Oluline uurimus Putini Venemaa kohta

Televiisori ja külmkapi võitlus on sel korral Venemaal lõppenud teleri ehk zombikasti ülekaaluka võiduga.

JÜRI SAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lai avalikkus ja ka kitsam seltskond Venemaaga professionaalselt tegelejaid vaatab jahmunult XXI sajandil keset Euroopat puhkenud verist võitlust ja küsib kooris: „Kuidas ometi sai nii­sugune asi võimalikuks?“ Vastuse leiab ehk Catherine Beltoni rohkete au­hindadega pärjatud menuraamatust, mis on tervenisti pühendatud toimuva eest vastutava nn kollektiivse Putini võimule­tuleku mehhanismide kirjeldamisele ja lahtiharutamisele.

Catherine Belton on Venemaad lähedalt tundma õppinud, sest on seal elanud ja töötanud kokku üle 14 aasta. Ta oli aastatel 2007–2013 ajalehe Financial Times Venemaa korrespondent ja 2016. aastast selle lehe õiguskorrespondent. Praegu elab ja töötab Belton Reutersi uuriva ajakirjanikuna Londonis. Autori otsene kokkupuude Venemaaga ulatub tagasi 1991. aasta detsembrisse, Nõukogude Liidu lõpuaega, mil ta viibis Moskvas esmakordselt. Seejärel õppis ta vene keelt Krasnojarskis, Siberi varem kinnises linnas, mis oli äsja avatud välismaalastele. Pärast sealse ülikooli lõpetamist kirjutas ta ajalehtedes Moscow News ja Business Week Venemaa uudiseid. Tema enda sõnul oli tal tunne, et ta „ei saa päriselt omaenda kirjutatust aru“, mistõttu läks Londoni slaavi ja Ida-Euroopa õpingute kolledži magistriõpesse (UCL School of Slavonic and East European Studies). Pärast ülikooli tegutses ta uuesti Venemaal aja­kirjanikuna, kust lahkus 2014. aastal pärast Ukraina kriisi puhkemist.

Venemaaga lähemalt kokku puutunud lääne inimesed jagunevad üldjoontes kaheks: Venemaa jumaldajad ja Venemaa armutud kritiseerijad. Mõnikord kohtab veel kolmandatki seltskonda, keda võiks määratleda kui uurijaid või analüütikuid, kes proovivad Venemaad käsitleda ilma emotsioonideta. Belton kuulub kirjapandu järgi kolmandasse gruppi ja tema ampluaaks on olnud eelkõige KGB (eriteenistuste) roll majanduse valdkonnas (resp. rahade liikumise korraldamises). Autor on ühes intervjuus öelnud, et peab pärast Venemaal oldud aega „kogetu kuidagi fikseerima, et see ei kaoks olematusse“. Pole kahtlustki, et tegemist on ambitsioonika ettevõtmisega, kust selgub kohati väga karm tõde Putini Venemaa kohta. Raamat algab loo peategelaste (dramatis personae) lühitutvustusega, mis oli ilmselt vajalik selleks, et lugeja suudaks orienteeruda suures hulgas võõrapäraste nimede virvarris. Tegemist on Venemaa lähimineviku tõsiste tegijatega, kelle õnnestunud jaotus on: Putini sisering (siloviki), järelevaatajad (KGBga seotud ärimehed), Jeltsini „perekond“ ja Putiniga vastuollu sattunud oligarhid, mafioosod (KGB jalavägi). Putiniga vastuollu läinud oligarhina tuuakse ära nimeliselt üksnes Hodorkovski, kuigi võinuks nimetada ka Gussinskit, Potaninit, Alekperovit jt.

Tegelaste loetelust puuduvad paljud läänemaailma värvikad tegelased, näiteks kõige prominentsematena Schrö­der, Berlusconi, Trump, Kissinger jpt. Nagu raamatust selgelt välja tuleb, on KGB imbumine läände põhinenud just peaasjalikult paljude läänlaste raha­ahnusel, põhimõttelagedusel ja naiivsusel. Poleks vist väga vale hinnata neid persoone lääne poolt vaadates „omadeks, kes on reetnud“, paraku pole selline vaade siiani üldaktsepteeritud. Kuigi, praegu käiva Vene-Ukraina sõja tõttu, mis kujuneb järjest enam Venemaa ja kollektiivse lääne vastasseisuks, on seda laadi tegelastele antavad hinnangud üha negatiivsemad.

Võib-olla oleks selgust toonud ka jaotus „omadeks ja võõrasteks“ ning „vaenlasteks ja reeturiteks“, et mõista paremini KGB professionaalset kultuuri. Selle organi põhimõtete järgi ei tohi ega saa võõraid kunagi lõplikult usaldada, sest nende lojaalsusel puudub personaalne tagatis, kuid vajadusel saab neid ära kasutada. Venemaa eriteenistuste puhul toimivad sagedasti põlvkondade viisi kestvad sidemed, sest sel juhul on olemas kindel tagatis lähedaste näol. Isik, kes usaldust petab, reeglite vastu eksib, on reetur, kes ei vääri eksistentsi. Raamatus kõlab korduvalt väljaspool KGB siseringi (nt Sobtšak, Berezovski, Pugatšov) asunute hoiatus eriteenistuste meeste eest, kes näevadki maailmas toimuvat erilisel viisil, millest teised kunagi lõplikult aru ei saa.

Teose originaal ilmus 2020. aastal ning võitis kohe palju auhindu. Peagi järgnes edule ridamisi kohtuasju, kus autorit süüdistati laimus ja faktidega meelevaldses ümberkäimises. Belton seisab praegugi silmitsi Vene miljar­däride korraldatud kambakaga mastaabis, mida Ühendkuningriik pole varem näinud, ning võib kaotada kogu oma raamatu eest saadud tulu. 2021. aasta lõpuks olid Rosnefti ja Vene päritolu rikkurid Roman Abramovitš, Mihhail Fridman, Pjotr Aven, Ališer Usmanov ja Šalva Tšigirinski algatanud vähemalt viis mahukat kohtuasja. Väärib märkimist, et Rosneft ja Abramovitš ei esitanud hagi mitte üksnes kirjastuse Harper Collins vastu, vaid hagesid Beltonit ka personaalselt. Abramovitš esitas veel ka Austraalia kohtusse paralleelse hagi, mis peaks kaitse kulu suurendama kaks korda. Eesmärk on ilmselgelt kuluka kohtupidamise käigus kirjastuse ja ajakirjaniku majanduslik laostamine, ilma et põhiliste küsimusteni üldse jõutaks.

Venemaad iseloomustab võimu toimimise jäävus. KGB või FSB sorti opritšnina traditsioon saab alguse juba Moskoovia esimese tsaari Ivan Julma aegadest. Nikolai Nevrevi 1870. aastatest pärinev maal „Opritšnikud“, millel on kujutatud bojaar I. Fedorovi mõrva.

Proktolog / Wikimedia Commons

Rünnak Beltoni isiku vastu kannab selgelt koordineeritud iseloomu, kusjuures on lubatud kõik vahendid, sealhulgas autorit diskrediteeriva kollase fooni loomine. Näiteks olevat arvuti plagieerimisprogrammide abil läbi viidud sõnakasutuse analüüs tõestanud, et raamatul on autoreid rohkem kui üks. Psühholingvistilise intervjuude ana­lüüsiga olevat tuvastatud, et Belton ei oska õigesti hääldada inimeste nimesid, kellega oli regulaarselt kokku puutunud ja suhelnud (nt Hodorkovski, Pugatšov). Pealegi ei oskavat Belton selgitada oma eluloos lünka, mis jääb Londoni ülikooli kolledži lõpetamise ja Moskvasse aja­kirjanikuna tööleasumise vahele.1

Vanarahvas ütleks selle kohta, et „eks see koer ikka kiunatab, kes kaikaga pihta saab“. Beltoni raamatust võib lehe­külgede kaupa lugeda eelnimetatud „äri- ja aumeeste“ hämarate tegemiste kohta, mille käigus omandit pidevalt tekib ja kaob otsekui võluvitsa toimel. Läänemaises tähenduses legitiimse majandus- ja äritegevusega pole neil toimetamistel midagi ühist, vaid käib üksnes Kremli võimu ümber aktiivne positsioneerimine, mille käigus mõni isik tõstetakse võimu tipule ligemale (nt Abramovitš), teine lastakse alla (nt Hodorkovski) ja mõni sureb segastel asjaoludel (nt Berezovski).

Vene-Ukraina sõda muutis paljutki. Piisab, kui ütleme, et kõiki neid venemaise taustaga firmasid ja oligarhe on tabanud lääne enneolematud majanduslikud sanktsioonid, nende panga­arved, kinnisvara ja jahid on arestitud ning ajakirjaniku esitatu kui „plekid nende muidu laitmatult puhtal rinnaesisel“ on nende kõige väiksem mure. Nii on Ühendkuningriigis ja Ameerikas sanktsioneeritud üle 1000 venelase ja Vene päritolu ettevõtte, sealhulgas need, kes hagesid Beltoni vastu.

Tegelikult ründab Beltoni raamat Venemaa valitsemissüsteemi (sistema), KGBd ehk FSBd ehk maailmas laiutada üritavat Russki Miri. Tšekistlik valitsemis­süsteem on Venemaal omandanud absoluutse võimutäiuse ja hävitab armutult igasuguse vastuhaku juba eos. Paraku selle „vähkkasvaja siirded ulatuvad läbi korruptiivsete ja kriminaalsete skeemide ka väljapoole Venemaad“. Viha põhjused saavad selgeks pärast raamatu läbilugemist, sest Venemaal viimastel aastakümnetel toimunu on mõistetav üksnes siis, kui selles protsessis vaadeldakse ka läänemaailma rolli.

Hea sellekohane näide on lääne­maine kohtusüsteem, mis töötab suure­päraselt siinses õiguskultuuris ja õigusraamides, kuid hakkab tootma aherainet, kui seda sihipäraselt ja küüni­liselt kuritarvitatakse. Kiiduväärsest eesmärgist kaitsta nõrgemat tugevama ülekohtu eest saab iseenese karikatuur. Ühendkuningriigi kohtud tegelevad näiteks selle asemel, et toetada vaba ajakirjandust rünnakul kleptokraatide ja kurjategijate vastu, hoopis kahtlaste tüüpide kaitsmisega vaba ajakirjanduse eest. Ilmneb, et Briti õigussüsteem on eelkõige kohtutes laimuasjade kiire menetlemise kaudu aastakümneid aidanud „musta raha pesijaid“, sealhulgas korrumpeerunud Vene oligarhe. Sealsed õigusbürood ja advokaadid on suurt raha teeninud, arvates ilmselt, et kohalikesse teemadesse venelaste omavahelised arveteklaarimised ei puutu. Varsti sai aga selgeks, et tegemist pole ohutu seltskonnaga, vaid nii sisse toodud räpane raha hakkab paratamatult õõnestama ühiskonna põhialuseid.

Üks kõige suuremaid ja mõtlemapanevamaid leide Beltoni raamatus on dokument, mis vormistati Nõukogude Liidu lõpuaegadel nn usaldusisikute kohta, kes nõustusid edaspidi olema partei fondide ja raha järelevaataja rollis (lk 61-62). Märkimisväärne on siinjuures, et läänemaise arusaama järgi pole seda sorti paberil mingit juriidilist jõudu. Venemaa klientelistlikust loogikast lähtudes tähendab see aga kolme tilka verd, kohustust, mis on võetud igaveseks ajaks, ning nõuet, millega võidakse kunagi tulla ka isiku lähisugulaste juurde.

Läänes ei saada aru lääne ja Venemaa erinevuste sügavusest ehk totaalselt lahknevatest väärtusmaailmadest, mis avalduvad kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Küllalt sageli aetakse kirjutamata reeglite suure rolli puhul segi näiteks sõnapidamise reegel n-ö härrasmeeste klubiga, kust heidetakse välja need, kes sõna ei pea. Venemaal ei hiline ülemus kunagi, vaid „saabub hiljem“, ega valeta, vaid „annab teada muutunud asjaoludest“. Nagu tunnistab üks Vene mafiooso siiralt oma advokaadile: „Teie Läänes arvate, et mängite meiega malet. Kuid te ei võida iial, sest meie ei järgi reegleid“ (lk 359).

Venemaa majanduselu, mille aluseks on ponjatija, mitte täpselt fikseeritud omandisuhted, funktsioneerib kardinaalselt teistmoodi kui turu­majandus. Venemaine arusaam ütleb selgelt, et õigus kasutada omandit sõltub ustavusest valitsejale, Kremlile, ei millestki muust. Raamatut lugedes jääb aeg-ajalt mulje, et ka Belton, vaatamata oma pikaajalisele Venemaal elamisele, ei saa aru fundamentaalsest asjaolust, et Venemaal pole olemas eraomanikke läänemaises tähenduses.

Venelased, kõige lihtsamast kuni oligarhini välja, teavad, tajuvad ja aktsepteerivad, et pikas perspektiivis kuulub kõik – nii asjad kui ka inimesed – Jumalale. Maa peal toimuvat korraldab Jumalalt saadud volituste alusel tsaar oma lähikondlaste toel ja siin pole midagi vaielda. Ning võimu omandamise hetkest edasi kuuluvad kõik asjad Venemaal, alates inimestest ja lõpetades kas või kalade ja muude loodus­rikkustega, valitsejale ehk Putinile. Mitte läänelikus tähenduses omandina, vaid idamaises tähenduses kõrgemalt poolt saadud volitatuse alusel nendega ümberkäimiseks (sh jagamiseks).

Läänemaailmas kehtib „Magna Cartast“ peale piltlikult öeldes omandi jäävuse seadus, mille järgi seaduslikult tekkinud omand ei kao. Ja sama lugu on omandi tekkimisega, mille kujunemise viis peab olema legitiimne (reeglina töö). Omand saab üle minna üksnes täpselt fikseeritud viisil, mille alla kuuluvad nt ostu-müügitehingud, pärandamine, kinkimine. Kui kaks Vene oligarhi (nt Berezovski ja Abramovitš) või oligarh ja Vene pank (nt Pugatšov ja Mežprombank) hakkavad Londoni kohtus absurdsel viisil vaidlema selle üle, kes kellel on naha üle kõrvade tõmmanud, siis on tola rollis selles protsessis parukat kandev Ühendkuningriigi auväärne kohtunik, ükskõik millise otsuse ta ka ei teeks. Niisugune kohtumenetlus Londonis on sama kohatu ja sisutu nagu kahe Aafrikast pärit hõimupealiku vaidluse klaarimine küsimuses, kummale kuuluvad kõik hõimu naised.

Kohtunik peaks läänemaailma õigussüsteemi esindajana küsima esmalt mõlema asjaosalise käest veenvat ja võimalikult adekvaatset selgitust, kuidas neist kui lihtsatest nõukogude inimestest, kellel polnud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni mitte mingisugust omandit, said miljardärid, kes kuuluvad maailma kõige rikkamate inimeste hulka. Loogiline lõppjäreldus oleks: „Kui te sellega hakkama ei saa, siis keeldun teie vaidlusega tegelemast, sest teil puudub omanikena legitiimsus.“

Oluline küsimus on, millal alustas KGB Venemaa ülevõtmist. Belton väidab, et juba Nõukogude Liidu lõpuaastatel, mil algatati KGB operatsioon „Lutš“ ehk „Valguskiir“, mille käigus toimetati välismaale tohutul hulgal kommunistliku partei raha (lk 31–55). Juba siis rajati esimesed ühisettevõtted ja loodi „sõbralikud firmad“, mis toetasid režiimi välismaalt. Uue Venemaa algusaegadel toimetas Putin Peterburis, kus jagas omadele ekspordilitsentse. Asjaga lähedalt seotud olnud isikute väitel polnud tegemist lihtlabase korruptsiooniga, vaid eesmärk oli strateegiline. Putin ja tema kaaslased ei täitnud mitte üksnes oma taskuid, vaid kasutasid nii loodud ühiskassat (obštšak) eriteenistuste võrgustiku võimupositsioonide tugevdamiseks Venemaal ja Venemaa geopoliitiliste huvide edendamiseks välismaal. Nad peavad ennast seetõttu „aumeesteks“, kes on enda õlule võtnud vastutuse Venemaa eest. „Rühm FSB operatiivtöötajaid, kellele anti ülesanne töötada salaja valitsuses, on oma töö esimese etapi edukalt lõpule viinud,“ teatas Putin FSB nõupidamisel detsembris 1999 (lk 142). Sisuliselt ütles Putin julgeolekumeestele, et riik kuulub lõpuks ometi nendele.

Kohe pärast Kremli hõivamist algas eriteenistuste halastamatu võitlus oligarhide vastu, kes olid omandanud Jeltsini ajal Venemaal väga suure mõjukuse. Terve peatükk on pühendatud Hodorkovski juhtumile, mis tõestas ilmekalt kõigile asjaosalistele, kes on riigi tegelik peremees. Beltoni raamatust selgub tõsiasi, et praegused Vene oligarhid on üksnes ametis oligarhidena, tegelikult on nad aga lihtsalt ärimehed nagu kõik venelased, sest neil puudub jätkuvalt läänemaises tähenduses omand, mis annaks neile sõltumatuse riigist ja valitsejast. Kreml kontrollib õigus­süsteemi ja kõiki võimu elemente sel määral, et kõik mis tahes taseme äri­mehed peavad oma rikkust jagama.

Beltoni raamat avab veel ühe olulise tahu Venemaa riigivõimu eripära kohta. KGB tuli võimule aktiivses koostöös organiseeritud kuritegevusega (Vene maffia), mille haare ulatub samuti Venemaalt välja. Peterburi perioodist saadik on toimunud FSB ja organiseeritud kuritegelike grupeeringute (Solnt­sevo grupeering) pidev koostöö. See koostöö ei olnud tõenäoliselt nii­sugusena kavandatud, kuid Nõukogude Liidu lagunedes olid organiseeritud kurjategijad käsitletavad „aktiivsete kogukonnaliikmetena“. Venemaa eriteenistused ja organiseeritud kuritegelikud grupeeringud tegutsevad mõlemad kirjutamata reeglite (ponjatija) raames, mis lihtsustab vastastikust teineteisemõistmist veelgi.

Belton jätab tegemata üldistuse, et „Venemaal võib viie aastaga muutuda kõik, kuid mitmesaja aastaga ei muutu selles riigis midagi“. Sealne võimujoonis pole kunagi katkenudki, ainult konkreetsed meetodid ja persoonid, kes võimu teostavad, vahetuvad aeg-ajalt. Kui lääne­maailma iseloomustab eelkirjeldatud „omandi jäävus“, siis Venemaad iseloomustab muulaadiline võimu toimimise jäävus. KGB või FSB, mis nimetusi need organid ka ei kannaks, puhul on tegemist järjepidevusega Venemaal, kus valitseja personaalses käsutuses on talle lojaalne jõustruktuur. Seda sorti opritšnina traditsioon saab alguse juba Moskoovia esimese tsaari Ivan Julma aegadest.2 Oluline erinevus varasemast on, et nad käsutavad täna ennast ise, nendest kõrgemat võimu Venemaal ei ole, sest tegelikult valitsevad praegu Venemaad Kremlis pesitsevad opritšnikud.3

Mulle meenutas Beltoni raamat omal ajal De Gustine’i 1843. Pariisis avaldatud XIX sajandi Venemaast tehtud pilte, mis samuti valitsejate suure viha esile kutsusid.4 Autor ei ole püüdnudki spekuleerida teemal, mida arvab toimuvast lihtne vene inimene. Beltoni vaikimine sel teemal on tähenduslik, sest ilmselt pidi ta vene keele oskajana ja erinevates piirkondades reisinuna kokku puutuma erinevat sorti rahvaga. Belton ei räägi läänemaailmas küllalt levinud soovmõtemise stiilis, et Venemaal tegutsevad aktiivselt demokraatiarakukesed ning rahva hulgas paisub rahulolematus üha suuremaks. Televiisori ja külmkapi võitlus on sel korral Venemaal lõppenud teleri ehk zombikasti ülekaaluka võiduga. Vene inimesed, rahvas, kelle tööga kõiki neid rikkusi, mida täna käsutab kollektiivne Putin, jääb kuhugi taga­plaanile. Ning kui on vaja ohverdada Ukrainas oma elu Russki Miri nimel, tehakse sedagi tõrkumata.

Raamatu üks peategelastest on Donald Trump, kelle sidemele KGB võrgustikuga on pühendatud terve peatükk. Luure­žargooni kasutades kujutas Trump endast tõenäoliselt KGB (FSB) jaoks aktiivvara (assets), mis võib konkreetselt tähendada nii värvatud agenti, kes pakub teadlikult oma riigi saladusi teise riigi eriteenistusele, kuni isikuni, kes võib osutuda kasutamiskõlbulikuks mingil ajahetkel ka tema enda teadmata. Raamatus jäetakse õhku küsimus, kas Venemaa oli saanud hakkama suurejoonelise erioperatsiooniga, et panna Valgesse Majja oma mees, või oli kogu Trumpi aastaid ümbritsenud Moskva/Solntsevo grupeeringu rahameeste ja luureagentide võrgustik lihtsalt juhus või „pori, mille siga ikka üles leiab“. Bentoni andmetel oli Trumpi esimene kontakt Vene organiseeritud kuri­tegevuse esindaja Sam Kisliniga 1970. aastatel, mil talle anti kahtlasel viisil laenu seitme­saja teleri ostmiseks (lk 364-365). Raamatu andmetel on Vene päritolu raha korduvalt aidanud ärimees Trumpil välja tulla ärilisest tupikust. Pole täpselt teada, millal avas KGB Donald Trumpi kohta toimiku, kuid Ida-Euroopa eriteenistuste materjalide järgi võis see juhtuda juba aastal 1977. Sel aastal abiellus Trump tollal sotsialismimaade blokki kuulunud Tšehhoslovakkiast pärit 28aastase modelli Ivana Zelníčkovága. Tollel oli varasemast Šveitsi kodakondsus, 1988. sai temast USA kodanik. Nii­suguse taustaga modelli vastu tundsid elavat huvi nii tolleaegne Tšehhoslovakkia eriteenistus (StB) kui ka FBI ja CIA.

Nagu näitavad 2016. aastal Prahas avalikustatud materjalid, hoidsid StB agendid koodnimedega Al Jarza ja Luboš Manhattanil elaval paaril teraselt silma peal. Salapolitsei avas kirju, mida Ivana saatis kodumaale isale Milošile, kes oli ametilt insener. Isa polnud värvatud, kuid ta oli Tšehhi salapolitseiga „funktsionaalsetes suhetes“, kui too tundis huvi tema tütre käekäigu vastu Ameerikas.5 Juri Švets, omaaegne KGB välisluure spioon Ameerikas, on kindel, et KGB ja Trumpi teed ristusid esimest korda juba 1980. aastate lõpul. 1987. aastal pärast oma esimeselt Moskva reisilt naasmist avaldas ärimees Trump kolmes USA ajalehes leheküljesuuruse reklaami, kus kutsus üles loobuma toetamast Jaapanit ja teisi strateegilisi liitlasi, mis oli „puhas KGB esitatud seisukohtade ja huvide kogum“ (lk 381) ehk aktiivmeede.

Trumpi edasised sammud kuni presi­dendiaja lõpuni räägivad sama keelt: Moskval oli piisavalt põhjust tema peale loota, sest KGB seisukohalt vaadatuna oli tegemist lihtsalt loetava ja kergelt mõjutatava isikuga. Pealegi pole ekspresident Trump kunagi varjanud oma negatiivset suhtumist Ameerika luureringkonda ja selle tegevusse. Seetõttu ei üllata ka, et tema presidendiks saamist aastal 2016 tervitati Vene riigiduumas rõõmuhõisete ja šampanjaklaaside kõlistamisega ning kaotust 2020. aastal saatis lohutamatu nutt ja hala. Trumpi kaitsetaktika talle esitatud tõsiste süüdistuste vastu järgib samuti üks ühele Venemaa eriteenistuste kasutatavat mustrit: eita kõike, tekita segadust, paku välja lugematu hulk konkureerivaid „tõdesid“ jms. Jääb üle üksnes imestada, et Trump pole koos oma advokaatidega asunud ühte rivisse Vene oligarhidega, et nõuda oma „ausa nime“ kaitsmist Beltoni „koletu laimu“ eest.

Raamatus on põhjalikult dokumenteeritud kollektiivse Putini juhitud KGB tõus võimule ja oma positsioonide kindlustamine Nõukogude Liidu järgsel Venemaal kuni 2020. aastate alguseni. Ning ühtlasi see, kuidas samal ajal üha kasvasid „põlvilt tõusnud“ Venemaa geopoliitilised ambitsioonid. Beltoni raamatus maalitakse panoraamne pilt endale suure riigi allutanud jõust ja selle esindajate mõttemaailmast (õigeusu Taliban, vt lk 337–358) kui mürgisest, plahvatus­ohtlikust segust, mille puhul pole mõtet küsida, kas rünnak toimub, vaid hoopis, millal see juhtub. Tegemist oleks nagu juba välja lastud raketiga, mis tabab varem või hiljem sihtmärki. Suure sõjani Euroopas ja Venemaa ning läänemaailma vastasseisuni jäi siis kaks aastat.

Venemaa parandamine väljastpoolt tundub olevat praegu raske ülesanne, algatuseks võiks lääs proovida ennast parandada. Beltoni raamatu teeb väärtuslikuks ka see, et tuuakse välja ka läänemaailma sinisilmsus ja(või) küüniline ahnus, mistõttu ei osutatud mitme aastakümne jooksul Venemaa eriteenistuste ja organiseeritud kuritegevuse aktsioonidele õigupoolest mitte mingit tähelepanu. Ühinen paljude nimekate asjatundjate ja tuntud autorite arvamusega (nt Peter Frankopan, Anne Applebaum, Peter Pomerantsev jt), kes peavad teost siiani üheks põhjalikumaks uuringuks Kremli võimu KGBga lahutamatult seotud telgitaguste kohta.

Jüri Saar on Sisekaitseakadeemia sise­julgeoleku instituudi teadur ja väljendab siinkohal isiklikke seisukohti.

1 John Helmer, Computer Analysis Reveals Catherine Belton’s Book Has Another Author. – Dances with Bears 19. X 2021. http://johnhelmer.net/computer-analysis-reveals-catherine-beltons-book-has-another-author/

2 Opritšniku mõistet raamatus siiski ei kohta, küll aga räägitakse samast asjast teiste nimede all.

3 Vt Jüri Saar, Opritšnikud Venemaad valitsemas. – Edasi, suvi 2022, nr 13, lk 34–37.

4 Астольф де Кюстин, Россия в 1839 честь. Колибри, 2020.

5 Luke Harding, The hidden history of Trump’s first trip to Moscow. – Politico 9. XI 2017.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht