Omakeelne oskussõnavara – emakeelse kooli eeldusi

Henn K?bre

 

1. IX 1906 avati Tartus Jaan Tõnissoni, Oskar Kallase ja Peeter Põllu algatusel tütarlastegümnaasium, kus õpetus hakkas tollal tavapärase saksa või vene keele asemel käima eesti keeles. Kool alustas tööd üüritud ruumides Jaani 24, esimeseks juhatajaks sai Oskar Kallas. Aprillis 1915 valmis Viljandi tänaval Georg Hellati projekteeritud oma koolimaja, praegune Miina Härma gümnaasium (pildil 1920. aastatel).

arhiivifoto

 

Tänavu tähistame emakeelse gümnaasiumi juubelit. Sel puhul toimub Vanemuise kontserdimajas 29. augustil konverents “Eestikeelne keskharidus 100”. Paul Ariste on öelnud: “Igale rahvale on kõige ilusam tema emakeel.” Emakeel. Miks just nii? Põhjus on ilmne: laps õpib kõnelema eeskätt ema kõrval. Paljudes teisteski keeltes öeldakse samuti: mother tongue, die Muttersprache, rodnoi jazõk ‘sünnikeel’.

Eks ole siis ka loomulik, et iga rahva lastele meeldib saada haridust oma emakeeles ja vanematel on rõõm saata oma võsukesi emakeelsesse kooli. Kindel seegi, et emakeeles saab õppeainete sisusse sügavamale tungida ja põhitõdesid mõtestada. Võõrkeeles õppimine võib pahatihti kujuneda vaid tuimaks pähetuupimiseks, mis võib küll arendada mälu, kuid mitte mõtlemisoskust. Kuid just mõtlemisvõime turgutamine on hariduse esmaülesanne.

Omamoodi tähendusrikas on seegi, et esimene eestikeelne oli naisgümnaasium, praegune Miina Härma gümnaasium. On ju naine elu kandja ja edasiandja. Ja naiste haridus oli tollal kõige unarusse jäetum, neile pidi piisama vaid Kinder, Kirche, Küche’st.

Ent koolis õpetatakse paljusid aineid ja iga neist vajab oskuskeelt. Seepärast ongi omakeelne oskussõnavara emakeelse kooli eeldus. Kuidagi saadaks ehk hakkama ka võõrkeelseid termineid omakeelsesse teksti lükkides. See oleks siiski hädalahendus.

Muidugi ei vajata oma oskuskeelt üksnes koolis, selleta oleks võimatu ka omakeelne teaduse ja tehnika arendamine. Oleks nukker, kui Eesti teadlased läheksid oma erialaküsimusi arutades üle võõrkeelele ega saaks hakkama emakeeles. Paraku seda mõnikord juhtub, eriti kui omakeelseid termineid veel pole või neid ei teata, või siis soovitakse edvistada.

Eesti oskuskeel on õnnelikus olukorras, sest hakkas arenema suhteliselt hilja. Seetõttu sai vältida mõningaid teiste vigu. Seda arendati erilise innuga, tuli ju kultuurrahvastele järele jõuda, et maakeelest saaks universaalselt kasutatav keel. Kui mujal oli oskuskeel kujunenud spontaanselt ja juhuslikult, siis meil sai seda arendada palju süsteemikindlamalt.

Meie emakeelse oskussõnavara loomise pioneerid on olnud muulased, baltisakslased; eks olnud estofiilsete baltlaste osa meie maal oluline mõnelgi alal. Väljapaistva andami lisas eesti oskuskeele kujunemisse Põlva pastor Johann Georg Schwartz (1793 – 1874), kes andis XIX sajandi keskel välja terve sarja oma aja kohta kvaliteetseid eestikeelseid õpikuid kihelkonnakoolidele üldpealkirjaga “Koli-ramat”. Füüsikaõpiku, 1855. aastal ilmunud “Wisika ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest” kirjutas ta ise. Teiste kooliraamatute autoreiks olid teised saksa soost pastorid. Mõistagi oli õpikuis vaja teatud miinimumi oskussõnu. Need tuli luua ja seda  tehtigi.

Mõningaid näiteid Schwartzi terminitest: jõud ‘vägi’, osake ‘jauke’, gravitatsioon ‘tõmbamise vägi’, adhesioon ‘kinnipidamise vägi’. Inertsiseaduse formuleerib ta nii: “Ükski asi, kel elu ei ole, ei liigu iseenesest omast paigast ära, ja kui ta on liigutud, siis ei jää tema iseenesest mitte seisma.” Pangu “keskelttirimise väed” ja “torutirimise väed” tänapäeval pealegi muigama, kuid neil on ka omapärane võlu nagu rohekaks tõmbunud vanal vasel.

Muhedaid keelendeid leiame teistestki XIX aastasaja trükistest. Ühest varasemast eestikeelsest aimeraamatust, Fr. R. Kreutzwaldi sarjast “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1849) loeme sõnu nagu ilmakerre ‘taevakeha’, wälkow-jõggi ‘elektrivool’ ja planeetide määratlust: tähhed, mis iseennast ümberkeritavad ja rõngasteel Päikese ümber jooksevad. Gravitatsiooni kirjeldatakse nõnda: Iggas kohhas sawad kerred raskuse läbbi Ma külgi tõmmatud, ja ei peäse ükski temast pakko. C. R. Jakobsoni kõrgelt hinnatud, palju trükke vastu pidanud lugemikus (1876) esineb tore sõna täring penikoorem, s.o kuuppenikoorem, mille asemel tänapäeval öeldaks kuupkilomeeter (1 vene penikoorem = 7 versta = 7467 m). Ferdinand Johann Wiedemanni kapitaalsest sõnaraamatust leiame praeguste sõnade kütja, kütteväärtus ja raudtee asemel ahjusuumees, põletisramm ja tuletee. Tõhusalt on aidanud meie keelt täiustada ka Ado Grenzstein, kellest tavateadvuses on paraku kivistunud venestuse apologeedi taunimisväärne kuvand. Tema “Eesti Sõnaraamatus” (1884) on 1600 sõna, paljud neist ta enda vermitud, nt üliõpilane, jumalanna, tehas, näitleja, male (ka kuningas, lipp, vanker), kabe, tunnimees, suurtükk, jalavägi. Ta juurutas ka sõna äri, mida nüüd alatasa pruugime.

Eesti oskuskeelt on aegade jooksul pidevalt arendatud ja täiendatud. Väljapaistvad teened on siin keelepatriarh Johannes Voldemar Veskil. 1920.-1930. aastatel ühtlustati/standardiseeriti meie keelt tema juhtimisel. Hindamatu on keelearenduses “Eesti entsüklopeedia” ja kõigi järgmiste entsüklopeediate autorite ja toimetajate osa. On ilmunud kümneid erialasõnastikke, ka üldsõnastikes sisaldub palju termineid. Arvan, et ei eksi palju, väites, et per capita on meil sõnastikke rekordiline arv, vähemasti miljoni keelekasutaja kohta. Kuid vajalik on kestev keeletöö, pidev täiendamine, et erialade arengule järele jõuda. Eriline tähtsus on arvutisõnastikel, mida on hõlpus pidevalt uue sõnavaraga täiendada.

Tahan rõhutada, et terminoloogiatöö on mingil määral ka sillaehitamine humanioora ja reaalia, “kahe kultuuri” (J. P. Snow väljend) vahele. See tegevus nõuab terminoloogide-filoloogide ja üksikalade eriteadlaste koostööd. Teabesild on hädavajalik, et kultuur saaks harmooniliselt, kooskõlaliselt areneda ja jõus püsida.

Oskuskeel ammutab oma sõnavaralist materjali üldkeelest ja vastupidi, teaduse ja tehnika arenedes ning kasutusalade laienedes siirdub hulk oskuskeele sõnu üldkeelde. Me kõik oleme kogenud, et kaupadele lisatakse mitmekeelsed tarvitamisjuhendid. Saksa professor Klaus-Dirk Schmitz on juhtinud tähelepanu ühele paljukeelsete terminoloogiapankade (nt EuroTermBank) eriväärtusele: nendeta oleks raske koostada toodetele paljukeelseid tarvitamisjuhendeid. Veelgi enam, terminipankadeta oleks firmadel raske jaotada tootmis­instruktsioone eri maadel asuvatele allettevõtjatele. Niisiis pole oskuskeele arendus seotud üksnes õpetamise ja teadusetegemisega, vaid sel on otsene majanduslik väljund.

Teadus ja tehnika arenevad nobedasti, iga päev toob uusi mõisteid, mille tähistamiseks on vaja uudissõnu. Kust neid saadakse? Tuleb kas teistelt laenata või ise teha. Termin peab olema täpne, üksüheselt mõistele vastav. Tuleb jälgida laenude ja omasõnade tasakaalu. Äärmusse kaldusid üksvahe soome hõimuveljed, kes üritasid lausa kõiki oskussõnu soomendada. Soome kolleegid on minult küsinud: “Kuidas te üldse saate lapsi kõnelema õpetada, kui puhelin’gi on teil telefon?” Mul oli vastuküsimus valmis: “Kas oletegi nii järjekindlad? Meil on ilus sõna ajalugu, teil aga – historia.”

Helmut Riikoja on rõhutanud terminite ühesuse nõuet: ei kõlba, kui ühe mõiste kohta on käibel mitu sõna, eri valdkonnis näiteks. Kuid äärmusse ei maksaks sellegi nõudega minna: õpikuis ja aimekirjanduses tuleks eelistada omasõnu, erialakirjanduses on võõrsõnad vältimatud. Toon näite. Välkelaser kiirgab üksikute välgete kaupa. Välge on lühike iseseletuv sõna. Kuid teadusartiklis on muidugi laseri impulss omal kohal. Oskuskeele täiustamisel tuleb sammu pidada erialade edenemisega, oskuskeeleta ei saa ükski keel olla täielik, täiuslikkusest rääkimata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht