Olemuslikkus ja märgilisus

ILMAR VENE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Saab siis muretseda selle pärast, mismoodi mind

nekroloogis nimetatakse?

Juri Lotman (17./18. XI 1987)

Veebruari igal reedel mõtleb Sirp Juri Lotmanile, kelle 100. sünniaastapäev on tänavu 28. veebruaril.

Väljapaistvate isiksuste tegevuse tõlgendamisel olgu teisejärgulise tähendusega üksikasjad lahus peamisest! Või kui eelistada lotmanliku värvinguga sõnastust: olemuslikkus tuleb eraldada märgilisusest. Märgiline on näiteks, mida õpetlane on kirjutanud oma ammusele õpingukaaslasele 27. aprillil 1991. aastal: „Olen ikkagi stalinlikust epohhist pärinev inimene“. Sedasama saab ütelda bolševike parteisse astumise kohta, mis sai teoks kõige raskemal ajal, 1942. aastal. Tegemist pole vähema kui esindusliku tõendiga vaprusest. Teadagi ei saanud kommunist olla seotud kirikuga ning Juri Lotman, printsipiaalne ateist, pidas seda endastmõistetavaks. See kõik ei tõuse aga kõrgemale märgitasandist. Sootuks millegi muuga puutume kokku, kui seesama inimene hakkab edaspidi aastakümneid kordama, et kultuur rajaneb kõlblusel. See viimane nimelt, kõlblus, ei ole märgiline, ja juba „rajanemine“ osutab, et silmas peetakse midagi püsivat.

„Märgilisus“, ilmselgelt semiootikaga seostuv, võib mõjuda eksitavalt; olgu siis lisatud, et sedapuhku osutab tähis „olemuslikkuse“ vastandile, ilmalikkusele ja maisusele. Juri Lotmani üldisim dilemma seisnes jumalaeituse ühendamises religioossusega: printsipiaalse ateistina ei tahtnud ta Jumalast midagi teada, kuigi ei kahelnud, et kultuur algab kõlbelist laadi keeldude kehtestamisest. Siin puudub kooskõla. Saab ju väita, et moraal on „autonoomne“ – tuntakse ühiskondi, mille liikmete kõlblust määratakse selle järgi, mitu vaenlast on neil õnnestunud ära süüa –, kuid oleks meelevaldne kuulutada mis tahes moraal teistega võrdväärseks. Kõnealuses suhtes väärivad meenutamist kultuuriloolased, kelle meelest olevat Moosese dekaloog kõlbluse asjus Hammurapi seadustest määratult kõrgemal.

Jumala mõiste esmane tunnus on jäädavus. Kuidas oleks võimalik voolavale veele midagi rajada? Eitab mõtlemisvõimeline inimene jumalat tõsimeeli, siis ta peab ootuspäraselt lisama, et kõlblus, keskkondliku kujundamistöö saadus, on niisama muutlik nagu kultuur. Kõlblus esindab olemuslikkust, mitte märgilisust: pole raske esitada moraali üksik­avaldusi näitlikustavaid märke, kuid tähist kõlblusele kui sellisele ei saa olla. Mingi hädaväljapääsu näitaks ehk kätte ainult Gottfried Wilhelm Leibniz, kelle meelest Jumal oli kõige suurem monaad. Verbaalset laadi subtiilsused kuuluvad ent aegunud vaimuvara hulka ja selle­pärast ei hoolinud nendest ka Lotman: ta püsis üldarusaadavuse piires ega lasknud end kohutada vastuoludest, mis XX sajandil jäid vaimuinimestest üldreeglina lahutamatuks.

Ja muidugi ei ilmnenud vasturääkivused ainult elukaugete üldmõistete valdkonnas. Kuulab keegi hoolikamalt „Vestlusi vene kultuurist“, siis täheldab ta kindlasti, kui kirglikult püüab esineja lepitada lepitamatuid nähtusi. Kõigepealt kuuleme, et intelligentsuse kandjad saavad olla kõik, ka talupojad ja töölised, kuid hiljem mööndakse äravalitute vähesust. Valgustusajastul ülendati ideaaliks võrdsus ja sealtpeale läks võim enamuse kätte, kuid hulgal on teatavasti kalduvus hälbijaid halvustada. Peaksime olema teistest võimalikult erinevad, kuid ühtlasi ka nendega sarnased – kuidas sellist nõuet rahuldada?

Üksvahe mõtlejale tundus, et ta on tuvastanud kaks tingimust, mille rahuldamisel tõustakse inimsoo esindajate eliidi hulka: need on viisakus ja häbitunne. Viisakas ollakse respektist teise inimese ees, respekti aga võrsutab teadlikkus väärikusest, mis sünnil kaasa saadud. Seesama väärikus paneb kõlvatust häbenema. Niisiis piisab neist kahest, et ülendada inimene täisväärtuslikuks. Kõik oleks suurepärane, kui ei kerkiks väärikuse eheduse küsimust. Kuid viisakust ja häbitunnet saab ka õppida. Selle kohta käibib juba sajandeid isegi kokkuvõtlik vormel: noblesse oblige. Viisakus on kuninga privileeg. Olemusliku väärikuse kehastajaid on väga vähe, kuid inimeste kogumit, kelle väärikus avaldub märgiliselt, saab kasvatada otsatult. Just sel teel on ilmunud seisused.

Juri Lotman kuulus olemusliku väärikuse kehastajate hulka ja tänu sellele õnnestus tal üleneda õpetajaks suure algustähega: ta õpetas alati, kirjutades ja rääkides, ka vaikides, ainuüksi oma juuresoluga. Boriss Jegorov, tema eluaegne sõber, toonitas oma meenutustes iseäranis püsivust: „Mis peamine, me pole ligi poole sajandi jooksul, 20. sajandi 40. aastatest 90. aastateni kordagi tülitsenud. [- – -] See on harukordne. Ma ei tea kedagi teist, kellega saaks minna pool sajandit koos kordagi tülitsemata.“

Ennekõike peaksid need näited tõendama Juri Lotmani väidete paikapidavust: intelligentsusel ei ole otseseost hariduse, ametikohtade või aunimedega ning kõik määrab ära kaasasündinud väärikus, respekt iseenda ning sellest tulenevalt ka teiste suhtes. See nähtus, nagu eespool juba osutatud, ei tarvitse olla siiski sagedane. Juri Lotman sai oma eeskujuga õpetada, kuid tal polnud võimalik panna kedagi end jäljendama. Vähemalt üks asi oli ikkagi võimalik. Ta tegi seda, mille tegemise tarvidusest on alati ennekõike räägitud: tavatseme ju kõnelda, et tuleb olla salliv teistsuguste, enesest erinevate inimeste suhtes, et väitluskultuur pole meil piisavalt kõrge jms. Aga esinenud on ka vastupidise hoiaku väljendusi; meenub, et Enn Vetemaa on kuskil poetanud: vanema põlve haritlased kalduvad peenutsema. Tohib arvata, et selliste peenutsejate hulka kuulus ka Juri Lotman; viisakus on tõesti see, mille ülikülluse vastu tuleb praegu võidelda iseäranis. Ainult Juri Lotman ei pidanud seda vajalikuks. Hoiaku peamist põhjust tuleks näha enesekindluses: ta ei kahelnud viivukski oma elu- ja käitumisviisi õigsuses.

Kõige veenvamalt tõendavad tema elukäigu terviklust tagasivaatavat laadi eneseväljendused, mis pärinevad elu lõpuaastaist: „Ja ikkagi tahaks õppida. Kõrini on õpetamisest, tahaks rahulikult õppida, tahaks pisutki kinnisemaks nõeluda oma nõmeduse kisendavaid auke.“ Olles veetnud päevi Pariisis, ei suuda ta endasse jätta suurejoonelist kahetsemist: „Kõige meeldejäävam mulje Pariisist oleks ehk – raamatukauplused. Taevakene! Kui palju neid on! Elanuks ma siin (ütleme 30 aastat tagasi) umbes viis aastat, siis minust oleks saanud tõeliselt õpetatud mees, mitte aga too poolharitlane, kes mõnest asjast üht-teist teab. Iga raamat, mis tahes sisuga, on siin leitav, kui tuhnida arvututes antikvariaatides“ (30. III 1989).

Oma 70. sünnipäeva tähistas Juri Lotman Venezuela pealinnas: seal oli korraldatud tema juubeli auks teaduslik konverents ja juubilar sai isegi rahalise preemia, 1000 dollarit. Paarkümmend päeva hiljem, 20. märtsil 1992, jätkus austamine Tartu ülikooli aulas, kus samuti korraldati konverents, kuigi raha seal ei antud – eks ikka tollaste kehvade olude tõttu. Seda südamlikumalt kõlasid sooviavaldused ning Juri Lotman, võis rahuldusega tagasi vaadata möödunud aastakümnetele.

Tänukirja ta enam ei saanud, kuid selle eest olid suulised tänuavaldused sõnaküllasemad. Juubilar ise, kuus päeva enne sündmust, on oma osalust kujutlenud järgmiselt: mul tuleb väärikalt (važno) istuda ja kuulata, esinemist ei ole mulle ette nähtud. Juubilari esinemine piirdus valdavalt tänusõnadega. Muidugi ei jäänud ütlemata, et nii suurt heakskiitu pole ta ära teeninud. Sellele järgnes tavapärane täiendus: vahest õnnestub tal neid puudujääke, millega esialgu tuleb leppida, korvata edaspidi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht