Otsesõnu metafoor
Metafoorid kujundavad meie elu ja neid kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel. Teistsugused metafoorid avaksiduusi mõtte- ja ühtlasi ka tegutsemisvõimalusi. George Lakoff, Mark Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame. Tõlkinud Eve Vainik, toimetanud Heete Sahkai. Mihhail Lotmani eessõna Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011. 318 lk. Kuigi selle tõlke kohta on Sirbis juba arvamust avaldatud (Tiiu Hallap, 14. X), väärib teos seda, et avataks veel selle mõningaid tahke. Nagu Mihhail Lotman eessõnas ütleb, on see 1980. aastal ilmunud raamat pöördeline teos keeleteaduses. See on üks selliseid revolutsioonilisi tekste, mida võib kõrvutada näiteks Saussure’i „Üldlingvistika kursusega” või Chomsky „Süntaktiliste struktuuridega”. Lakoffi ja Johnsoni teos pani suurel määral aluse kognitiivlingvistika uurimissuunale, mida jätkatakse ja laiendatakse siiamaani.
Kuigi teose fookuses on keeleteadus ja kitsamalt semantilised küsimused, on sellel avaram filosoofiline tähendus (ehkki minu meelest mitte ainult või isegi eeskätt selles tähenduses, mida autorid ise on arendanud näiteks ka oma teises ühisloomingus, mahukas teoses „Lihalik filosoofia”/„Philosophy in the Flesh”, 1999). Nimelt puudutab metafooriraamat maailma ja keele vahekorra küsimust selle kõige fundamentaalsemal tasandil, milleks on autorite sõnutsi ülekanne ehk metafoor.
Kehastumus
Ülekande lähtekohaks on kehalis-vaimne toimimine maailmas, läbikäimine maailmas ilmnevate asjadega. Kehastumus on kogu teose põhiline eeldus. Selle puhul on aga äärmiselt oluline silmas pidada, et tegemist ei ole kehaga „objektiivses”, n-ö füüsikalises või bioloogilises mõttes: see ei ole keha väljast vaadatuna, vaid keha sellisena, nagu me seda läbi elame ja milles elame. Tõepoolest, näiteks selline mõiste nagu „suund” on puhtobjektiivselt täiesti määramata, kuna väliselt vaadates on kõik suunad võrdväärsed (kuigi sellist vaadet saab ette kujutada ikkagi ainult mingist vaatepunktist, olgugi et vaatepunkti kujutluses vahetatakse). Objektiivselt kehtib relatiivsusteooria: ükskõik mille võib võtta taustsüsteemiks ja ükski suund pole iseenesest eelistatav. Seevastu kogemusmaailmas on taustsüsteem fikseeritud, vaatepunkt on paigas: see on koht, kust meie maailm avaneb. Ruumisuunad nagu üleval ja all, ees ja taga, vasakul ja paremal ei ole suvalised, need on mulle vahetult antud või õigemini, need on mõõtmed, mille järgi ma oma kogemust üldse organiseerin. Lakoffi ja Johnsoni teose lähtekohaks on just nimelt selline fenomenoloogiline kehastumus (ja mitte füüsikalis-bioloogiline keha).
Keel on kehalises maailmas toimimise laiendus. Seda eeskätt kolmes aspektis, mida Lakoff ja Johnson kutsuvad „suunametafoorideks”, „olemismetafoorideks” ja „kategooriate baastasandiks” (viimast mõistet arendas Lakoff küll mõnevõrra hiljem, 1987. aastal ilmunud raamatus „Naised, tuli ja ohtlikud asjad”, kuid selle olulised elemendid on olemas ka kõnealuse teose 19. peatükis).
1) Kehaline maailmas toimimine on liigendatud suundades ülal/all, ees/taga, vasak/parem (selles teoses on analüüsitud eeskätt kaht esimest). Need suunad pole sümmeetrilised ja võrdsed, vaid neil on meie jaoks täiesti erinev tähendus ning see saab edasiste laienduste lähtekohaks. Kui oleme teadvusel ja terved, siis oleme tüüpiliselt püsti ja sirges asendis, aga teadvuseta või haigena oleme pikali ja norgus. See saab aluseks ülekandele: „hea on ülal, halb on all” (vt lk 49), mille abil me kanname samasuguse väärtushierarhia üle teistele kogemusvaldadele: asjad lähevad „ülesmäge” või „allamäge”, oleme kas „tipus” või „madalseisus”. Võrdlus matemaatika koordinaattelgedega on siin selles mõttes eksitav, et matemaatilised suunad on isotroopsed, s.t igas suunas ühetaolised, aga kontseptuaalsed suunad on anisotroopsed, s.t suund üles ei ole lihtsalt ümberpööratud suund alla, vaid loomu poolest teistsugune suund. Nende suundade abil me orienteerume oma väärtusmaastikul, ja need ei ole päris kultuurisõltelised, ehkki need pole ka traditsioonilises mõttes universaalsed. Esiteks, kogemuse struktureerimine suunametafooride abil on omane kõikidele keeltele ja kultuuridele; teiseks, need esitavad erineva tugevusega tendentse (metafoor „hea on ülal, halb on all” on ilmselt kõige levinum) ning vahel võib ülekandeid teha kas üht- või teistpidi (näiteks hiina keeles on tulevik metafoorselt all ja taga ning minevik on ees ja ülal; eesti keeles vastupidi: „eelseisev nädal”, „minevik mattub unustusse”). Parem suund on „parem” jällegi ilmselt üsna laialdaselt, kuivõrd enamik inimesi on paremakäelised, s.t see käsi on osavam, parem, võimeline enamaks kui vasak käsi. Kõik sellised „suunametafoorid” liigendavad kontseptuaalset ruumi kehalise ruumi eeskujul.
2) „Olemismetafoorid” asustavad kontseptuaalse ruumi entiteetidega, „asjadega”. See on väga oluline: juba tavalised sõnad kujutavad endast metafoori, olemismetafoori (seda võiks nimetada ka „olendimetafooriks”, kuna selle abil luuakse olendid kui midagi enam-vähem selgepiirilist). Isegi niivõrd „otseselt” mõnele maailma asjale osutavad sõnad nagu „mägi” või „laud” kujutavad endast metafoori, millega me kehalise kogemuse üldistame: asjad ja nähtused, millega me saame opereerida või mis näivad meile mõjuvat ühe sidususena, saavad piiritletud ühe sõnaga, olgugi et füüsikaliselt oleks raske nende piire kindlaks teha (nt „pilv”, „mägi”, „vihm”). Aprioorselt ei ole asjadel piire või need on ebamäärased, asjad saavad piiritletuks alles meie tajuliigutuslikus vastasmõjus nendega. „Kõristi” on omaette asi, kuna sellest saab kinni võtta ja seda raputada. Nii et võib öelda, et olemismetafoorides toimib ka sünekdohh, kui liigendame mingi sulanduva terviku kõrvutuvateks osadeks, asjadeks (see puudutab juba meie kehalist tajuliigutuslikku toimimist).
3) „Baastasandi kategooriad”, „prototüübid”. Oma läbikäimises maailmaga puutume kokku eeskätt teatud üldistus- või konkreetsustasandi asjadega (kus asuvad nn „loomulikud liigid”), nt „elevantidega”, ja mitte „Aafrika elevantidega” ega „imetajatega”. Seega ei ole ka kontseptuaalne hierarhia isotroopne ega liigu ühtlaselt kõige üldisemalt soolt liigierinevuste kaudu liikidele ja nendelt omakorda alamliikidele jne nagu aristotellikus või linnélikus kategoriseerimises, vaid meie kategooriatel on oma baastasand, lähtepind, mis on tunnetuslikult kõige mõistetavam ja millelt me liigume kahes suunas, „üles” ja „alla”, üldistuste („imetaja”) ja kitsenduste („Aafrika elevant”) suunas (pangem tähele, kuidas selleski lauses juba töötab suunametafoor!). Baastasandil liigendame asju sageli prototüübi kaudu: lindude kategooria pole mitte ühtlane ja ühetaoline üksuste kogum, nii et kõik oleksid võrdsel määral selle kategooria liikmed, vaid osa liikmeid on „paremad” esindajad, s.t prototüüpsemad. Näiteks tuvi on eurooplase silmis tüüpilisem lind kui pingviin või jaanalind.
Sellise käsitluse järgi on niisiis metafoorsus ehk ülekandelisus keele olemus ja mitte pelgalt üks retooriline troop. Sellises tähenduses ei saagi mingit „otsest”, mittemetafoorset kõnet olemas olla. Isegi kui üritaksime lauset „pane tuli põlema” n-ö „mittemetafoorselt” ümber ütelda, siis seda tehes me juba kasutame eespool nimetatud kolme põhimetafoori, ülekannet. Saab küll eristada esimese ja teise astme metafoore, nt ontoloogiline metafoor „mahuti” (mis sisaldab lisaks olemismetafoorile ka juba liigendust ülal/all suunal ning teatavat prototüüpset suurust ja kuju) ning sellele ehitatud metafoor „keeleväljendid on mahutid”, aga täiesti ülekandevaba keelt ei saa põhimõtteliselt olemas olla. Nii et metafoorid pole sellises tähenduses midagi irratsionaalset või ebatäiuslikku (see oleks metafoori vana, kitsas tähendus), vaid igasuguse ratsionaalsuse, keele ja mõtlemise alusmehhanism (metafoori tähendus Lakoffi-Johnsoni raamatus).
Soovi korral saab metafoorsuse veelgi kaugemale viia. Lakoffi ja Johnsoni teoses räägitakse kehalise kogemuse ülekandmisest keelele/keeles, aga ka todasama kehalist kogemust ennast võib juba tõlgendada ülekandelisena. Näiteks kui embrüogeneesi käigus loode laotab ennast eri suundades lahti, kandes ühe raku biokeemilisi eristusi üle hulkrakse organismi liigendusteks; või kui ta käib oma arengus läbi erineva tasandi olenditega ehk moodustab erinevate tasandite olemismetafoore: üherakuline ioonide, valkude ja muu sellisega, aga vastsündinu hoopis kõrgema tasandi üksusega „rind”, „nägu” jne. Kui seda jada pidi tagasi liikuda, siis ilmselt avastaksime, et algselt ei olegi mingit substantsiaalset, olemuslikku antust, „mida” üle kantaks, vaid et pigem ongi tegelikkus ja protsessid kirjeldatavad ülekandena ning moodustunud erinevate keerukustasandite olendid selliste ülekannete produktidena, justkui setetena.
Kui tulla tagasi „inimlike” metafooride juurde, siis oluline on ka see, et metafoorid mitte ei varjuta hämu või vahuna, vaid hoopis valgustavad. Või kui täpne olla, siis iga metafoor valgustab välja teatava aspekti nähtusest või asjast, jättes teised varju. Selles mõttes käivad väljavalgustamine ja varjujätmine rangelt käsikäes; üht ei saa olla ilma teiseta. Ei ole keelt, mis kuidagi täielikult või otse asju ja nähtusi valgustaks, vaid iga valgustamine käib mingi varjujätmise kaudu. Metafooridel on küll oma süstemaatilisus, s.t tüüpiliselt kantakse üle rohkem kui üks lähtealuse tunnus, aga need ei saa kunagi olla totaalsed (vt lk 41), nii et ülearuses süstemaatilisuse rõhutamises autoreid süüdistada ei saa – metafooride süstemaatilisus on paratamatult osaline, tükatine.
Lakoffi ja Johnsoni raamatu üks oluline filosoofiline implikatsioon see, et mõtlemine on alati kehastunud, tõukub kehalt ja on alati ülekandeline ning lähtub mingist vaatepunktist. See tähendab, et ei ole olemas abstraktset mõtlemist ega tähendust „kui niisugust” või mingit universumiülest ja igavikulist vaatepunkti asjadele. See ei tähenda sugugi, et objektiivset maailma poleks olemas või et maailm oleks pelgalt illusioon. Vastupidi, maailm on vägagi konkreetne ja sugugi mitte illusoorne, vaid kindlal viisil liigendatud (suuna, piiride ja baastasandi järgi). See ei tähenda, et iga olendi maailm oleks taandamatult eriline ja teistele olenditele põhimõtteliselt kättesaamatu (nagu võiks tunduda, kuivõrd teistsuguse kehaga olend liigendab maailma teistmoodi ja kasutab – kui nii võib öelda – teistsuguseid metafoore). Vastupidi, just kogemuse (ja keele) ülekandelisus annab võimaluse kogemust laiendada ning saada põhimõtteliselt aimu teistest maailmadest (vrd Uexkülli erinevate olendite omailma uurimine). Oluline on aga see, et omailmu ei saa uurida igavikuliselt ja universumiüleselt positsioonilt (otsekui perspektiivivabalt), vaid just ühe kindla positsiooni, vaatepunkti laiendusena. Me ei saa kontakti teiste olenditega mitte metafooridest ja ülekannetest loobudes, vaid hoopis neid edasi arendades ja teisendades.
Lakoffi ja Johnsoni teose veel üks oluline järelm on traditsioonilise keha-mõistuse suhte ja hierarhia purustamine (autorid on selle laenanud fenomenoloogiast, eeskätt MerleauPontylt). On illusoorne püüelda kehatu, perspektiivitu, metafoorivaba mõtlemise poole: seda sorti püüdlus on vana hea platonism, kus nõutakse kehalise allasurumist ja mõistusliku domineerimist. Lakoffi ja Johnsoni metafooride kirjeldusest aga näeme, et mõistuslik, ratsionaalne jne põhineb kehal, on sellest välja kasvanud, et iga „otsesuse” aluseks on ülekanne. Võiks lausa psühhoanalüütiliselt küsida: mis laadi repressioon või ülemina käsk paneb meid „kehalist” sürjutama ning „mõistust” eraldama ja väärtustama? Kas ei kasva sellest välja hulk sümptomeid, mille ühistunnuseks on kokkupuute kadumine oma kehaga ja seetõttu reaalsustaju nõrgenemine? Kas ei võiks me pigem ütelda: tunne oma keha, tunne oma ülekandeid?
Metafooridest ei saa välja
Kui nüüd astuda samm tagasi, siis loomulikult möönavad Lakoff ja Johnson, et nende metafoorikirjeldus on ise metafoorne. Me ei saa metafooridest välja, küll aga võime õppida neid täpsemalt tuvastama ja võib-olla ka ümber struktureerima. Kui keegi tahab rääkida „otse” ja metafoorivabalt, ilma igasuguse „kujundliku” vahuta, siis tähendab see kõige tõenäolisemalt eriti jõulist ja rõhutatud metafoorsust, ehkki selle tulemus võib olla igavam kui ilma seda sorti püüdluseta.
Mis puudutab metafooride ümberkujundamist, siis tuuakse teose eessõnas välja huvitav paralleel antud teose ning Freudi ja Marxi teooria vahel. Metafoorid on sageli samavõrd ebateadlikud kui teadvustamatuse toimimine (vrd Freud) või tootmissuhted (vrd Marx). Nii Freud kui Marx nägid vastavalt isikliku ja ühiskondliku tervenemise võimalust selles, kui püüame need teadvustamata mehhanisme (nii hästihalvasti, kui see õnnestub) teadvusse tuua. Samamoodi võiks inimsuhteid tervendada see, kui me saame teadlikuks metafooridest, mille abil me väljendume. Nagu eespool kirjas, on vältimatu, et iga metafoor, mis avab süstemaatiliselt kirjeldatava sihtnähtuse ühest aspekti, jätab teised aspektid varju. Selle vastu aitab aga see, kui me püüame kasutada mõnd teist metafoori (mitte „aeg on raha”, vaid näiteks „aeg on and”) või arendada lõpuni tavametafoor, s.o ka teistesse aspektidesse kui need, mis tavaliselt välja valgustatud saavad (nii et saaksime näiteks ütelda, et „aeg haiseb”). Esimene nõuab filosoofilist laadi tegevust oma mõistestruktuuri ümberkujundamisega, teine aga on poeetiline ettevõtmine, kus muudame kujundi edasiarendamisega selle uuesti elavaks ja seekaudu vabaneme võib-olla ka mingil määral selle valitsemise alt. Kuigi teose eessõnast jääb mulje, et neid protseduure (eriti esimest) ei peaks julgustama, siis mina kutsun üles just sellistele ettevõtmistele. Metafoorid kujundavad meie elu ja neid kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel (nt räägitakse „maksukoormusest” – see surub meid alla ja on seega halb), teistsugused metafoorid avaksid uusi mõtte- ja ühtlasi ka tegutsemisvõimalusi.