Õige aeg kunstiteoks

Kaarel Tarand

Juunis, napilt enne jaanipäeva, tähistab Eesti Vabariigi seaduslik maksevahend ehk Eesti kroon tõenäoliselt oma viimast sünnipäeva. Protsendiennustajad pakuvad aastavahetusel eurole ülemineku tõenäosuseks 90, 95 ja 99% ja küllap ta nii lähebki. Parlament kohendab hoogtöö korras sadu seadusi, kuhu kehtiva maksevahendina kunagi kroon sisse kirjutatud. Valitsus ja rahvas aga ootaksid justkui mingit eksamihinnet kõrge komisjoni käest.  Teame küll, et testis olid meil kõik vastused õiged – aga äkki kukutavad ikkagi läbi?! Miks nad peaksid või kuidas nad võiksid? Kes üldse ses kontekstis on „nemad”? Meie oleme ju osa „nendest”, võrdsete õigustega subjekt, kes peab saama, mida tahab, kui on kõik tingimused täitnud. Siin pole vaja küll erilist alandlikkust ja, müts peos, palumist.

Meediale on see ootesituatsioon meeldiv. Ohutu info, millega ei pea oma pead vaevama,  jookseb kergesti kätte, pealegi on alati võtta „vastased”, kellele sõnaandmisega saab näidata oma avatust. Üks kollane ajaleht saab ikka veel spekuleerida meie rahakursi sundmuutmise ehk devalveerimise teemal, ehkki see õnneks enam rahavahetuspunktidesse järjekordi ei tekita. Siin tekib olukord, nagu ikka meedias, et nõiad ja teadlased pannakse ühte ja samasse saatesse kui võrdväärse teadmise esindajad. Õiguse ja rahanduse eksperdid võivad  rääkida mida tahes krooni devalveerimise välissunni võimatusest, ega siis majandusajakirjanik seda juttu ometi ei usu. Ta kuulab pigem erapooliku, raha odavnemisest võita lootva ettevõtja unistavat sosinat.

Loogiline arutelu krooni kursi võimaliku muutmise üle peaks algama küsimusest: kas elame praegu viimase 18 aasta majanduslikult kõige kehvemal hetkel? Kas tõesti oli elu aastal 1992 või 1994 (mil pärast pikka vabalangust  saadi lõpuks öelda, et „majanduse põhi on käes”) parem kui nüüd? Ei ja veel kord ei. Miks peaks siis rahakursi muutmine nüüd päevakorda tulema? Ainukesed, kes sest krooni kõigutamise jutust võita võiksid, on valuutavahetuspunktid, kus lihtsameelsete panikööride käest mitu korda vahetustasu saaks sisse kasseerida. Aga kui nende tehingute käigus mõni lihtsameelne laostub ja hoolekannet vajab, kirjutame selle kokkuvõttes ikka ühiskonna  kuludesse.

Ühesõnaga, midagi sisulist ees ootavas rahavahetuses ei ole, tehnilistes detailides võib vahetus välja kukkuda laitmatult või natuke kehvemini, aga selge on see, et rahavahetus ei sarnane ühegi möödunud sajandi kümmekonna suurema rahavahetusega. Ja palju needki siis ühiskondlikke vapustusi tähendasid omas ajas ja võrrelduna rahavahetuse kõrval paralleelselt toimunuga? Seekordse  rahavahetuse eripäraks on seoste puudumine vabaduse või orjusega. Rahavahetus on niisiis ennekõike inimpsüühika keerdkäikude probleem. Ühele meenub päevapikkune ootejärjekord rahavahetuspunktis, teist ahistab eksiteadmine, et kui nominaalid on väiksemad, siis on ka ostujõudu vähem. Oleme aastaid harjunud opereerima tuhandete suurusjärgus, nüüd langeb aga keskmise palga saaja tuhandete pealt  alla sadadesse (keskmine brutopalk tuleval aastal jääb 700 ja 800 euro vahele).

Õigupoolest peaks see viimane tekitama nii palga- kui hinnasurvet ülespoole. Näiteks sellele, kes saab palka 13 000 krooni ei peaks tunduma unelmate eesmärgina jõuda just 15,6466-tuhandese palgani, kaheksasaja pealt tuhande euroni aga ihkaks pingutada küll, selles oleks midagi maagilist, see piir oleks „psühholoogiliselt oluline”, nagu rahandusslängis öeldakse. 

Üldreeglina aitab psüühilistest painetest vabanemisele tuntavalt kaasa see, kui mingi põletav, lootuste ja hirmudega seotud teema jõuab kunstikäsitlusse. Eesti Pank on krooniga seotud kunstiteoseid ikka aeg-ajalt tellinud, kuid spontaanset „kroonikunsti” pole Eestis palju pakutud (värske rahasaba tekitamine Kunstihoone ees ja sees tuleb ainsana ette viimasest ajast). Seda võiks rohkem olla, omamoodi psühhoteraapiana ärevale rahvahulgale  ja ennetava abinõuna. Et inimesed oleksid uue aasta alguses immuunsed poliitilisele ärplemisele („Meie tõime euro!”) ja küsiksid eurotoojailt lihtsalt vastu, kuidas muutub näiteks inimese tegelik pikkus, kui teda sentimeetri asemel tollides mõõtma hakata, või kas Eesti territoorium on suurem või väiksem, kui seda hektarite asemel aakrites arvestada?