Olen 16aastane

Tänavuse valimiskampaania ajal näib Tallinnas vähem olevat nii plakateid ja lendlehti kui ka vene keelt nende peal.

MIHHAIL TRUNIN

Ootamatult tunnen end 16aastasena. Esimest korda on Eesti vabariik kutsunud mind valimistel oma tahet väljendama. Tõepoolest, esmakordselt osalevadki valimistel 16aastased noormehed ja neiud ning samamoodi minu tagasihoidlik, eelmisel aastal alalise elamisloa saanud isik.

Minu Eesti poliitika

Enese võrdlemine noorukiga on antud juhul kohane mitmel põhjusel. Esiteks on uue poliitilise maastiku avastamine (ma ei häbene tunnistada, et tunnen ikka veel huvi ennekõike Venemaal toimuva vastu) mulle nagu terve uue maailma avastamine. Teiseks, kuidas ma ka ei püüa kohaneda, olen harjunud teistsuguste poliitiliste oludega ning see uus maailm tundub mulle meenutavat „kaunist kauget“. Jutustan näitlikustamiseks kaks lugu, mis juhtusid minuga tänavu augustis ning mis Venemaal sündinud ja kasvanud inimese arvamust mööda iseloomustavad Eesti poliitikat väga ilmekalt.

Juhtusin osalema ühes Paide arvamusfestivali vestlusringis (nn noortealal). Meie naabruses esines samal ajal Eesti president. Ümberringi ei olnud aga tunda mingit erilist paatost ning pärast ettekande lõpetamist, kui proua president suundus kohvikusse, loendasin tema kõrval kokku täpselt kaks ihukaitsjat, kes samuti ei tekitanud kohalviibijates värinaid. Need, keda huvitab, kuidas Venemaa president tavatseb rahva seas ringi käia, leiavad internetist kerge vaevaga klippe, kus Vladimir Putin suudleb väikese poisikese kõhtu või siis ostab valitsusliikmetele jäätist – ja pandagu tähele, kui palju halli rõivastunud brutaalseid tegelasi teda saadab!

Eve Kiiler. Foto seeriast „Kohtumispaik – Mere puiestee 20“. 2009. Eesti 2017. aasta kohalike omavalitsuse volikogude valimistel said esimest korda osaleda 16aastased noored. Riigikogu liikme Märt Sultsi eestvedamisel Tallinna linnahalli fassaadile ilmunud ebaseaduslik grafiti mõjus tema valimiskampaania osana.

Teine lugu juhtus kohe pärast Paidest naasmist. Minu vanem poeg läks linnalaagrisse jalgpalli mängima. Ühel hommikul viin teda trenni, kõnnime koos trammipeatusest piki koolitara ja meile tuleb vastu peaminister. Või vähemalt keegi temaga väga sarnane inimene. Vaatasime teineteisele otsa, ütlesime automaatselt „tere“ ja igaüks läks oma asju toimetama. Tagasiteel mõtlesin, et vaevalt see ikka oli peaminister, aga kui tõesti oli, siis ei käinud ta varahommikul suvelaagris valijatega kohtumas, vaid tema laps mängib seal koos teiste lastega jalgpalli. Küsimus ei ole praegu loomulikult Eesti peaministri eraelus, mida ma ei pea üldse vajalikuks arutada, samuti mitte spordis, millest pean lugu. Oluline on riikliku paatose puudumine selles olukorras. Tahan ma seda või mitte, aga Eestis juhuslikult riigitegelastega kohtudes mudeldan samasuguseid olukordi mulle tuttavasse Vene olustikku. On teada, et Vene peaministril Dmitri Medvedevil on oma suvilas isegi pardimajake.1 Seevastu tema poja või Putini tütarde kohta ametlikku informatsiooni ei ole ning seetõttu pole neist mõtet ka rääkida.

Eesti poliitika on oma euroopalikus kodususes tõesti veetlev. Siin saad aru, et poliitik on eelkõige ametnik, kelle maksumaksjad tööle võtavad. Ja mitte sellepärast, et poliitik oskab näiteks kõvasti karjuda, taguda vastu rinda sõnadega „me rebime nad kõik puruks“, uljalt lennukit juhtida, haugi püüda ja ühes sellega end vööni paljalt pildistada. Kodususel on ka teine külg, millest hiljem.

Minu omavalitsuse valimised

Kohalike omavalitsuste valimised on lahutamatult seotud minu tunnetega Tallinna vastu. Täpselt kaheksa aastat tagasi, 2009. aasta sügisel, võttis linn, kuhu olin äsja suure armastuse kannul elama kolinud, mind vastu valimisplakatitega. Mäletan isegi esimest plakatit, millele bussiaknast arvatavasti selle erksa värvi pärast tähelepanu pöörasin. Kollasel foonil naeratav Keit Pentus (mitte veel Rosimannus) kuulutas: „Ma armastan Tallinna“ ning mu keelevaist aitas mul seda fraasi mõista. Samal plakatil jäi silma ka lööklause „Värske energia“, koos väiksema, aga korrektse vene vastega „Свежая энергия“. Peagi hakkasid mu esimese üürikorteri postkasti Lasnamäel saabuma reklaammaterjalid, samuti tähenduslikult kahes keeles. Mäletan oma toonaseid tundmusi, mis olid jällegi seotud Reformierakonnaga: vene keel oli neis tekstides kahjuks puudulik nii grammatika kui ka stiili poolest. Inimesena, kellele kohalik poliitiline olukord on võõras, ärritas see mind palju enam kui ühed või teised valimiseelsed lubadused.

Mulle on jäänud mulje, et seekordse valimiskampaania ajal on Tallinnas vähem nii plakateid ja lendlehti kui ka vene keelt nende peal. Võib-olla on parteid hakanud tänavareklaami pealt kokku hoidma. Või siis on põhjuseks reklaami kiire levimine sotsiaalvõrgustikus, mis – nagu arvatakse – on nii odavam kui ka efektiivsem, kuigi näiteks mulle pole Facebookis mingit kohalikku poliitilist reklaami ette juhtunud. Nüüd on reklaamid ära korjatud ka tänavatelt ning linnaelanikud saavad jälle majandus- ja sotsiaalreklaami nautida.

Ajal, mil valimisdebatid ei ole veel alanud ning reklaame pole enam näha, on sobiv jagada muljeid, mis on mulle jäänud pärast kampaania esimest n-ö etappi. Jah, tänavaagitatsioon on sel hooajal kas väga igav või siis puudub täiesti. Sellest, mida ma keskmise tallinlasena suutsin märgata, kerkib esile tuttav kontrast reformierakondlaste ja keskerakondlaste vahel. Esimesed rõhutavad oma noorust ja energilisust, teised astuvad valijate ette tõsises, peaaegu nomenklatuurlikus olekus ning kiitlevad oma saavutustega Tallinnas võimul oleku ajast. Kui tead konteksti, saab mõningate asjade üle ka veidi naerda. Näiteks taekwondo musta vöö omanikule Mihhail Kõlvartile oleks sportlik riietus palju sobilikum kui Kristen Michalile, kes astub üles reformierakondlaste „tugeva meeskonna“ kaptenina. Aga nagu näha, domineerib individuaalsete eripärade üle üldine valimiseelne kuvand.

Lisaks portreedega plakatitele on parteid avalikustanud ka oma kavatsused ja loosungid. Viimased said mu kolleegi Daniele Monticelli särava iroonia osaliseks. Tuleb tunnistada, et tegemist on seni parima tulevastele valimistele pühendatud tekstiga, mida olen lugenud.2

Jõu- ja ilunumbrid

Monticelli valimisloosungi-kalambuuridest ilmneb tahes-tahtmata üks varjatud teema, mida ma kirjeldaks sõnaga „autosõit“. Pakun õige ise ka ühe: „Anname tuld ja teeme õige pöörde! Julgen teha isamaalise jõuga“. Postimehe venekeelse toimetuse juhataja Olesja Lagašina kurdab selle üle, et asfaldist kerkivad lampkastide luugid rikuvad autode vedrustust,3 aga jätab tähelepanuta, et lahendus tema murele on valimistele vastu minevate poliitiliste jõudude retoorilises strateegias juba paika pandud.

Retoorika mõjutab poliitikas nii mõndagi, sellepärast jätkan, nagu lubasin, kodususe teemaga. Iseenesest on selge, missugune on selle varjukülg: kui sul kui väikeses riigil elaval valijal on mõni tuttav poliitik, siis sa ei peagi ise poliitika vastu huvi tundma. Võib ju lihtsalt nõu küsida või isegi seda mitte teha ja lihtsalt minna ning anda hääl hea tuttava eest. Kas see on halb või hea – ei oska hinnata.

Ka Venemaal toimusid just eelmisel nädalal kohalike omavalitsuste saadikute valimised. Paljud Venemaa pealinna valijad ei teadnud isegi seda, kes on kandidaadid ja miks neid valida. Moskva võimud ise (nagu andsid teada meediakanalid) said inimeste informeerimisega halvasti hakkama. Nimelt kutsusid nad teadlikult inimesi üles valimistesse leigelt suhtuma, et oma kandidaate läbi suruda.4 Venemaa kohalikud omavalitsused lahendavad seejuures väga väikest küsimusteringi, näiteks piirkondlike tähtpäevade ja vaba aja ürituste korraldamine jmt – tõelised võimuvolitused on seal antud palju kõrgematele poliitilistele struktuuridele. Lugu sellest, kuidas ühel Moskva kesklinnas asuval tühermaal sai pärast inimeste pöördumist oma piirkonna omavalitsuse saadikute poole võimalikuks rajada park, on Venemaal vastu võetud kui mingi ime.5

Seevastu Eestis (vähemalt Tallinnas) tõotavad pargi rajamine, võitlus hõberemmelga eest või laulud Lasnamäe linnaosavalitsuse katusel tõelist poliitilist kapitali. Loomulikult pole laulmine poliitikutele vastunäidustatud. Sellega seoses meenutan veel üht lugu Moskvast. 2013. aastal kutsus Moskva linnapea Sergei Sobjanin (tema poliitilise maine ja esinemiste põhjal võib öelda, et üpris igav inimene) koos raadiojaama Autoraadio (Aвторадио) saatejuhtide bändiga Мурзилки International lauldes pealinna elanikke valima.6 Ent isegi kõige tulisemalt Kremli-meelsed meediakanalid andsid endale aru, et tegemist oli parodeeriva ja meelelahutusliku aktsiooniga.

Hoopis teisiti reageerisid kohalikud vene meediakanalid Lasnamäe linnaosavanema Maria Jufereva muusikalisele etteastele. Venekeelse Postimehe meelelahutuslik lisa Limon väitis vist ilma igasuguse irooniata, et tema laul „Tere, linnaosa!“ („Привет, район!“) sai kohe hitiks.7 Pole oluline, et nii laulu tekst kui ka video on esteetilises mõttes täiusest kaugel. Lauljanna Anna Leitani niigi lühike seelik, mille serva tuul pidevalt kergitab, meelitab endale igal juhul lõviosa vaatajate tähelepanust ning jätab linnaosavanema ühes tema toimetamistega linna hüvanguks varju. Ja väga raske on öelda, kas kellelegi tõesti meeldib väide: „Sada kakskümmend, sada kakskümmend tuhat meid varsti saab, / Ja sajandi pärast – miljon!“.

Tsiteeritud ridade võti ei peitu groteskses lubaduses muuta Tallinn miljonilinnaks, vaid sõnas meie. See kirjeldab kohalikus mõõtkavas suurt inimeste üksust, kes elavad (põhiliselt omaenda vabal tahtel) getos. Vaevalt võtavad need Lasnamäe elanikud, kes valima lähevad, vaevaks uurida ühe või teise partei poliitilist platvormi ja konkreetseid pakkumisi. Tõenäoliselt hääletavad nad selle kandidaadi poolt, kes oli ja jäi neile vastuvõetavaks. Kes „kaitseb vene valijate huve ja tegi isegi tasuta ühistranspordi“ … Just sellele, ma arvan, loodab paljuski ka Edgar Savisaar ise, vaadates Laagna tee plakatitel enesekindlalt oma publiku peale. Teistes linnaosades ma agitatsiooni „Savisaare nimekirja“ eest märganud ei ole. Tallinna elanikkonna infovaakumis elava neljandiku lojaalsus on talle aga praktiliselt tagatud.

Vene keelest tõlkinud Umar Viiras

1 Vt Korruptsiooniga võitlemise fondi uurimust: https://www.youtube.com/watch?v=qrwlk7_GF9g

2 http://arvamus.postimees.ee/4232123/sulle-valija-semiootiku-poliitiline-kompass-10-voimuliitu-ja-nende-loosungid

3 http://rus.postimees.ee/4193309/shiritsya-rastet-zabolevanie

4 https://varlamov.ru/2545090.html

5 https://daily.afisha.ru/cities/6409-realno-moya-ulica-kak-zhiteli-kitay-goroda-ustroili-sebe-bruklinskiy-dvorik/

6 https://www.youtube.com/watch?v=qs5hIRQJDAA

7 http://limon.postimees.ee/4193143/skoro-vybory-mariya-yufereva-v-kompanii-zvezd-ispolnila-pesnyu-kotoraya-momentalno-stala-hitom-video?_ga=2.64145196.2021265499.1505052271-1939475122.1425076056

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht