olles filosoofiavallas kõigiti pedantne ja innukas analüütiline töömesilane, vihjab Jakapi justkui ometi, et selline roll ei ole mõeldav oma tegevust lõpuni tõsiselt võttes.

Milline korralikku ETISe klassifikaatorit taotlev analüütik paneb samade kaante vahele Locke’i lahkamise kõrvuti seesuguste väljaütlemistega nagu „eeoi mmk kidiu ää“?

Roomet Jakapi: Eks siin teatavat pinget ole. Aastate jooksul olen palju mõelnud ja korduvalt vastanud küsimusele, millises seoses on mu akadeemiline ja kunstiline tegevus. Vastus on ajas muutunud, sest on teisenenud see seos või selle tunnetamine. Pikka aega mõtlesin, et eksperimentaalse muusika loomine ja veidrate tekstide avaldamine erinevad filosofeerimisest täiesti. Nüüd näen üha enam põimumist. Näiteks võib seesugune asemantiline häälitsemine ja kirjutamine olla filosoofiline ettevõtmine, nimelt teadlik tähenduste destruktsioon. Paljud kunstnikud ja ka teoreetikud ütlevad, et kunsti olemusse kuulub tähenduste loomine. Võimalik, aga tähendusi on niigi palju ja minu meelest võiks neid ka hoolega purustada, vaadata, mis järele jääb, ja siis ehk proovida midagi uut kokku panna, teistmoodi.

Teise pingevälja moodustavad analüütiline filosoofia ja filosoofia ajalugu. Suurem osa mu akadeemilisest tegevusest on olnud filosoofia ajaloo alane, väiksem osa nüüdisanalüütiline. Analüütilist filosoofiat ei ole kerge määratleda.¹ Vahel kasutatakse selle asemel väljendeid „ingliskeelne filosoofia“ või „angloameerika filosoofia“. Selles traditsioonis tegutsevale filosoofile ei pruugi olla ilmne, et filosoofia ajalugu tasub põhjalikult uurida ja et see on filosoofia kui distsipliini osa.² Minu meelest tasub ja on.

Klassifikaatorit ometi himustatakse, olgugi et asjanduse nimetuski on juba nõme, lame ja nurgeline?

Siin ilmneb kolmaski pingeallikas. ETIS koondab ja kajastab teadlaste CVsid ja publikatsioonide kirjeid, võimaldab esitada granditaotlusi jne – üldiselt ju vajalik ja normaalne süsteem. Kuid selle publikatsioonide klassifikatsioon on vildakas. Näiteks klassikute (Platon, Kant jne) teoste tõlkimine koos kommentaariga on humanitaarias oluline akadeemiline tegevus, mis selle klassifikatsiooni järgi on aga mõttetu.

Akadeemilisi norme kummardad paljuski truult ja rangelt ju siiski sinagi? Uurimustes oled vaatluse alla võtnud vastuolud varauusaja mõtlemises, ent paradokse leiab su enda mõtteradadeltki. Oled Luige, Matjuse ja Kõivu õpilane ja esitled end meeleldi nii. Nemad olid ent teadusekriitilised, paljuski ka Kõiv, näiteks „Finis nihilis’es“, sina oled jällegi puhuti lausaliselt teaduseusku?

Kuidagi liiga mustvalgelt kõlavad need küsimused. Normide järgmine ei tähenda ju ilmtingimata nende kummardamist. Millegi usku olemise ja sirgjoonelise kritiseerimise vahepeal on ka muid võimalikke hoiakuid. Kellegi õpilane olemine ei välista kriitilist hoiakut õpetaja suhtes – vähemalt tagantjärele. Akadeemilis-bürokraatlike reeglite järgimine ja teaduse sisuline tegemine on eristatavad asjad. Ülikoolis töötamise reeglid on varasemaga võrreldes rangemad, normidele vastavust kontrollitakse, töökohtade loomise ja rahastamise mehhanismid on muutunud. Need on praktilised asjaolud. Kes reeglite järgi ei mängi, ei saa akadeemilisel töökohal kaua olla. Juhtub sedagi, et need, kes ületavad nõudmisi ja on igati tublid, ei saa jätkata, sest nende palgalhoidmiseks ei ole enam raha.

Teaduse, filosoofia ja religiooni lahusolek näib su meelest olevat progressiivne enesestmõistetavus: käsitled ju mõtteloo suurkujusid, kes seda paratamatult mõista ei saanud, remonti vajavate vaeguritena.

Ei, vastupidi, mind köidavad kombinatsioonid, kus teadus, filosoofia ja religioon on kohati lahutamatult põimunud. Seesugused ekskursid ajalukku võiksid panna mõtlema hoopis selle üle, et nende valdkondade eristamine tänapäeval ei ole enesestmõistetav. Olen püüdnud esile kutsuda just seda laadi mõttekäike.

Tõnu Luik armastas paljusid oma väljavalituid mõtteloos, luuletas neile suurust juurde ja arvas, et teisedki võiksid neid imetleda. Sina pigem rõhutad endisaegsete mõtlejate puudusi, otsid nende vigu, banaliseerid neid oma autoriteetide toel à la „kristlikest müsteeriumitest kõnelemist saab võrrelda lausungitega „kao minema““? Kas mõni mõtteloo suurkuju ei tekita sellist lummust, millest haaratuna Haljand Udam uuris sufismi, Vahing Kierkegaardi, Luik eelsokraatikuid jne?

Taas pole nõus. Too „kao minema“ näide pärineb ühe kolleegi Berkeley-tõlgendusest, millele oma väitekirjas vastu vaidlen. Varauusaegsetest mõtlejatest Descartes’ist Newtonini ja Hobbesist Tolandini olen lummatud olnud kaua ja olen edasi. Filosoofia ajaloo uurimisel on mulle autoriteediks esmajoones klassik ise oma tekstidega, mitte niivõrd sekundaarautorid, kellega polemiseerin. Ei, ma ei uuri neid ajaloolisi tekste selleks, et otsida sealt vigu, autoreid labastada ja neile kohta kätte näidata. Eesmärk on rekonstrueerida autori mõttekäigud nii, et tõlgendus oleks tekstilähedane ja võtaks vajalikul määral arvesse konteksti.

Kui see on tehtud, siis võib edasi mõelda, kas või kuidas saaks neid kunagisi kontseptsioone kasutada tänapäeva filosoofias. Ammuste käsituste tänapäeva toomisel on oma hind. Intellektuaalne taust ja filosoofia sõnavara on vahepeal nii palju muutunud, et enamasti ei saa ajaloost pärit kontseptsioone lihtsalt tänapäeva tõsta, vaid neid on vaja mugandada. Kui vanad tekstid praegusaegseid filosoofe inspireerivad ja klassikute mõtted ühel või teisel kujul praegustesse debattidesse sisse ronivad, on see minu meelest kiiduväärt. See näitab, et filosoofia ajalugu on oluline ja vajalik – ja seda ka analüütilises traditsioonis.

Usun, et mida rohkem vanu tekste uurida ja tõlgendada, seda rohkem on sealt võtta ka nüüdisfilosoofia jaoks. Kuid neisse tekstidesse süüvimine on väärtus ka iseenesest. Niisiis, filosoofia ajalugu uurides eelistan kontekstuaalset lähenemist, kuid pean oluliseks ka selle ajaloo kasutamist tänapäeva filosoofias. Las ajalugu elab.

Mind on pannud imestama su uurimisvaldkond, millel, nagu oled öelnud, ei ole õieti midagi pistmist kohaliku kultuuriga. Kuidas jõudsid George Berkeleyni? Kas mõtlesidki, et tahad teha kosmopoliitilisel areenil analüütilise filosoofina mesilase kombel tööd, lihvida üht kauget mõttepärandit selguse ja vastuoluvabaduse suunas?

See juhtus päris ammu. Tudengina otsisin teemat seminaritöö jaoks ja lappasin Teodor Künnapase „Suuri mõtlejaid“. Seal oli Berkeley filosoofia kohta kõigest pooleteiseleheküljeline kokkuvõte.³ Tuli äratundmine, see kõnetas, puudutas … Mind haaras kaasa mõte või kujutelm, et asjad eksisteerivad ainult vaimus, mitte väljaspool seda. Ilmselt ärkas ja toimis minus metafüüsilis-idealistlik intuitsioon. Rääkisin oma leiust Tõnu Luigega, kes – ühtaegu üllatunult ja huvitatult – mu tööd juhendama hakkas. Tema algatusel lugesin üsna innukalt ka saksa klassikalise idealismi esindajate tekste, nood aga millegipärast nii tugevasti ei mõjunud.

Rahvusvaheliseks kujunes see Berkeley-asi mõne aasta pärast doktorantuuris, sest sai selgeks, et minu edasiseks juhendamiseks on vaja spetsialisti. Spetsialistid leidsin Saksamaalt ja Inglismaalt, õppisin inglise keeles kirjutama ja sain midagi avaldatud. Muide, Oxfordis tegutses siis üks väheseid tänapäeva idealiste John Foster (1941–2009). Kuulasin seal tema loenguid vaimufilosoofiast. Oxfordis kuulasin veel mitmete kuulsate angloameerika filosoofide, nt Richard Swinburne’i (sünd 1934) ja Bas Van Fraasseni (sünd 1941) loenguid ja ettekandeid. Pärast doktoritöö kaitsmist ei saanud enam rongilt maha astuda: käisin konverentsidel ja korraldasin neid ise, jäädes ikka Berkeley juurde, võib-olla liigagi kauaks. Selle protsessi käigus lugesin siiski ka palju muud, eelkõige teisi varauusaegseid autoreid, nagu Malebranche, Boyle, Leibniz, Clarke jt, ning nüüdisaegset keele- ja vaimufilosoofiat, autoriteks Austin, Davidson, Chalmers, Dennett jt. Berkeleyga ma nüüd enam aktiivselt ei tegele, aga esmajoones ingliskeelse filosoofia juurde olen jäänud nii ajaloo kui ka tänapäeva plaanis. Idealistlik intuitsioon on mus vaibunud.

Filosoofias ja ajalooteoorias on suundi, kus nenditakse, et minevik ei avane iseenesest, vaid vastavalt situatsioonile ja küsimusele, millest lähtuvalt sellega tegeletakse, ning esildub nii- või teistsugustest narratiivistruktuuridest voolituna. Kas ideeajaloo puhul on mõistlik eritleda mõtlejat ja tema ideid kuidagi vaakumis, eelöeldut silmas pidamata?

Vastus on ei – ja ega ma olegi midagi vaakumis uurinud. Mõned tekstid mu raamatus kuuluvad tõesti pigem ideeajaloo kui filosoofia ajaloo valdkonda, aga kitsamalt ja rangemalt võttes ma pole idee­ajaloolane.

Konteksti avamisena mõistad sa vaid Berkeley aja „eelarvamuste“ väljatoomist meie aja tarkuse taustal, mitte näiteks Huizinga stiilis varasemate ajastute vaimsuse empaatilist avamist. Kas ei jää nii mitte väärtuslik osa sellest avamata, tagaplaanile ja arutellu kaasamata?

Jah, nii avar kontekst on mulle vist tõesti liiga avar. Siin on küsimus ka selles, millises uurimusdiskursuses osaleda ja kus oma tekste avaldada. Ajastu vaimsuse avamiseks ja filosoofiliste tekstide tõlgendamiseks võivad olla mõeldud erinevad väljaanded. Tegu võib olla lausa erinevate distsipliinidega. Filosoofia ajaloo uurijaskond, mille hulka olen kuulunud, keskendub konkreetse(te) filosoofi(de) teksti(de)le, mida üksipulgi uuritakse, sageli lõigu haaval, võrreldakse teiste asjassepuutuvate tekstidega, rekonstrueeritakse argumente, tuuakse välja mõjutusseoseid filosoofide vahel ja käsitletakse nende vaadete arengut. Laiem ajalootaust jääb sageli teiste uurida.

Räägid kohati koguni nagu Hillar Palamets „keskaja inimeste lollusest“, ehkki kaunimalt ja detailitäpsemalt. Mind jahmatas, kui ütlesid kirjandusteisipäeval sind inter­vjueerinud Leo Luksile, et keskaegsete põrgu asukoha määrajate „rumalust“ on vaja tunda, kuna pandeemiapäevil nägime, et teadust üritatakse jätkuvasti veidrate väär­teedega eksitada.

Kas ma tõesti rääkisin keskaegsete või varauusaegsete mõtlejate „lollusest“ ja „rumalusest“? See hoiak tundub mulle võõras. Olen alati rääkinud sellest, kuivõrd ja mille poolest erines nende intellektuaalne miljöö meie omast ja et nende vaatlemisel tuleks arvesse võtta teoreetilisi eeldusi, mis võisid märgatavalt erineda meie omadest. Eri tüüpi ideede ja ideoloogiate konkurents pandeemia tingimustes tuli jutuks seoses tunnetusteoreetilise anarhismiga Paul Feyerabendi (1924–1994) teadusfilosoofias. Pidasin silmas seda, et pöörastes ja ohtlikes oludes pani teaduspõhine meditsiin end pikapeale siiski maksma.

Spekuleerin, et mõni varakeskaja mõtleja toetas predestinatsiooniõpetust nt seetõttu, et jumala väljavalituks püüdleja on viks ja vagur kohe ega püüa elulõpu meeleparandusega patte tasa teha. Sellise mentaliteedi omaksvõtt nt võis aidata segastel aegadel rahunemist tuua. Mõneti ratsionaalne lähenemine isegi ju. Kas on aga mõtet natuurfilosoofia ja loodusteaduse mõõdupuud siin kohe käiku lasta ja jumala nägijate ning vaktsiinivastaste vahel paralleele kiskuda?

Just, ajalukku kuuluvate mõttesüsteemide seesmist ratsionaalsust olengi püüdnud näidata. Olen uurinud varauusaegseid hingekäsitusi, mis ei piirdu maise eluga, vaid kirjeldavad üsna põhjalikult ka hinge surmajärgseid seisundeid. Selle põhjal, milline on hing ja kuidas ta toimib oma maises elus ja kehas, tegid filosoofid järeldusi surma hetkel kehast lahkunud hinge seisundite ja võimete kohta. Need olid ratsionaalselt järjekindlad teoreetilised konstruktsioonid, mis klappisid rohkemal või vähemal määral kokku tollaste tausta­uskumustega inimese olemuse, päritolu ja tulevase igavese elu kohta. Nende kontseptsioonide uurimiseks oli mul ka Eesti Teadusfondi grant.

Kas teaduse nime all tehtav on su meelest küsimusteta tervitatav? Kas elupõline tutvus teoloogia ja kristlike mõtlejate ning endisaegsete mõtteviisidega pole viinud mõttele, et neile toetudes on põhjust ka meie teaduslik-tehnilist maailmanägemist kriitiliselt käsitleda?

Vältida tahan lahmivat kriitikat. Nagu eespool mainisin, olen oma ekskurssidega ajalukku osutanud sellele, et teaduse, filosoofia ja religiooni vahekord muutub ajas ja nende mõistete ja nähtuste vahekorra ja piiride üle tasub edasi juurelda.

Sa siiski justkui teadvustad, et võib ning leivateenimiseks jne tulebki pingutada, olla näiteks filosoofina analüütilist selgust nõutades koguni rangelt etiketipärane, ent hall- ja hämaralad jäävad. Või mida tähendab su raamatu pealkiri „(Ir)ratsionaalne“?

Nõus, hall- ja hämaralad jäävad. Vaate, uskumuse, mõtte- või teguviisi ratsionaalsus või irratsionaalsus sõltub sageli vaatepunktist ja kontekstist. Henry More’i (1614–1687) platonistlikus filosoofias kulgevad inimhinged maistes, õhulistes ja eeterlikes kehades, tegutsevad inglid ja deemonid, isegi nõidus on päris. See kompleksne ja kooskõlaline süsteem on oma ajas ja kontekstis ratsionaalne, ehkki võib mõjuda tänapäeval kummastavalt ja paista irratsionaalsena. Tahaksin hoiduda ratsionaalse ja irratsionaalse teravast ja jämedast vastandamisest, samuti valmis loeteludest kummagi sildi all.

Oled ise Kreatiivmootori eestvedajana fantastiline artist. Albumiga „Mentalbau“ olete tõusnud imetlus- ja austusväärsetesse kingcrimsonlikesse kõrgustesse. Näed teaduse ja filosoofia piire üsna kindla ja selgena. Millist rolli täidab selles liigenduses kunst?

Oo, aitäh! Anu Merila tegi kunagi minuga intervjuu, mille pealkirjaks sai „Artist teadlase nahas“.⁴ Eks ma sellena end tundsin siis ja kohati tunnen siiamaani. Kunstiline tegevus on olnud teaduslikust lahus: loomu poolest kaldun ehk rohkem kunsti poole, aga tegeleda tahaks mõlemaga. Akadeemilises formaadis kirjutades ja esinedes ei ole kohane oma emotsioone välja pursata. Bändiga esinedes saab seda teha, oleneb muidugi žanrist. Viimasel ajal olen muusikas keskendunud vabaimprovisatsioonile, esinedes kas üksi või teistega, kes sellele alale pühendunud. Vabaimpros kehtivad omad piirangud. Olen ka sel alal tegelikult üha akadeemilisemaks muutunud. Tead mis! Mulle lihtsalt meeldib professionaalsus, s.o teatav püüdlus, järjekindlus ja tase oma tegevusalal või -aladel.

Otsesõnu lugedes on su filosoofilised tekstid justkui nauditav eelmäng, mis lõpeb märja lapiga üle turja andmisega. Paeluvate ja põhjalike teemade lahtikirjutuste kõrval võlub mind su tekstides enim puritaanlikku rangust saatev suurepärane (enese)iroonia ja flirt irratsionaalsega. Loen neid nagu mõnd nõukaaegset teksti, kus ligitõmbav oli ridade vahel ja taga. Miks sa tõsiduse kõrval nii palju irooniat viljeled ja pulli teed?

Väga meeldiv on kuulda, et see iroonia ka esile tuleb ja läbi kumab. Oht seisab muidugi selles, et need, kes ei süvene, vaid otsustavad terviku üle pelgalt kaanepildi või mõne fraasi põhjal, võivad hakata arvama, et see kõik ongi pull, mitte midagi tõsist. Tegelesin üsna põhjalikult selle raamatu kompositsiooniga. Tahtsingi sellist organiseeritud valikut, mis oleks võimalikult mitmekesine, aga tooks välja teatud piiritletavad tahud autori mõtlemises. On mingi vaatenurk, kust nähtuste kummalised ja koomilised küljed kätte paistavad. Kui sul on see vaatenurk, siis lihtsalt näed neid külgi.

Kas analüütiline selgus täies tõsiduses ei ole siiski lõpuni talutav?

Ilmselt küll, jah. Teadusartikli kirjutamisse sisse elades saab olla ja ilmselt tulebki olla tõsine tükk aega, et asi edeneks ja intellekt kosuks. Ent kui võrdlemisi range vormiga tekst valmis saab ja veidi seisab, siis tekib mingi teine vaade, eriti veel siis, kui vahepeal häälitseda.

Oled palju irooniaauru välja lasknud ka akadeemilise elu veidrustest tõukuvalt. Kõik muutub: struktuurid, nõudmised, tudengid. Pead ikka vastu?

Seni küll. See aur toob kergendust.

Rääkisid Leo Luksile vihjamisi oma järgmistest raamatutest. Millal ja millistel teemadel need tulevad?

Erialaste raamatuteni läheb nüüd üksjagu aega, aga kirjutan mitut artiklit. Tegelen endiselt varauusaegse mõtlemise erisustega, samuti vaatlen ja kõrvutan erinevaid filosoofia ajaloo käsitlemise meetodeid. Viimasel ajal olen süvenenud ka nüüdisaegsesse angloameerika religioonifilosoofiasse ja hakanud selles valdkonnas arvamust avaldama. Kunstilised raamatud võivad sündida märksa kiiremini – kui tuleb hea idee.

1 Bruno Mölder, Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? Rmt: Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koost ja toim B. Mölder, J. Kangilaski. EYS Veljesto Kirjastus, 2011, lk 24–53.

2 Selle kohta saab lähemalt lugeda nt artiklikogumikust Tom Sorell, G. A. J. Rogers (toim), Analytic Philosophy and History of Philosophy. Clarendon, Oxford 2005.

3 Teodor Künnapas, Suured mõtlejad. Põhijooni filosoofia ajaloost. Olion, 1992, lk 146–147.

4 Anu Merila, Artist teadlase nahas. – Eesti Ekspress 16. III 2013. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65817538/areeni-kaanelugu-artist-teadlase-nahas