Öös on asju

SIIM LILL

Carl Gustav Jungi vanas eas kirja pandud usutunnistus „Vastus Iiobile“ on teos, mis pole kaotanud oma sensatsioonilisust. Raamatust on tõlke ilmumise järel köitvalt vesteldud ja kirjutatud.1 Alljärgnevas loodan fragmentide abil räägitut täiendada.

Esmalt mõningatest eelarvamustest. Kuna Eestis puudub pärast Eduard Tennmanni arvestatav religioonipsühholoogia koolkond(!), on religiooni ja psühholoogia teemal sunnitud sageli sõna võtma omas vallas pädevad, ent negatiivselt meelestatud inimesed. Nõnda väidab Jüri Allik hiljutises ettekandes, et Jungi ideed pole originaalsed, kuna lähtuvad suuresti Freudist (kuuludes seetõttu juba eos kirjanduse valdkonda), ja neil on tänapäeva psühholoogias üksnes marginaalne tähtsus.2 Arvestades seda, et Jungi tekstide hermeneutiline võti on alles nüüd avalikustatud ja tema osa psühholoogia ajaloos ümber mõtestama hakatud, löövad need väited kõikuma.3 Jungi saab Freudist lähtudes tõlgendada ainult vähesel määral. Jung ei pretendeeri küll pidevalt originaalsusele, vaid toetub oma eelkäijatele, kuid tema tähtsus psühholoogialoos pole kindlasti nõnda marginaalne. Sonu Shamdasani kirjutab: „„Psühholoogia“ termini singulaarsus ei tohiks juhtida eksiteele mõtlemaks, et säärane distsipliin sai kunagi edukalt rajatud. Või et psühholoogial on seda terminit kasutanud definitsioone, metodoloogiaid, praktikaid, maailmavaateid ja institutsioone ühendav olemus. [—] Veel üks psühholoogia teadusena enesemääratlemise aspekt on selle evolutsiooniline muinaslugu, aksiomaatiline uskumus, et erinevalt inimseisundi mõistmisest, mida kätkeb endas näiteks kirjandus, läbib psühholoogia arenguprotsessi. Selle tagajärjeks on laialdane eeldus, et tänapäevaste teooriatega ollakse mingi hoomamatu loodusliku valiku kaudu paremini varustatud kui varem. [—] [J]ust homogeensuse ja ühe paradigma puudumine võimaldas mitut laadi psühholoogia laia leviku ühiskonnas. [—] Nõnda leitakse praegustes teadus­uuringutes, et n-ö teaduse ja n-ö pseudoteaduse eraldamine pole enam küsimus. See on tulenenud mõistmisest, et teadust suure T-ga pole kunagi olemas olnud – teisisõnu: ei ole mingit ajatut olemust millelgi, mida võiks nimetada teaduslikuks meetodiks.“4

Shamdasani radu järgides olgu veel mainitud, et Jungi eesmärk polnud luua analüütilise psühholoogia koolkonda, vaid terviklik psühholoogiakontseptsioon – nagu tema XIX sajandi kaaslastelgi. Tema pidas psühholoogiat fundamentaalseks teaduslikuks distsipliiniks, millel baseeruvad teised distsipliinid, sest ainult psühholoogia suudab haarata subjektiivset tegurit teiste teaduste taga. Sestap pidas ta oluliseks kõigi teaduste sünteesi, mille parim näide on tema ümber kogunenud kuulsad Eranose konverentsid, kus ühe laua taha kogunesid loendamatud helged pead Mircea Eliadest Erwin Schrödingerini.

Eranose koolkonda koos Jungiga on viimastel aastakümnetel jõudsalt kritiseeritud, seda eriti pärast Mircea Eliade surma – eriti halvustavalt osutatakse nende esoteerilisele mõtlemisele. Pärast Hans Thomas Hakli Eranose olulisust rõhutavat vastulauset teoses „Eranos“ (Scientia Nova, 2015) on kaalukausid jälle paigas. See esoteerilisus, eriomaselt astroloogia, tundub eesti psühholooge-psühhiaatreid Jungiga siduvat. Vrd nt Liz Greene’i 2018. aastal ilmunud kahte monograafiat Jungi ja astroloogia suhtest lausetega „Astroloogia ei ole tingimata vale“ 5 ja „Kuigi ma pole astroloogias eriti pädev, võin öelda, et kaasaegses psühhoteraapias on tal oma koht, kuna ta aitab patsiendi, nõustamist vajava isiku teadvust laiendada“.6

Liber novus“

2009. aastal jõudis avalikkuseni Jungi kese: „Aastad [—], mil järgisin seesmisi pilte, olid minu elu kõige olulisemad. Kõik muu tuleneb sellest. [—] Kogu mu elu koosnes selle viimistlemisest, mis purskus esile teadvustamatusest ja ujutas mind mõistatusliku joana üle, ähvardades mind murda. [—] Kõik hilisem oli pelgalt väline klassifikatsioon, teaduslik viimistlus, ellu integreerimine. Aga endas kõike sisaldav numinoosne algus oli siis.“7

See on suur punasesse nahka köidetud raamat („Liber novus“ – uus raamat suhestub uue testamendiga), kuhu Jung kandis kalligraafilises kirjas oma 1913.–1915. aasta nägemused, illustreerides tekste värvikalt. See on lõpetamata teos, mille avaldamise plaanist ta loobus. Nõnda on väljaantud teksti koondatud ka mustanditesse jäänu ja toimetaja põhjalikud kommentaarid. Neis nägemuslikes dialoogides, mütoloogilistes „piltides“, nägi Jung objektiivset tegelikkust: „Ta [Philemon – Jungi vaimne õpetaja, kes samastub ur-hereetiku nõid Siimoniga] seletas mulle, et mina ei saa oma mõtetesse suhtuda nõnda, nagu oleksin ma ise need sünnitanud, kuna tema arvates oli neil omaenda elu. [—] Kui sa näed inimesi toas, siis sa ju ka ei ütle, et sina oled nad loonud või et sa oled nende eest vastutav,“ õpetas ta mind. Just tema tegi mulle järk-järgult selgeks, et psüühika on objektiivne, „hingel on oma tegelikkus“.“8

Carl Gustav Jung 1909. aasta paiku Zürichis.

Wikimedia Commons

Raamatu läbivad teemad on hinge taasleidmine, uue jumalapildi teke, Kristuse imitatsioon, põrgus käimine, vastandite ühendamine ja uue ajastu ettekuulutus,9 kõik seesama, mille Jung „Vastuses Iiobile“ psühholoogilise eksegeesi varjus välja laob.10 Ent visioonid on nõnda võimsad, et Jung võitleb kiusatusega väljuda psühholoogi rollist ja hakata prohvetiks (nagu Rudolf Steiner, Helena Blavatsky). Seda ta siiski ei teinud, vaid pühendas oma edasise elu nägemuste tõlgendamisele, amplifitseerimisele, paralleelide leidmisele, saades eelkõige tuge eri esoteerilistest traditsioonidest. Muidugi on ääretult olulisel kohal ka Goethe, Nietzsche, Kant, meister Eckhart ja teised traditsioonilised suurkujud, kellega Jung tihedat dialoogi pidas. Ent olgu märgitud, et isegi Kanti puhul võtab Jung omaks Kanti esoteerilise tõlgendaja Carl du Preli hermeneutilise lähenemise, nõustudes, et Kant oleks olnud tänapäeval elades okultist.11 Jungiaanid (kelle puhul ei saa samuti rääkida terviklikust kogumist) on nüüd keerulise probleemi ees, sest, nagu ütleb Sonu Shamdasani: „Kui Jung väitis, et Dante ja Blake rüütasid nägemuslikud kogemused mütoloogilistesse vormidesse, siis kas ei võiks me esitada küsimuse: kas Jung üritas vastupidi rüütada nägemuslikud kogemused mõistu psühholoogilistesse vormidesse? Kui nii, siis ei paikne tema tööde jõud ja tähtsus tema meile tuttavates mõistetes, vaid nende taga olevates nägemuslikes kogemustes.“12 Shamdasani näitab, et Jungi teosed, mis on kirjutatud pärast „Liber novus’t“, jagunevad „Psühholoogilistest tüüpidest“ alates kaheks: esmalt tekstideks, kus Jung loob pärast oma kogemuste patsientide omadega võrdlemise esimesi katseid mõistelise keele, millega suhestuda meditsiinilise-teadusliku kuulajaskonnaga, seejärel algab tema alkeemiaperiood.13 Viimase perioodi lõpetab 1944. aastal põetud haiguse aegsete surmalähedaste kogemuste järgne tetraloogia: „Ülekande psühholoogia“ (1946), „Aion“ (1951), „Vastus Iiobile“ (1952) ja „Mysterium Coniunctionis“ (1955–1956). Nende puhul saab rohkem sõna Jungi prohvetlik pool.

Vastus Iiobile“

Iiobile vastuse kirjutamise ajal süüdistab Martin Buber teoses „Jumalavarjutus“ („Gottesfinsternis“, 1952) Jungi gnostilises hereesias ja sama teeb hiljem teose arvustuses Jungi sõber Viktor White. Buberile vastates eitab Jung gnostik olemist, ent tema suhe gnoosisega on keerulisem.14 Jung näeb hilis­antiigi gnoosises paralleele oma kaasaja probleemidega, ent ei taha taastada vana, vaid ehitada selle abil üles uut. Jumalapilt muutub ajas ja Jungi järgi on algamas uus ajastu, mil vanade kollektiivsete traditsioonide asemel on keskmes indiviid, kellel on uues olukorras toimetulekuks vaja just nimelt psühholoogiat. Isa White’iga – Jung nägi temas oma ideede katoliiklusesse kandumise silda (keskaegse mõtteviisi siiani elavad sümbolid aitavad liikuda edasi uude aega), isegi oma töö jätkajat – katkevad suhted pärast teose ilmumist peaaegu White’i elu liigvarase lõpuni.

Vastus Iiobile“ on keerukas teos, sest Jung kasutab „Iiobi raamatut“ oma kogemuse ja sunni täideviimiseks ega hooli selle klassikalisest retseptsioonist.15 See on ilmselgelt varakristliku gnostilise eksegeesiga sarnanev tekst, mille keskmes on kurja teema. Kuna Jung on ise kurja „olemust“ kogenud (sarnaselt Ignatius Loyola vaimulike harjutuste eesmärgiga leiab ta ennast Kristuse radadelt, juba kirikuisade mõttes mõlkunud loo järgi põrgust), teab ta, et terviklikkuse ja tervenemise saavutamiseks tuleb kurja eksistentsiga teadlikult vastamisi astuda. Jumalus laskub ajalikku maailma narratiivina, muutuvate piltidena, aga pilt pole veel tegelikkus. Jung väidab küll, et Jahve pole gnostiline demiurg (lk 18), ent juba varsti kõneleb ta endale vastu (lk 32).16 Jumalus on unustanud oma omnipotentsuse ja on mingil hoomamatul moel muutunud poolikuks Jahveks, keda on üksnes Sofia – tarkuse – abiga võimalik päästa. Läbiv teema on nii kurja juure kui ka naiseliku poole tunnistamine, sest viimased 2000 aastat ollakse elatud privatio boni ja vir magnus’e maailmas.

Jung ütleb, et algamas on naiselikkuse aeg, ja see teeb temast sofioloogilise religiooni esindaja.17 Nagu XII sajandi visionäär Joachim Floriski, räägib ta kolmest ajastust: sõja, maagia ja religiooni omast. Uue religiooni ajastu on Püha Vaimu oma, mille märgiks on ka Maarja taevassevõtmise dogmatiseerimine. Hea hermetistliku tava järgi peegeldub jumalik mäng ajalikes tegudes.

Üks sümpaatsemaid Jungi tõlgendajaid Ivar Tröner väidab, et Jung ei ole hea teoloog, sest ei tunne hästi algtekste. Olles tutvunud Jungi teoste bibliograafiaga, ei tundu see väide õige. Sama väitis ühe Jungi varasema kirjutise arvustuses ka Victor White, kes ütles, et elementaarne Aquino Thomase „Summa theologica“ esimese osa tundmine oleks aidanud paljusid vääritimõistmisi vähendada. Selle peale tsiteeris Jung oma kirjas muu seas talle Basileios Suure jutlust ning näitas, et tunneb hästi pikka traditsiooni keskaegsete algtekstide taga, ületades ühtlasi oma vestluspartnerit algkeelte oskuse poolest.18 Kui White’i-sarnased teoloogid ehitavad oma argumendid üles hiiglaste õlgadele toetudes, siis Jung tahab ise hiiglasena kõneleda.

Mircea Eliadele ütleb Jung pärast raamatu „Vastus Iiobile“ ilmumist: „Mõistan, et usklik näeb nendes piltides midagi täiesti teistsugust, kui minul psühholoogina on kohustus näha. Uskliku usk on suur vaimne jõud, see tagab tema psüühilise terviklikkuse. Ent mina olen arst ja huvitatud oma kaasinimeste ravimisest. Usul ja ainult usul pole enam – oh häda! – teatud inimeste ravimiseks jõudu. Praegune maailm on desakraliseeritud, seepärast on ta kriisis. Praegune inimene peab avastama oma vaimse elu sügavama allika. Selleks peab ta võitlema kurjaga, seisma oma varjuga vastakuti, integreerima kuradi. Pole teist valikut. Seepärast kujutavad Jahve, Iiob ja Saatan endast psühholoogiliselt eeskujulikke rolle: nad on nagu igikestva inimdraama paradigmad.“19

Kokkuvõtteks

Neil, kellele numinoosne alus, too Rudolf Otto püha, ei ole oluline, on hilisest Jungi tekstist vähe võtta. Ka dogmaatikud ei saa hereetikult tuge, aga too tänapäevane spiritual, but not religious, ekslev ja haavatud praegusaja inimene võib Jungilt leida nii mõndagi. Olgugi et too ületab akadeemia ja ratio piirid – need ongi ületamiseks.

Elu lõpus kurdab Jung oma kirjades, et teda mõistavad üksnes vähesed. Nüüd, mil tema elu raputanud numinoosse jõu kohta on rohkem teada, on võimalus teda mõista parem. Ja eriti hää, et seda saab teha emakeeles. Au ja kiitus tõlkijale ning Burke’i seltsile!

Ilmar Vene kirjutas hiljuti, et „Gilles de Rais mõisteti 1992. aastal õigeks. Aga kanoniseerida teda ei saa: on ju usaldusväärselt teada, et tema lossis harrastati alkeemiat, ning juba selle tõsiasja pärast ei tule tema ülendamine pühakuks üldse kõne alla.“20 Just alkeemilise coincidentia oppositorum’i ravimi pärast saab ja tulekski inimesi kanoniseerida.

1 Kristiina Kivil, Ivar Tröner, Kust kuri tuleb? https://www.youtube.com/watch?v=OdhLT_Jpae0; Ivar Tröner, Üks arutlus Jumala õiglusest ja kurjast. http://www.burke.ee/2019/06/07/ivar-troner-uks-arutlus-jumala-oiglusest-ja-kurjast/

2 Jüri Alliku loeng, Valgustuse varjud. https://www.youtube.com/watch?v=NQ9mvXKWk5U

3 Philemoni Ühing plaanib avaldada kõik Jungi avaldamata kirjutised (https://philemonfoundation.org/) ning olulisim osa on olnud Sonu Shamdasanil, kelle teostest on siinkohal relevantsed „Cult Fictions: C. G. Jung and the Founding of Analytical Psychology“ (Routledge, 1998) ja „Jung and the Making of Modern Psychology“ (Cambridge University Press, 2003).

4 Shamdasani 2003, lk 8–10.

5 Jüri Allik, Sigmund Freudi elu ja töö. Rmt: Sigmund Freud, Inimhinge anatoomiast. Tlk Anne Lill, TÜ Kirjastus, 1999, lk 240.

6 Vaino Vahing, Astroloogia on eluabi õpetus. Rmt: Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt. Ilmamaa, 2005, lk 112.

7 Carl G. Jung, The Red Book = Liber novus: A Reader’s Edition. Toim S. Shamdasani. W. W. Norton & Company, 2009, lk VII.

8 Carl G. Jung, Mälestused, unenäod, mõtted. Koost Aniela Jaffé, tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2017, lk 171.

9 Hea lühiülevaate temaatilisest jaotumisest annavad Lance S. Owens ja Stephan A. Hoeller, Jung, Carl Gustav, and the Red Book: Liber Novus. Rmt: Encyclopedia of Psychology and Religion, Second Edition. Toim D. A. Leeming. Springer, 2014, lk 975–980.

10 „Vastuses Iiobile“ on Jung jäänud truuks teofaaniale, mida esitleb nüüd psühhoteoloogilises ja ajaloolise argumendi vormis. Sonu Shamdasani, Foreword to the 2010 Edition.  Carl G. Jung, Answer to Job. Princeton University Press, 2010, lk x.

11 Vt Hauke Heidenreich, Die Empirie des Übersinnlichen – C. G. Jungs Konzept des kollektiven Unbewussten als Umdeutung Kants zwischen Okkultismus. – Religion und Parapsychologie. Zeitschrift für Religions- und Geistesgeschichte 2019, nr 71(1), lk 41–62.

12 Sonu Shamdasani ettekanne sümpoosionil „Carl Gustav Jung & The Red Book“. https://www.loc.gov/item/webcast-4909/

13 Sonu Shamdasani, After Liber novus. – Journal of Analytical Psychology 2012, nr 57, lk 364–377. Vt ka Paavo Matsini diplomitööd „C. G. Jung ja alkeemia“. EELK Usuteaduse Instituut, 2003.

14 Gnostitsimi ja gnoosise termini kasutamise diskussiooni kohta kirjutab mitmel pool Jaan Lahe. Siinkirjutaja varjub April DeConicki teeside taha ja peab nende terminite üldistavat kasutamist õigustatuks. Jungi ja gnoosise suhte kohta saab parima ülevaate Alfred Ribi raamatust „The Search for Roots: C. G. Jung and the Tradition of Gnosis“. Gnosis Archive Books, 2013.

15 „Jung kirjutas: „Tundsin ennast täielikult oma raamatu casua ministerialis’ena. See tuli mu peale järsku ja ette hoiatamata, palavikulise haiguse ajal. Tunnen selle sisu lahtilaotuva jumaliku teadvusena, milles osalen, meeldib see mulle või mitte.“ [—] Ester Harding ütles mulle, et haiguse ajal istus kuju tema [Jungi] voodipeatsil ja dikteeris talle „Vastust Iiobile“. – Edward F. Edinger, Transformation of the God-Image: An Elucidation of Jung’s Answer to Job. Inner City Books, 1992, lk 17.

16 Jungi kosmoloogias on demiurgi osa jumal Abraxasel, kes esineb ka gnostilistes tekstides (nt „Arhonite hüpostaasis“) ja kelle kuju võttis raamatusse „Demian“ üle Hermann Hesse. Vt Stephan A. Hoeller, Abraxas: Jung’s Gnostic Demiurge in Liber Novus. Rmt: Jung’s Red Book for Our Time: Searching for Soul under Postmodern Conditions. Kd 1, toim Murray Stein, Thomas Arzt. Chiron Publications, 2017, lk 85–102.

17 Siin leiab ta mõttekaaslase teoloogis ja filosoofis Henry Corbinis, kes nägi Jungi sofioloogias paralleele vene sofioloogilise traditsiooniga (eriti Vladimir Solovjovi ja Sergei Bulgakovi kirjutistega).

18 Ann C. Lammers, Jung and White and the God of Terrible Double Aspect. – Journal of Analytical Psychology 2007, nr 52, lk 253–274 [lk 263].

19 Eliade’s Interview for „Combat“. Rmt: C. G. Jung Speaking: Interviews and Encounters. Toim W. McGuire, R. F. C. Hull. Thames and Hudson, 1977, lk 230–231.

20 Ilmar Vene, Malbuse pahupool. – Sirp 2. VIII 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht