Nutistumine – suur mure või kognitiivne revolutsioon?

Mõistagi on liigsel arvutikasutamisel oma ohud. See võib tekitada sõltuvust ja võõristust välise maailma ja teiste inimeste vastu.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Inimkonna areng on toimunud tsükliliselt koos suurte arenguhüpetega. Teoreetikud räägivad kognitiivsest, põllumajandus-, tööstus- ja nüüd lõpuks ka infotehnoloogilisest revolutsioonist. Kolme esimest oleme õppinud analüüsima. Infotehnoloogiline revolutsioon on liiga uus, et see võimaldaks üldistavat tagasivaadet. Igal põlvkonnal on oma elukogemus. Koos elavad erineva kogemuse ja väärtustega põlvkonnad, kellest vanimad mäletavad, kuidas nende ellu ilmus elekter, telefon, raadio, televisioon, siis arvutid, mobiiltelefonid, internet ja ühismeedia.

Sellest, kuidas primaadist arenes mõtlev inimene, on kõneldud kui kognitiivsest revolutsioonist. Antropoloog Robin Dunbar1 on välja pakkunud, et selle üks arengumootoreid oli verbaalse infovahetuse teke ehk keelepeks. Vastastikuse hoolimise näitamiseks oli nn häälhooldus efektiivsem kui käsitsi hooldus – primaatide viis üksteise kasukast kirpe otsida. Keelepeks kaasas ja sidus hoopis suuremaid hulki, tugevdas kogukonnasidemeid, võimaldas vahendada üksteise kohta usaldusväärset infot ja väljendada teiste suhtes hoolivust. Tänu verbaalsele suhtlemisele arenes koostöö ja tuldi ümbritsevas maailmas paremini toime. Tänu keele tekkele arenes mõistus.

Kuidas aga said vabadest korilastest kinnismaised põlluharijad, selle kohta on mitmesuguseid teooriaid. Yuval Noah Harari luksuse lõksu teooria2 kohaselt oli põllumajandusrevolutsiooni mootoriks seesama jõud, mis pööritab ka tänapäeva ühiskonda: põlluharimine võimaldas toota rohkem hüvesid ja suurendada tarbimist. See oli lõks, kuna luksusevajadus pani inimese tegema rasket tööd. Põlluharimine ja suurem toidu hulk võimaldas üles kasvatada rohkem lapsi ja sellega toota juurde vajalikke töökäsi, kuid neid tuli omakorda toita ja veelgi rohkem tööd teha. Ent kui kord juba oldi luksusega harjutud, polnud töörügamisest enam väljapääsu. Lõks oli kinni.

Tulemuseks oli inimkonna kiire kasv. Kui enne esimest põllumajandusrevolutsiooni 10 000 aastat enne meie aega elas maakeral hinnanguliselt 1–10 miljonit inimest, siis meie ajaarvamise alguseks oli neid juba arvatavalt 200 miljonit. Nüüdseks võimaldab toiduainete tootmine ära toita juba enam kui 7 miljardit inimest. Järgnenud tööstuslikud pöörded suurendasid ka tööstuskaupade tootmist kuni ületarbimiseni ja toimus kiire linnastumine. ÜRO andmeil moodustab linnaelanikkond praegu umbes 55% maakera ja 81% arenenud riikide elanikkonnast. Me võime seda nimetada inimeste tihedaks kokkupakkimiseks kitsale alale nagu reisikohvrisse. Veel ühte lõksu. Nüüd peame nuputama, kuidas tagada selles „kohvris“ tasakaal tarbimise ja olemasolevate ressursside vahel.

Niisiis võime anda hinnangu, mida need suured muutused on meiega teinud. Aga aeg ei ole veel küps, et hinnata, kuhu meid viib infotehnoloogia kiire areng, mida on nimetatud ka neljandaks tööstusrevolutsiooniks. Interneti ja ühismeedia arengu tulemusena on meil taas põhjust kõnelda keelepeksu mõjust inimeste käitumisele. Põhimõtteliselt sarnaneb see kognitiivsele revolutsioonile ürgkarjas, kus selleks, et hõlvata palju inimesi ja teha koostööd, tuli kasutusele võtta uus tehnoloogia, kirpude otsimise asemel verbaalne suhtlus, mis suutis haarata ja rahuldada rohkem inimesi. Nii on see ka uue kognitiivse revolutsiooniga, kus võrgupõhine suhtlus võimaldab mõjutada kui tahes palju teisi inimesi. Mõnel blogijal, juutuuberil, instagrammaril või twitterisäutsujal on miljoneid järgijaid, mõnel isegi sadu miljoneid. See on juba globaalne kogukond, kus kõigil on võimalik suhelda kõigiga, osta kaupa mis tahes maailma piirkonnast või ilma reisimata saada kusagil toimuvast ülevaade. Ilmselt me ei olegi täpselt aru saanud, mis on juhtunud. Täna ei ole me enam need, kes eile.

Hikikimori või nutiinimene?

Me ei tea, milline oma on tulevaste põlvkondade intellekt. Me ei tea, kuidas neid tulevikuks ette valmistada ja milliseid oskusi nad vajavad aastal 2050 või 2070. Milline on tööturg siis? Vanemad põlvkonnad suunavad noori oma väärtuste vaimus nii, nagu see on alati olnud ja löövad häirekella, kui noored neid ei järgi. Väga tavaline on väide, et kui vanasti tuli lapsi kaikaga õuest tuppa ajada, et nad koolitööd teeksid, siis nüüd tuleb nad kaikaga õue ajada, et nad nutiseadmetest lahti kiskuda. Sama vastandus puudutab ka info hankimise viise ja sisu – kui vanemate põlvkondade maailmataju kujundasid raamatud ja vahetu kokkupuude elusloodusega, nende infosaamise viis oli aeglane ja seda iseloomustas sügavuti minek, siis nooremad põlvkonnad hangivad infot eelkõige nutiseadmete vahendusel, nad on võimelised haarama seda kiiresti igast valdkonnast ja üldjuhul ei keskendu nad millelegi väga pikalt, v.a meelelahutus – arvutimängud, filmid, muusika, tsättimine.

Seega võib kõnelda põlvkondlikust arengukonfliktist. Meenutagem või kudumismasinate lõhkujaist ludiite XIX sajandi Inglismaal või e-valimiste vastaseid XXI sajandi Eestis. Meis kõneleb alateadlik hirm tundmatu ees. Räägime sellest, et tehisintellekt on üleüldse ohtlik ja võib hakata inimese üle valitsema. Arvutid võtavad üle protsesside juhtimise, need haldavad terveid linnu, haiglaid ja tehaste konveiereid, kus inimesi asendavad tööstusrobotid. Tehisintellekt on saanud meelisteemaks ulmefilmides, kus ta võtab valitsemise inimestelt üle või on seadnud koguni eesmärgiks inimkond hävitada.

Kindel on see, et 2050. aastal küpsuse saavutavate noorte intellekt ja väärtushinnangud erinevad meie omast, mis suurel osal meist on kujunenud juba ammu enne arvutite ja interneti kasutuselevõttu. Meie näeme noorte liigses nutiseadmete kasutamises ennekõike ohtu, kuid küllap kõnelevad nemad sellest kolmekümne aasta pärast kui viljakast muutusest, mis aitas ühiskondadel tarbimise lõksust välja pääseda. Uued tehnoloogiad olid nendele avanud juba lapsena võimalused, mida varem ei tuntud. Nad ei osanud veel lugedagi, kui juba kasutasid piktograafilist kirja – arvuti ikoone ning menüüsid asendavaid pildiridu, nagu näiteks Youtube võimaldab. Juba kahe-kolmeaastaselt omandasid nad tahvelarvutil või nutitelefonil näppe libistades tohutu hulga informatsiooni, ilma et neil olnuks vaja midagi pähe tuupida. Nad õppisid mängeldes.

Mõistagi on liigsel arvutikasutamisel oma ohud. See võib tekitada sõltuvust ja võõristust välise maailma ja teiste inimeste vastu. Jaapanis on sellised sotsiaalsed pelgurid tuntud hikikimori’dena. Ohust ei saa siiski teha üldreeglit: poole miljoni hikikimori kõrval on 125 miljonit jaapanlast, kes seda sõltuvust ei põe, vähemasti mitte sel määral, et see takistaks nende ühiskonnas osalemist.

Tehnoloogia arenguga on juhtunud seesama asi, mis maaharimisega – luksus on meid lõksu meelitanud. Tehisintellekt teeb suure osa tööst meie eest ära ja meie võime pühenduda meedia nautimisele. Kuulates või lugedes nutistumise hirmust kantud sõnavõtte, võib neile ju vastu vaielda, aga see on sama mõttetu kui vaidlus korilase ja maa­harija vahel. Kiire areng ei peatu. Nüüd tuleks mõttetegevust pingutada eelkõige selle nimel, kuidas lapsi tulevikuks ette valmistada. Haridussüsteem areneb aeglaselt, endiselt tähendab see koolis käimist, koos teistega klassiruumis viibimist, õpetajate kuulamist, töövihikute täitmist, ainete tuupimist ja tuupimistulemuste kontrolli suulise vastamise, kontrolltöö, etteütluse vormis.

On hirm, et liigne nutiseadmete kasutamine võõrutab inimese harjumusest keskenduda, mis just nagu tähendab, et nutiseadme kasutamine ei ole hariduslike eesmärkidega kooskõlas. On peresid, kes kinnitavad, et neil televiisorit pole ja arvutikasutus on ajaliselt reglementeeritud. Amišid meie keskel. Ometi on arvutikasutus juba toonud koolis kaasa uusi õppevorme. Töövihikut asendab tahvelarvuti, arvutiprojektoriga saab vajamineva ekraanile kiiremini kui kriidi või markeriga tahvlile, õppematerjalidena lisandub pilt ja video, vajaduse korral on võimalik arvutipõhine distantsõpe. Uued tehnoloogiad lisavad õppeprotsessi rohkem dünaamikat ja mitmekesisust kui kunagi varem. Küsimus ei ole seega mitte vahendeis. Infoajastul on küsimus pigem selles, kuidas tohutut hulka meile iga päev saabuvat infot mõtestada ja kokku siduda.

Mammut taas silmapiiril

Haridusteoreetikud laias maailmas räägivad aina rohkem sellest, et tuupimine tuleb asendada uue meetodiga ehk nn 4 K-ga. Inimeses peab arendama kriitilist mõtlemist, koostöövõimet, kreatiivsust ja kommunikatiivsust. Kõik seesama, mille inimene pidi kunagi omandama ka edukaks mammutijahiks. Kultuuri arenedes lisandus paraku tuupimine, sest infot sai liiga palju; arvati ja arvatakse praegugi, et inimene on seda haritum, mida rohkem tal on teadmisi. Tuupimise vajadus tulenes ka tehnoloogiliste lahenduste puudumisest või primitiivsusest (savitahvlid, raidkiri), kuni leiutati paber ja trükikunst. Enne seda õpiti tekste pähe, terveid pikki eeposeid, ja edastati neid suuliselt. Nüüd kiirel infotehnoloogia ajastul peame need 4 K-d taas üles otsima, et leida parim lahendus tehnoloogia ja inimmõistuse koostööks. Need määravad muu hulgas sellegi, kuidas me infotehnoloogiat kasutame – kas see aitab meil probleemidega toime tulla või muutub ise probleemiks.

XXI sajandil oleme mammutijahiks vajalikud oskused uuesti kilbile tõstnud, sest peame jälle „mammutiga“ silmitsi seisma. Need lahendust ootavad probleemid on endaga kaasa toonud rahvastiku kasv, urbaniseerumine, keskkonna saastumine ja energianappus. Ajal, kui kõik muutub ülikiiresti ja muutumine ongi ainus kindel asi, on neil võimetel otsustav tähendus, et mitte iga kord peaga vastu seina joosta, kui mõni uus asi tundub liiga uus ja ründab meie traditsioonilist maailmapilti.

1 Robin Dunbar, Grooming, gossip and the evolution of language. Harvard University Press 1998.

2 Vt Yuval Noah Harari, Sapiens. Inimkonna lühiajalugu. AS Äripäev 2016, lk 115–121.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht