Olnust tulevasse

Enn Soosaar

  Max Jakobsoni “Tulevik?” on  “XX sajandi lõpparve” mitme täpsustuse ning edasiarendusega valikuline kontsentraat.

 

 

Max Jakobson, Tulevik? Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski. Tänapäev, 2006. 159 lk.

 

Soome diplomaat, poliitika jälgija ja number üks arvamusliider Max Jakobson alustab oma kõige värskemat teost iseenda tsiteerimisega: “Ajaloolised kogemused kinnitavad, kui vähe me tulevikust teame. Kindel võib olla vaid selles, et juhtub midagi, mida keegi pole osanud oodata.” Nende kahe lausega lõpeb ta mahukas peateos “XX sajandi lõpparve”. Viimane ilmus soome keeles kolmes köites aastatel 1999 – 2003 ja üheköitelise telliskivina eesti keeles kevadel 2005 Joel Sanga ja Maimu Bergi vahendusel kirjastuse Vagabund väljaandel. Tegemist on möödunud sajandi ühe parema analüüsiva kokkuvõttega, mis meie keeles lugeda.

Kuna sellest, mis meil ees seisab, teame väga vähe, käib tuleviku juurde küsimärk, väidab Max Jakobson ja lisab küsimärgi oma järjekordse poliitilise tagasivaate ning analüüsi pealkirjale. Pealkiri “Tulevik?” on mõnes mõttes eksitav. Speku­latsioonid teemal, mis saab edasi, raamatus niisama hästi kui puuduvad. Teisest küljes on autor selgesti seda meelt, et kui inimkond või mõni rahvas – antud juhul soomlased – tahab tuleviku kohta midagi olulisemat teada saada, tuleb olla võimeline mõistma oma olevikku ja minevikku.

Tuleviku võtab ta arutluse alla õigupoolest alles viimases peatükis. Aga sealgi kasutab Jakobson pigem oleviku märksõnu nagu “innovaatilisus”, “välisinvesteeringud”, “maksumäärad”, “rahvastiku vananemine”, “emigratsioon ja immigratsioon”, “islamiäärmuslased”, “enesetaputerroristid” jmt. Meid ei üritatagi rabada, sest loeme: “Maailmamajanduse laienemine – seda nimetatakse üleilmastumiseks – on lühikese ajaga muutnud majanduslikke jõuvahekordi. Euroopa ja Ida-Aasia ehk Hiina, Jaapan ja India on rollid vahetanud: enne tootis Euroopa ligi kolmandiku maailma tööstustoodetest ja Ida-Aasia kümnendiku, nüüd toodavad aasialased umbes kolmandiku, Euroopa kümnendiku” (lk 151). Või: “Konkurentsis läbilöömine eeldab innovatsiooni” (lk 151). Või: “Kui reformid mõjutavad heaoluühiskonna mitme hooldusteenuse rahastamist, muutuvad endised vasakpoolsed konservatiivideks: nad on vastu kõikidele muutustele” (lk 158).

See-eest on üllatav too rohi, mida Jakobson pakub Soomele, et säiliksid üheaegselt nii rahvusvaheline konkurentsivõime kui ka kõrgetasemelised heaoluteenused. Ta soovitab “salakabinetti” ja nimetab isegi selle koosseisu – seitse Soome tänast tippjuhti. Need seitse, “kelle asjatundlikkust, andekust ja isamaalisust me võime usaldada” (lk 159), saavutavad usalduslike kõneluste teel kompromissi, millega ülejäänud nõustuvad. Nii et seeme, mille külvasid Thomas More, Francis Bacon et al., annab saaki ka XXI sajandi hakatusel.

Muide, Jakobson möönab, et kolmekümnendate aastate alul oli demokraatia Soomes samasuguses ohus nagu enamikus Euroopa riikides. Siiski leidus neli õiget, s.o Svinhufvud, Paasikivi, Ryti ja Tanner, kelles  “kehastus demokraatia enesekaitse”. Tänu neile valis Soome “põhjamaise suuna, murdes lahti Hitleri-Saksamaa mõjupiirkonnast ja liitudes Euroopa demokraatlike riikide väikesesse rühma, kuhu kuulusid lisaks Põhjamaadele Suurbritannia, Beneluxi riigid ja Prantsusmaa ning loomulikult Šveits” (lk 146).

Kes võinuks olla Eesti toonane neli – või polnud meil neid kolmekümnendatel? Kes võiksid olla Eesti tänane seitse? Ent millest räägib ülejäänud raamat? Me saame nautida Max Jakobsoni head eritlusvõimet ja täiendada oma teadmisi poliitika vallas temalt ammutatuga. Paljus selles, mida ta meenutab ning selgitab, on ta isiklikult osalenud, kõige refereeritava puhul olnud tähelepanelik ja hindav kõrvaltvaataja. Laias laastus on too raamat kriitiline tagasivaade olnule ja sellena “XX sajandi lõpparve” valikuline kontsentraat mitme täpsustuse ning edasiarendusega. Kes pole lugenud ligi tuhande leheküljega suurteost, see võiks alustada “Tulevikuga?”.

Soomlaste tõrjevõit ehk iseseisvuse säilitamine Talve- ja Jätkusõjas on esimene suurem teemaarendus. Riivamisi mainib Jakobson ka neid uusi käsitlusi, mida on sõja kulgemise kohta Kirde-Euroopas esitanud Eesti sõjaajaloolased. Siiski paistab talle, nagu ka paljudele soomlastele, harjumatu näha otseseost Jätkusõja tulemuse ja rinde hoidmise vahel Narva jõel ning Sinimägedes 1944. aasta esimesel kaheksal kuul, mida rõhutab eriti Mart Laar oma värsketes raamatutes. Aga tõsi ju oli, et sel ajal kui märgatav osa punaarmeest üritas ebaõnnestunult edasitungi Põhja-Eestis, ei saanud surve Soome rinnetel ja isegi juunikuu suurrünnak Viiburile ning edasi olla “maksimaalselt” tõhus. Teisest küljest kaotasid sakslased huvi ning võime Eestit enda käes hoida otsekohe pärast soomlaste sõlmitud separaatrahu venelastega septembri algul.

Euroopa Liidu pärast valutab vanameister südant ja tajub tõsist kriisi. Ta sooviks Euroopat näha poliitiliselt tunduvalt lõimunumana, kui ühendus tegelikult on, ja tunneb muret, et suureks paisunud riikide liit ei suuda enam vajalikke otsuseid langetada ega pädevalt toimida. Lõhed vanade ja uute, rikaste ja vaeste liikmesriikide vahel kasvatavad vastastikust egoismi ja paraku on kõikidel postsotsialistlikel riikidel pärssivaid raskusi demokraatliku ühiskonnakorralduse ülesehitamisel.

Ühes peatükis esitab ta kõigi USA presidentide Eisenhowerist noorema Bushini, konspektiiviseloomustused. Tõsi, lisamata varem teada olnule midagi olulist või uut. Veel on juttu üleilmastumisest ja sellega seoses Aafrika abistamisest, ÜRO reformivajadusest, Aasia hiiglastest. Samuti Rootsist, juutidest ja araablastest, terrorismist ja Iraagi sõjast. Korduvalt ja teisest vinklist vaadatuna tullakse Soome lähiajaloo ja oleviku probleemide juurde tagasi.

Pikk peatükk on pühendatud Venemaale. Nagu oodata, suhtub Max Jakobson idanaabri praegustesse arengusuundadesse kriitikaga, kus on läänlase üllatust, pelgu ning vastuseta küsimusi. Miks ei saa üks suur rahvas hakkama oma minevikuga? Miks tahab ta ehitada oma tuleviku imperialistlikele unelmatele? Miks eelistab ta naabriteks diktatuuririike ega kannata enda lähedal stabiilset demokraatiat?

Kui Vene valitsejatest on keegi soomlasele vastuvõetav, siis üksnes Boriss Jeltsin. Vladimir Putini kohta loeme: “Putin pole enam kommunist, aga mitte veel demokraat ega esinda mingit ideoloogiat või ideelist suunda. KGB kasvandikuna on ta rahvuslik realist, kriitilistes olukordades jõhker ja elukommetelt askeetlik. Presidendina pole tal ainuvõimu, vaid ta esindab KGB kasvandike ja ohvitseride võimueliiti” (lk 62). Jakobson tsiteerib nimetut venelast, kellele esitati ühel rahvusvahelisel konverentsil küsimus, missugune on Venemaa tulevik. “Pärast väikest mõttepausi vastas too: “Kõik kulgeb hästi nii kaua, kui Putin on president ja nafta hind püsib kõrgena…”” (lk 75).

Baltimaadest kuulub kõige rohkem tähelepanu Eestile. Max Jakobson on meie asjaga hästi kursis. Ta möönab kohe peatüki algul, et soomlasi ja eestlasi lahutab endiselt üksteisest sügav ajalooline lõhe. Vastupanuta alistumine Nõukogude Liidule 1940. aastal on rängalt haavanud eestlaste rahvuslikku vaimu. Teiselt poolt aga 1991. aasta: “Nii viis Baltimaade relvitu iseseisvusvõitlus – iseenesest harv nähtus rahvaste iseseisvusvõitluste ajaloos – võiduni” (lk 124).

Edusammud, eriti majanduses, on vaieldamatud. Siiski: “Eesti elujõulise arengu tume külg on kuritegevus, narkootikumide kasutamine ja nende kaubandus, naistekaubandus ja prostitutsioon, nakkushaigused, alkoholism… Ühiskond pole jõudnud areneda sellele tasemele, mida eeldab ELi liikmelisus” (lk 128). Viimane on tõsine etteheide, kuid peab paraku paika. Viisteist aastat on tõesti liiga lühike aeg. Kui väliselt olemegi totalitarismi ikke maha raputanud, ei ole ühiskond sisemiselt möödaniku taagast vabaneda suutnud.

Ja veel üks tsitaat: “Mille pärast õieti Venemaa ja Baltimaad tülitsevad? Mitte enam piiride pärast, nendes on juba kokku lepitud. Tüli puudutab minevikku. Venemaa nõuab Baltimaadelt tunnustust, et need ühinesid 1940. aastal omast tahtest ja suure häälteenamusega Nõukogude Liiduga, võttes samas omaks kommunistliku süsteemi. Sellega peavad venelased ilma otse välja ütlemata silmas, et Baltimaad kuuluvad tegelikult ikka veel Venemaa külge” (lk 130).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht