Oma riiki ei leia ma üles

Mihkel Mutt

Poliitilise vastutuse peaksid võtma need, kes on praeguse olukorra tekitanud. Samasuguseks triviaalsüsteemiks nagu poliitikute lehmakauplemine on saanud ka nende kirumine. See on põhjendatud, aga selle tulemus on eeskätt psühhoteraapiline. Sest tõdemusega, et nad kõik on ühed p?d, pole midagi suurt peale hakata. Peamine on siiski hoopis üks teine asi. Nimelt tuleb meil, Eesti Vabariigi kodanikel, ka nüüd kõigele vaatamata edasi elada ja hakkama saada. Isegi kui järgmistel valimistel läheb urnide juurde üksnes kolmkümmend või isegi kümme protsenti valimisõiguslikest, ei ole võimalik päriselt käega lüüa ja öelda, et pole enam meie asi. Sest kelle siis? Vaatamata kõikidele pettumus- ja iiveldusmeeleoludele, mis rahva seas valitsevad, olen kindel järgmises. Kui korraldada referendum, kus pannakse hääletusele, kas me tahame Eesti Vabariiki edasi või mitte, siis on osavõtt üheksakümmend protsenti ja kaheksakümmend viis on selle poolt, et ikka edasi. Siis tulevad ka suurimad leigurid ahju tagant välja ja niihästi vaimuhiiglased, kelle mõtted, kui ka ärimehed, kelle kapital ei tunne riigipiire, saavad korraga aru, kui tore on ikkagi omada üht turvalist paika, oma riigikest. Ja mis oleks alternatiiv? Ennast kellegi alla heita, öeldes, et ?meie maa on väike ja kitsas, aga korda seal ei ole?? Kas me peaksime paluma idanaabrit, et tahame nendega ühineda? Saaks vast nalja, sest siis saakski teoks see võltsversioon, mida Kremli ajaloolased tahavad meile ja maailmale peale suruda. Allutada end Brüsselile? Ei, nad ei võta. Keegi ei võta. Võib-olla peaksime valitsemisteenuse sisse ostma ja palkama mingi nõukogu endid juhtima? Nii nagu enamiku Eesti suurettevõtete nõukogus istuvad välismaalased? See poleks enam oma riik. Nii et ei jää üle muud kui süda kõvaks teha ja edasi lasta.

Peeter Tulviste presidendiprogrammis oli olulisel kohal inimestele uues ühiskonnas hakkamasaamise õpetamine. See kätkes palju praktilist. Näiteks, kuidas korterit kasulikult välja üürida, makse maksta jne. Võib-olla oleks pidanud rahvale selgitama parteipoliitika põhitõdesid? Sest nüüd hakkavad need läbi pettumuste ise selgeks saama, tekitades tülpimust ja kibestumist. Võib-olla aitab huumor asja parandada? Kui me tosin aastat tagasi poleks härdalt ja padutõsiselt uskunud, et parlamenti satub sada üks inglit, ega me siis praegu neid nii ei kiruks. Ehk oleks pidanud kogu aeg kordama, et oi, poliitika on üks hirmus ja ropp asi. Võib-olla siis oleks rahvas praegu vaadanud, et näe, polegi nii ropp, mõni asi on veel ropem.

Karm ja õigustatud kriitika mõnede poliitikute aadressil ei tohiks mingil juhul kasvada üle alaväärsustundeks, hakata sugereerima meile endile, et Eesti ongi üks äpu. Sest ega mujal ei ole asjad palju teistmoodi. Nii võõrastavalt kui see ka hetkel ei kõla, aga meie demokraatlikud institutsioonid funktsioneerivad siiski hästi.

 

Ei tõmba uttu midagi!

 

Vahepealsed jutud vikerkaarekoalitsioonist on õnneks vaibunud. Nüüd räägitakse paremjõududest. Aga arvan, et see ei mängi välja. Konkreetseid nimesid nimetamata ? paremal ja paremal on siiski vahe. Mu meelest peaksid vanad jätkama. Vaatame asja natuke laiemalt. Üks emotsionaalne ja laialt levinud seisukoht on, et kui oled margi täis teinud, siis pead areenilt lahkuma ja lõpp sinuga! Ühelt poolt vaadates õige, aga teiselt poolt soodustab see ju enneolematut vastutustundetust! Kui nii kergelt pääseks, siis teab igaüks, et ta võib tulla, endale ja oma sõpradele lühikese ajaga parajalt nänni kokku kraapida ja siis kaduda, ilma et midagi järgneks. Lähed oma uut haiglat tegema, direktoriks või mis tahes muule kohale. Ja sinu asemele tuleb uus, kes sama teed käib. Lubavad valijatele kullamägesid, ise keeravad s?a kokku ja siis tõmbavad uttu. Kõik kordub ja tülpimus rahvas seas suureneb. Nii ei saa. Minu arvates tagab mingigi poliitilise usaldusväärsuse see, kui põhilised parteid ja nende juhtfiguurid tegutsevad meie silme all suhteliselt pikka aega, soovitavalt nii opositsioonis kui valitsuses. Siis me saame natukegi sotti, kes või mis nad tegelikult on. Ja kui nad on ebamäärased, st vahetavad pidevalt oma parteilist agregaatolekut, olles vastavalt partnerile kord vesi, kord jää, kord aur, siis on meil vähemasti sääranegi kindel teadmine.

Sellepärast oleks erakorraliste valimiste korraldamine mõttetu, kuigi esmapilgul võiks arvata, et sellest tõuseks tulu. Sest keda valida? Kardan, et praeguses seisus on meil lisaks olemasolevatele ?vanadele?, kes võivad üht- või teistmoodi ümber grupeeruda, valida peamiselt  Res Publica uute võimalike kloonide vahel. Ma suhtun sallivalt valimisliitudesse kohalikes omavalitsustes, aga parlamendis ei tahaks Mesimummi ja Kuldset Kotust näha. Poliitika nigel maine on peletanud eemale mitmed ausad ja võimekad inimesed, aga sihukeste arv ei ole ju väikerahval suur. Siinkohal jääb nõustuda Lennart Mere tähendusrikka nendinguga, et küüditamise tulemused avalduvad otseselt ka meie poliitilises elus. Eks viidi ju minema suur osa Eesti poliitilisest eliidist. Ja suur osa lahkus Läände. Mitte et need eakad inimesed võiksid nüüd Toompeal maid jagada, Ei, aga asi on järjepidevuses, mis ühel elualal läbi lõigati. See puudutab poliitilist kultuuri kõige laiemalt. Me alustasime nullist ja ütlen veel kord, et selle kohta läheb meil ikkagi hästi.

Vanad peaksid jätkama. Mitte et nad mulle väga meeldiksid. Aga meenub, mida öeldi Ameerika välisministeeriumis Saddam Husseini ja mitme teise diktaatori kohta: ?Nad on küll lurjused, aga meie lurjused?. On olemas ka sihuke vanasõna, et parem kurat, keda sa tunned, kui kurat, keda sa ei tunne. Nii et las vanad veavad oma koorma lõpuni, see on lõppeks nende kohus. Nii kergelt ka ei pääse. Valitsemine ei ole ainult pidupäevadel hõiskamine, vaid ka raske argipäev.

Mäletan filmist ?Puud olid, puud olid hellad velled? järgmist episoodi. Noor mees ei taha hakata talu pidama. See on raske vaevaline töö. Kohus määrab talle ihunuhtluse, kohtunik ütleb: ?Vaatame, kas saab peremeheks!? Meil ihunuhtlust ei ole, muidu peaks ka senistele valitsuserakondadele mõned sirakad andma: ?Vaatame, kas saab korralikud poliitikud või ei saa!?

P. S. Poliitikud justkui tajuksid, et rahvas on nende nägelemise peale pahane. Sellepärast on nad viimastel päevadel kaamerate ees naeratanud konstruktiivselt nagu sulavõi. Kõik vestlevad ja söövad koos lõunat, pärast kommenteerivad, et neil on palju ühist. Kahtlemata on ühist, kõigil on pea ja kaks jalga. Nädal tagasi täitus kakskümmend aastat, kui esimene Lääne popansambel Wham! andis puna-Hiinas avaliku kontserdi. Seda meenutades rääkis ansambli mäned?er, et kõikvõimalike parteibürokraatlike takistuste ületamiseks ja kooskõlastuste saavutamiseks pidi ta kahe aasta jooksul andma 457 ärilõunat. Ega midagi, sööma peab.

30. III

Samal teemal vt Mart Soidro meediakommentaari lk.16.