Oma riik ja oma usk

Toomas Paul

  Milline on oma riik? Kas see, mis on iseseisev poliitiline üksus, meile seega Eesti Vabariik? Või on “oma” riik selline, mida pead omaks – kus saad ise riigipea valida ja kus parlamendisaadikud ei järgi kuulekalt oma partei suuniseid, vaid vastutavad ka oma valijate ees? Seda küsimust võib võtta juriidilisel või emotsionaalsel pinnal. Mulle näib, et nii poliitikud kui ka mehed metsast ajavad need kaks tähendust sageli segi. Eriti õhates: kas me niisugust Eestit tahtsime!

Sarnane on lugu “oma” usuga. Lea Altnurme dissertatsioonil on poeetiline pealkiri “Kristlusest oma usuni” (Tartu, 2006), alapealkirjaga “Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. saj. II poolel”. Esimene mõte on, et siin näidatakse, kuidas maausk on “mitteoma” ristiusu asendanud. Selles tähenduses kasutab sõna “oma” näiteks Auli Kütt TÜ semiootika osakonna proseminaritöös “Ökoloogilised aspektid maausuliste eneseväljendustes. Maausu põhialuste seosed syvaökoloogiaga” (2002), mille lõpulõik kannab pealkirja “Omausk omailmas”.

Altnurme töö on sotsioloogiline uurimus, kus käsitletud inimeste igapäevast usuelu 77 biograafia ja ankeedi põhjal, millest vaid 17 kuuluvad “individuaalse religioossusega inimestele” (lk 10). Need on jagatud nelja põlvkondlikku kohorti. Informantide valimit ei põhjendata. 6 budisti ja 4 krišnaiiti on üllatav – 2000. aasta rahvaloenduse järgi tunnistas 28,7% eestimaalastest end mingisse kristlikusse kuuluvaks ning vaid 0,9% märkis oma usuks “muu usundi”. Ilmselt on suure esindatuse taga autori sümpaatia nende vastu. Budismiga tegelemine kandis nõukogude ajal teisitimõtlemise oreooli, mis aitas kaasa budismi populaarsuse kasvule. Prestiiž jäi ka uues EVs kõrgeks, millest annab tunnistust end loendusel budistidena määratlenud elanike arv (622), mis ületab budistlike koguduste liikmete arvu (alla 100) mitmekordselt. Nagu nendib Ave Põlenik: budism võimaldab oma religioossust soliidselt märgistada, eriti intellektuaalide hulgas, vt “Budismist Eestis” (“Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi”, Tartu 2004, lk 67, 87-88).

Kõige üllatavam seik valikus on õigeusuliste pildilt täielik väljajätmine, kuigi meie juhtiva religioonisotsioloogi Jaanus Plaadi hinnangul on just nemad kõige suurem ja kasvav uskkond Eestis (loenduse järgi oli luterlasi 14,8% ja õigeusklikke 13,9%), vt “Eesti – luterlik või õigeusklik maa?” (Kotimaa 2003, nr 6, lk 580 – 591).

Sotsioloog teab: mitte aja jooksul kogetud sündmused pole identiteedi aluseks, vaid narratiiviga antud tähendus elatud elule. “Baasnarratiivide järgi ei räägita mitte ainult elatud elu, vaid nende järgi püütakse kujundada ka tulevikku. Inimesed elavad lugusid” (lk 290). Tema metoodiline lähtepunkt on: “Biograafiate eriline väärtus on aga selles, et lisaks ajaloofaktidele saame me teada, mida tähendasid muutused inimestele ja kuidas nad neid hindasid” (lk 12).

Niisiis ei ole tegemist järjega Lembit Raidi monograafiale “Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900 – 1965” (Tallinn 1978). Altnurme väidab: “Samas ei leidnud ateistlik kasvatustöö eest huvitatud publikut. Jäme ja räuskav usuvastane propaganda oli sissemurdmine lahtisest uksest. Sellele vaadati põlastusega kui ajast ja arust läinule, sest usk ei olnud enam oluline” (lk 72). See hinnang pärineb üheainsa mehe memuaaridest ja on kõike muud kui õige. Mul on mapp ajalehe väljalõikeid viiekümnendate lõpust. Praegugi on sünge lugeda, kuidas näiteks kaks komnoort, nimepidi ja muude andmetega, “tabati” laulatuselt ja visati ülikoolist välja. Sellised näidispaljastused mõjusid. Hruštšovi administratiivsete vahenditega religiooni hävitamise poliitika oli tõhusam kui Stalini aeg, sest Eesti pääses kahekümnendate bezbožnikute füüsilisest terrorist ning sõja ajal Juhi suhtumine kirikusse leebus.

Igatahes oli huvitav lugeda, kuidas ühiskonnateadlane näeb aega ja asju, milles olen ise olnud osaline. Töötasin 1960 – 2004 vaimulikuna, 1974 – 1988 olin luteri kiriku juhtkonnas. Tema klassifikatsioonis kuulun ma triksterite hulka (lk 211 – 213) – Saaremaa illegaalsete noortelaagrite korraldajana, Eesti Kristliku Suvemaleva ühe organiseerijana, Linnart Mälli ja Haljand Udami sõbrana jms.

Tänaseks on keskkond, milles pärandihoidjad religioosseks kujunesid, Altnurme kirjelduse kohaselt peaaegu täielikult kadunud ning asendunud uuega. Traditsioonilise kristliku miljöö kõrvale on asunud kultuslik miljöö ning on lisandunud uusi usundeid, mis kõik kokku moodustavad usuturu, kus inimesed kujunevad religioosseks otsingute käigus, mis asendavad endist kodu ja kooli toel toimunud religioosset sotsialisatsiooni (lk 249).

Kristluse maailma ja inimest esitava jõu hääbumise üheks põhjuseks peab ta selle liberaliseerumist, mis lõppkokkuvõttes on tähendanud usu individualiseerumist ning institutsionaalse kristluse tuntavat nõrgenemist (lk 193). Individualiseerumist näitab ka kirikute või koguduste teadlik hindamine ja nende seast enesele sobiva valimine, mis on tingitud muidugi ka sellest, et suurel osal nõukogude ajal ja praegu religioosseks kujunenud inimestest pole usulist tagapõhja, kodukirikut ega traditsiooni (lk 194).

Väljendit “oma usk” kasutab Lea Altnurme pejoratiivselt, tegemist on vaid väga vähesel määral isikupärase religiooniga. See on oma olemuselt intersubjektiivne nähtus nagu kõik muugi, mis on sotsiaalselt konstrueeritud, jagatud ja kontrollitud, seega uus rahvausund. Uus on ta seepärast, et domineeriv paradigma pole enam kristlik, vaid uue vaimsuse oma, ja rahvausund seepärast, et see pole koondunud terviklikult üheks organisatsiooniks, mis teadlikult õpetust ja praktikat suunaks ning korrastaks (lk 265).

Globaliseerumise ajastul on standardsete poolfabrikaatide tarbimine paratamatus: “Ka individuaalse religioossuse ehk oma usuga eluloojutustajate puhul polnud tegemist siiski niivõrd originaalse usulise loominguga, kuivõrd jällegi new age’ist pärit uskumustega, kuigi inimesed ise ei pruukinud seda taibata. Uue vaimsuse müüdi struktuur oli nende usulise maailma kujundajana selgelt äratuntav” (lk 288).

Tuleb tahtmine küsida: kas ei olnud minevik mitmevärvilisem? Vaatamata tolleks ajaks alanud sekulariseerumisele, võib eestlasi XX sajandi I poolel pidada kristlasteks. “Iseasi muidugi, mida see kristlus sisuliselt kujutas: oli see traditsiooniline paganausu sugemetega külakristlus, ratsionaalne saksliku maiguga kirikuusk, rituaalikeskne vene õigeusk, pietistlik südamevagadus, pelgalt traditsioone järgiv kombeusk, liberaalne protestantism või veel midagi muud? Küllap kõike seda, kuid mis vahekorras, pole täpselt võimalik tagantjärele kindlaks teha” (lk 56-57). Igatahes jääb mulje, et kristluse domineerimise ajastul olid “oma” isikliku usu jaoks avaramad võimalused kui praegu.

Igal ajastul on oma usk ja oma riik, võta seda “oma” kuidas tahes. Ka siis, kui suurte ja ühiste narratiivide aeg on otsa saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht