“Põhjast tuli valgus”

Mart Kivim?

Nietzscheaana ja regionaalajalooline mälu Eesti kultuuriteadlase Gustav Ränga tees, et just meie “maa väiksus kitsalt kahe erineva maailma, ida ja lääne vahel” on meie kultuurimaastiku vormide ja tendentside ajaloolise mitmekesisuse “mõjukaks põhjuseks”, on rakendatav ka vaimuajaloole. Sellele rakendub palju enam kui tunnistatakse ta nendingus “Mana” 1982. aasta juubelinumbrist: “Korduvalt on ju tulnud viidata nähetele, mis justnagu loodusejõul on tunginud kord läänest, kord idast meie eluruumi.” Ränga mõtted on tähtsad ajalooteadvuse teooriale, need on toeks ajalooteadvuse tüpoloogiasse uue vormi lisamisel, mida võib nimetada “korrelatiivseks”. Antud juhul jääb see aktuaalne teooriapool siin kõrvale.  Tahaksin vaid rõhutada, et selliste “nähete” hulka, mille mõjujooned on tulnud Eestisse pea ühtaegu mitmest ilmakaarest ja kultuurielu sfäärist, kuulub ka Nietzsche fenomen. Nietzsche toimis väljaspool Saksamaad ja Euroopatki “moderniseeriva jõuna” eelkõige neis ühiskondades, kus asuti revideerima oma traditsioonilist vaimset kultuuri. Siinse teksti pealkiri on lihtsalt Nietzsche varaste biograafide stiili ajalooline meenutus, Põhjala valguse metafooriga peeti silmas taani-juudi kirjandusloolase Georg Brandese 1888. aasta omakeelseid avalikke Nietzsche-loenguid Kopenhaagenis. Brandes elas “Nietzsche avastaja” teadmisega, sellele sai ta kinnituse veel Nietzschelt endalt. Kuigi tõsioludele see päriselt ei vastanud ning samal ajal tekkis juba võistlevaid Nietzsche-tõlgendusi, jääb õigeks, et Brandes oli isik, kes esimese ja nimeka käsitlejana juhtis laiema avalikkuse tähelepanu “veel vähe loetud kirjanikule” Nietzschele, pidades teda suureks mõtlejaks. Balti regiooni ajaloos, kus nii sageli on tehtud poliitikat kultuuride dualismiga, on aga samale metafoorile võimalik anda sünteesiv tähendus.

 

Nietzscheismi “mälupaigad”

Uuest ideeajaloost on raske leida teist 1870. − 80. aastail kirjutanud autorit, kes oleks nii ärgitavalt nagu Nietzsche kerkinud XXI sajandi alguseks teadusliku ajaloomõtlemise silmapiirile kaua alahinnatud kvaliteedis: (M. O. Huberi 2004. aasta tabaval määratlusel) “mälukriisi” teoreetikuna. Meie regionaalajaloo kirjutusele näib aga Nietzsche fenomeni integreeritus selle ajaloo kulgu muutuvat üheks mälukriisi objektiks sedamööda, kuidas rahvuslike “alguste” ihaga sobitub teatud fikseerimispunkt oma kultuuri minevikus.

Näiteks seoses 1905. aasta kui tähtaasta äsjase meenutamisega tuleb kindlasti tagasi lükata need fantaasiad, mille toitepinnaseks on müüt Nietzsche “maaletoomisest” nooreestlaste poolt. Eesti rahvusliku nooruse Nietzsche-pildile, mida juba 1960ndate keskel ei jätnud muide märkimata Heino Puhvel, eelneb varasem “baltisaksa ringkondade” retseptsioonilugu. Noor-Eesti liikmete ja nende taotlustele kaasa tundvate mitteliikmete rolli kohalikus Nietzsche-retseptsioonis, kus Aino Kaldale kangastus “Zarathustra Eesti sõnakujul”, see ei vähenda. Võita on nõustav kontekst ja polüsubjektsus: reljeefsemaks muutub nietzscheaana allikaprofiil, mille kaudu teatab Nietzschest ajalooline kultuuriilm; selgemaks saab, mis kvaliteedis kuulub Nietzsche mõne rahvuskultuurile olulise autori isiklikku kaanonisse jne. Sellega korrastub Nietzsche vastuvõtu taseme hindamine Balti ruumis meie regionaalse, geneesilt mitmerahvusliku ajalookultuuri tegurina.

Esindab ju siin retseptsiooni “esikfaasi” (Alfredo Guzzoni vana liigituse järgi u 1890 − 1930) algaastaid detailuurimist vääriv mõjujoonte spekter. Jooned, mis kujundasid tollal Nietzsche-pilti Eesti territooriumil, tulid eri suundadest: (1) Skandinaavia allikaist saksakeelse kultuuriajakirjanduse ja (2) otse Saksamaalt  sotsiaaldemokraatliku poliitajakirjanduse kaudu, (3) Venemaalt vene sümbolismi kultuuri ja (4) Austriast Viini modernsuse atmosfääri kaudu, (5) ning kohaliku baltisaksluse Nietzsche-lektüürist. Kas pole aga oluline ka vastupidine, Nietzsche mõtte allikaks olnud autorite kohalolu Baltimail? Eesti on paik, kus töötas Nietzsche Baseli-aegne kolleeg Gustav Teichmüller. XX sajandi algul omistati Teichmüllerile esmakordselt osa Nietzsche “perspektivismi” kujunemisel, 1990. aastail on seda uurimiskirjanduses taas rõhutatud, peale selle peegeldub Nietzsche väitlus Teichmülleri Aristotelese-käsitlusega tema klassikamõistes ja Sokratese-pildis.

Eraldi peab märkima “feminiinse joone” osatähtsust Nietzsche retseptsiooniloo algjärgus. Mitmed kõige esimesed Nietzschest kirjutajad või tema tekstide vahendajad-tõlgendajad, kes liikusid sajandilõpul ringi Euroopa kultuurikeskustes, olid balti-saksa ja vene-juudi päritolu naised. Kuulsaim neist on õigusega Nietzsche 1882. aasta sõbratar, 1894. aastal huvitavate analüüside raamatu “Friedrich Nietzsche oma teostes” avaldanud Lou[ise] Andreas-Salomé (1861 − 1937), kes on läinud ka psühhoanalüüsi varaajalukku. Kas venelannaks või soomlannaks nimetatud Salomé oli tegelikult ema poolt saksa-taani verd, isa poolt Balti taustaga naisintellektuaal (Peterburis sõjaväekarjääri teinud Gustav v Salomé oli baltisakslane). Salomé artiklitena juba 1891/92 ilmunud Nietzschet käsitlevate tekstide venendaja kuukirjas Severnõi Vestnik ja üldse innukas Nietzsche propagandist (tarvitas kirjavahetuses väljendit “minu Nietzsche”) oli 1890ndate teisel poolel Zina[ida] Vengerova (1867 − 1941), vene kirjandusloolase Semjon [Šimon] Vengerovi õde, sündinud Helsingis (Viaporis). Vengerovid olid õieti euroopalikult haritud, modernsete vaadetega Leedu juudid, kelle etnilise perekonnaloo jäädvustas nende saksa kirjanikuks nimetatav ema Pauline Epštein, abielus Polina Vengerova (1833 − 1916). Nietzsche oli aga mõne Lou Salomést ja Zina Vengerovast põlvkonna võrra vanemagi Eestimaa-baltlase nagu Fanny von Anrepi kirjandusliku erakiindumuse objekt. Tuleb ka arvata, et osa Nietzsche teoseid jõudis esmalt Eestisse autori saadetisena, adressaat baltisakslanna Isabella von Ungern-Sternberg, neiuna von der Pahlen, kellega ta tutvus 1876. aastal Itaalias ja kes avaldas tema kohta 1902. aastal grafoloogilise uurimuse. “Ecce homos” uhkustab Nietzsche linnadega, kus teda autorina tuntavat (“Viinis, Peterburis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Pariisis ja New Yorgis”). Need viimati nimetatud Balti daamid, sündinud 1840ndail, olid Nietzsche eakaaslased; ei Riias ega Tartus ja ka Tallinnas polnud ta eluajal tundmatu.

Esimese kultuskümnendi lõpuks, kui Nietzsche oli Weimaris haigevoodis ja harva näitamisobjekt, ei olnud tema kohta temaatilisi käsitlusi veel kuigi palju. Seetõttu võib ära mainida ka pedagoog Reinhold Tantzscheri venna, Riias ajakirjanikuna töötanud Georg Tantzscheri (1861 − 1916) teose “Fried­rich Nietzsche ja uusromantism”, mis ilmus saksa keeles 1900. aastal Eestis, “Jurjevis (Dorpatis)”. Nietzsche töid üsna hästi tundva, nende peal arenguloolist meetodit rakendava baltisaksa ajakirjaniku raamat ennetas šveitsi filosoofi Karl Joeli sajandialguse tuntud Nietzsche ja romantismi käsitluse esitrükki umbes viie aastaga. Tantzscheri raamatu kultuurilooline tähtsus seisneb aga minu arvates milleski muus. Eelkõige selles, et seal on vaadeldud – ilmselt esimest korda – üksikasjalikumalt Nietzsche mõju XIX sajandi lõpu Põhjamaade kirjandusele. Oluline ei ole ainult see, et Tantzscher on eritlenud “Nietzsche-natuuride” rolli tollases kirjanduses, vaid ka see, et ta on tõstnud esile hiljem Brandese kuulsuse varju jäänud isikuid, kelle vastakas tähendus Nietzsche retseptsiooniloole on Nietzsche teaduslikus uurimises taasavastatud alles meie päevil. Õiged on muide Tantzscheri väited, et “üleinimese-filosoofile pöörati kõigepealt tähelepanu välismaal”, et “Skandinaavias ja Taanis leidis Nietzsche Saksamaast palju varem vaimustatud poolehoidu” ning et rootsi kirjanik Ola Hansson (1860 − 1925) koos oma Riiast pärit naise Laura Marholm-Mohriga oli “üks esimesi Nietzsche pooldajaid”. Brandese suhtes ebakorrektselt käitunud Hansson, kelle Nietzsche-huvi äratas Strindberg, on (Alessandro Fambrini hiljutiste täpsustuste kohaselt) siiski esimene skandinaavlane, kes tutvustas 1889. aastal sakslastele trükisõnas Nietzsche “isiksust ja süsteemi”.

 

Nietzsche ja Lenini vahel

XIX ja XX sajandi vahetusel Nietzschet ümbritsenud vaimustuse õhkkond on eri maade kultuuris tajutav väga mitmesuguste austusavalduste kujul, millest annavad aimu uued publikatsioonid. Elava kirjanduse jälgijatele avanes Nietzsche kunstniku eksistentsina, nietzscheismi pinnal väitles “subjektile” panustav kunstipositsioon “vooludega”. Austust õhkub näiteks Maksim Gorki (1868 – 1936) autoriseeritud kirjaridadest Elisabeth Förster-Nietzschele (märtsist 1906): “Ei saa olla maailmas mõtlevat inimest – või ta pole kunstnik –, kui ta ei oska armastada ja hinnata Teie venda. […] Minu naine tänab Teid kogu hingest armastusväärse küllakutse eest…, mina aga suudlen mulle kallist Nietzsche õe kätt.”

Sellele alles 1990. aastate teisel poolel Konstantin Azadovski avastatud ja trükki toimetatud kultushõngulisele lausele, mis pidi Förster-Nietzschele meeldima, sest ta oli Nietzsche “esindaja” osasse nii sisse elanud, kirjutanuks alla mõnigi vene literaat. Vahest isegi bolševistlik publitsist Lev Trotski – noor Trotski oli ju Gorkit ja Nietzschet 1900. aastal võrreldes näinud neis sarnaseid ühiskondlike normide vastu protestivaid kirjanikke. Kas Lenin, kes “poliitilise sõbrana” (sest kirjanduslik sõber oli Leonid Andrejev) veenis Gorkit nietzschelikest sümpaatiaist taganema ja aitas kaasa tema muutmisele sotsialistliku realismi märgiks, oleks sama teinud? Gorki sajandivahetuse kirjadest ilmneb ta kriitiline suhtumine realismi traditsiooni, nietzschelik vaimsus: sellise “heroilise kunsti” nõudmine, mis oleks “elust kõrgem”. Nietzsche-motiivid ilmestavad Gorki mõtteavaldusi hiljemgi, ja need puudutavad ka tema ajaloomõistmist. Ühes kirjas Konstantin Fedinile (detsembris 1924), kellega ta oli aastaid usaldussuhetes, on ta nimetanud peasihina inimese kujutamist tema “poolfantastilises reaalsuses”, suunatuses eneseületusele oma elutahtelise püüdega “pääseda püünistest – ajaloolise mineviku kammitsevaist võrkudest”: “Inimese tõelist ajalugu ei kirjuta ajaloolane, vaid kunstnik.” Passus kõlab Nietzsche ideede laiendatud kommentaarina, seda enam, et Gorki tees on mõeldud kontrastiks historistlike ajaloolaste tööle. Gorki aastakümneid teadmata olnud kirjasuhet Nietzsche õega, viimase saadetud kutset külastada Nietzsche arhiivi, vahendas Nietzsche-austaja krahv Harry Kessler Gorki Berliini-külastusel ta pagulaspõlves. Teema “Gorki ja Nietzsche”, mis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel kümnendil oli vene kirjanduskriitika aine, ent kuulutati nõukogude teaduses 1960. − 70. aastail “legendiks”, on kirjandussuhete loona aktuaalne. 1931. aastal, seega Nietzsche uue politiseerimise ajastul lõplikult Stalini riiki naasnud, hoidis Gorki oma “nietzscheaanlusega” distantsi. Aga ta möönis ka siis kunagist Schopenhaueri tähtsust endale, hästi varast (1889/90) tutvumist Nietzschega ja Nietzsche mõju oma loomingule (“et ma andsin neile [kirjanduslikele kujudele] … üht-teist Nietzsche filosoofiast – seda ma ei hakka eitama”). Gorki hindas “Zarathustrat” Nietzsche “parimaks raamatuks”, armastas sümboleid, mis olid Nietzsche loomingu meedium, andis neile ka omalt poolt sümboolse lisatähenduse. Kriitikas esinev Gorki “nietzscheaanlike harrastuste” ideoloogiline nimetus on selle kunstilise suhte brežnevistlik hüüdnimi, veel on meil Gorki puhul teabelünki tema Nietzsche-kirjanduse tundmise ulatuse kohta.

Kuid juba eeltoodud Gorki tsitaat tähistab nähtust, mis Nietzsche järgses maailmas kaasneb Nietzsche-tülide ja -kultusega: see on Nietzsche-tsensuur poliitilises ühiskonnas, ka enesetsensuuri vormis. Sellest hoolimata on nii vene- kui eestikeelne Gorki-kirjandus lahutamatu ikka jälle korduvast väljendist “Gorki vigade” kohta (mida “parandas” Lenin), samuti Gorki ajaloo- ja sotsiaalfilosoofiliste esseede puhul, mis ilmusid lõpuks pealkirja all “Indiviidi purustamine” (aprill-mai 1909). Peale tolstoiluse, kodanluse, nihilismi jms. kriitika sisaldavad need ebapuhtal kujul hulgaliselt Nietzsche järel- ja vastukaja, inimest käsitab ta “tahte tulvana”, Nietzschet “aktiivsuse nõudjana”. Gorki rakendas ühiskonna ajaloole teatud ulatuses, oma tõlgenduses ja arenduses Nietzsche “dekadentsi”-mudelit. Oma kuulsates “Vestlustes kutsetööst” (1930/31) läks ta aga mõnevõrra kaasa “fašistliku” Nietzsche-pildiga, sellega, millest stalinistliku klassitsismi filosoofide käes sai Nietzschele negatiivse identiteedi meisterdamise alusmaterjal.

Teemal Gorki ja Nietzsche on vaja teha kaks põhimõttelist märkust, mis näivad olevat kohased suurte ideoloogiliste narratiivide võitluse järgses maailmas. Esiteks: Gorki nietzscheanism, mis ei avaldu üksnes tema ilukirjanduslikus, vaid ka sotsiaalkriitilises loomingus, individualismi ja kollektivismi eritluses, vaevalt lubab ristida ta kõhklusteta “marksistlik-proletaarseks” revolutsionääriks (olgu 1890. aastail või 1905. aastal). Seda dogmat on õiendanud Nigol Andresen, teades, et Tsaari-Venemaal tõlgendati Nietzsche ideid “üsna sagedasti kui revolutsioonilisi”. Teiseks: Gorkit ei pea stiliseerima vastu-usu loojaks Vene sotsiaaldemokraatias, “kollektiviseeritud Nietzsche-mõõtme” isaks või siis nietzscheliku individualismi “marksistliku üleinimsuse” usundiks muundanud parteisuuna esindajaks. Seda pilti levitab täna ajaloolase Steven E. Aschheimi monograafia Nietzsche pärandi saatusest poliitikas ja kunstis aastail 1890 − 1990. Eeldades, et varase, kujuneva Gorki jooned jäid allutatud moel alles hilisema Gorki kirjanduslikus identiteedis, on teda kui nietzscheaanliku lõikega revolutsionääri raske kujutleda sajaprotsendilise leninlasena. Ometi on meil põhjust säilitada Gorkist, kes ühes saksandatud autoritekstis (1922) kõneles süngelt “poolmetslaste miljöös” etenduvast “Vene revolutsiooni tragöödiast”, vastakas poleemiline kuvand. Faktiks jääb, et ta on hurjutanud teisi vene nietzscheaane nende tema omast erineva kultuurikäsituse tõttu ja kirjutanud vahel Lenini kohta sama ebajumaldavalt kui Nietzsche kohta. Võib-olla on Gorki ajaloolastele sobiv objekt, käsitlemaks poliitilise isikukultuse probleeme Nõukogude Venemaa kultuuris. Sotsialism muutis tegelikult Gorki elu poliitiliseks draamaks, selle eesriie pole ligi 70 aastat pärast tema surma veel langenud. Episood oli ta nime kustutamine Eesti pealinna raamatukogu sildilt rahvusriikliku poliitika aktina, kui see Tammsaare-nimeliseks “mälupaigaks” ümber nimetati. Samas on Gorki, kelle nime Tammsaare seadis Nietzsche ja Dostojevski kõrvale, üks väheseid eestindatud teostekoguga maailmakirjanikke, kes on uuendanud ka ajaloofilosoofilist romaani. Meie probleem on suhtumine kirjaniku evolutsiooni, tema parteistumise küsimusse, nagu selle püstitas kriitik Lvov-Rogatševski juba 1914. aastal: “Maksim Gorki läheb tolstoilusest ja nietzscheaanlusest üle leninlikku bolševismi.”

 

 

 Nietzsche akadeemilisel  Venemaal

Arvamuse, nagu poleks Nietzsche XIX-XX sajandi vahetusel mõjutanud ülikooliteadust ja -filosoofiat väljaspool Saksamaad ja Austriat, kummutab Venemaalgi edenema hakanud Nietzsche-retseptsioon. Õigusega loevad vene mõtteloolased praegu “oma” retseptsiooni osised üldse varaseimate hulka; seoseid võib juurde luua, olgu ajalooliste pisilisandustena või kõrvaltvaadetena regionalismi vaimus.

Vene Nietzsche-retseptsiooni mõnda haru soodustas teatud määral natsionalism, tähendab, kriitikavaba usk Nietzsche omamüüti, et ta polevat sakslane, vaid slaavlane. Piisavalt ei pöörata tähelepanu ideoloogiafaktile, et varane Nietzsche-tõlgendus oli avatud nii pangermanismile (seda viljelesid sakslane Julius Langbehn ja rootslane Ola Hansson) kui ka panslavismile. Slaavluse müüdi tõstis kilbile Nietzsche kreeka tragöödia käsitlust saavutuseks pidanud Peterburi ülikooli antiigifiloloog Tadeusz [Faddei] Zielinski (1859 – 1944), rahvuselt poolakas. “Poolslaavlase Nietzsche” tragöödia-raamat oli talle “imeline” ja Nietzsche esimene, kes “tunnetas Dionysost”, mõistis seda kuju “sügavasti ja õigesti”. Võib-olla oli Zielinski, kelle professuur Peterburis vältas 1880ndate keskelt 1920ndate alguseni, tollal Läänemere-ruumis esimene omataoline nietzscheaan õppetoolil. Temaga 1905. aastal sõbrunenud Vjatšeslav Ivanov (1866 − 1949), filoloogi-ajaloolase kutsega vene poeet ja nietzscheaanlik kulturoloog, kelle Nietzsche-lugemus algas aastast 1891, kui ta sõitis Berliinist Pariisi, “kaasas Nietzsche köited”, oli Dionysose usundi uurijana 1920 − 24 Bakuu ülikooli õppejõud. Ivanovil, kel oli sidemeid ka Noor-Eesti väliskaastöölistega, on ajalookultuuri teooriale aktuaalseid Nietzsche-variatsioone; näiteks 1907. aasta essee “lõbusast käsitööst” selle keskse (Nietzsche ajalootraktaadis eritletud) aleksandrinismi probleemiga, muuseumliku alge kasvutendentsiga historistlikus nüüdiskultuuris. Zielinskil on antiigialase koolikirjanduse autorina olnud teatavasti oma roll eesti kultuuriski; pole aga teada, kuidas võeti Eestis vastu ta Nietzsche-alased seisukohad. Kaasaegsete silmis Nietzsche-spetsialisti mainega Zielinski oli I maailmasõja ajal pooleli jäänud Nietzsche venekeelse täieliku teostekogu üks toimetaja ja sellele sissejuhatuse kirjutaja. Vene teadus- ja kunstikultuuris aga ei moodusta see tõlkeüritus, milles etendasid suurt osa kirjanikud-sümbolistid, esmaetappi Nietzsche omastamisel.

Vene akadeemilises filosoofias tekkis juba 1890. aastate algul Nietzsche loomingu aspektide ümber diskussioone. Näiteks võivad siin olla Moskva ülikooli professorite Lev Lopatini ja Nikolai Groti 1893. aasta (mitte just soodsad) Nietzsche-artiklid. Kuid seda tüüpi käsitlustel on rohkem historiograafilise fakti väärtus, pärast oma aega nad ei osale enam mõtteloome protsessides.

Nüüdsele intellektuaalajaloole on professorifilosoofiast tähtsam, et jumalinimsuse kristliku idee seisukohalt asus 1897 − 99 Nietzsche üleinimese-kontseptsiooniga väitlusse XIX sajandi teise poole suurim vene mõtleja Vladimir Solovjov (1853 – 1900), kes oma viimaseil eluaastail Platoni tõemõistele lähenes. Et juba paaris 1896. aasta olulises tekstis kajastub Solovjovi poleemika Nietzschega ja et tema tähelepanekutest lähtub ilmselt ka Konstantin Leontjevi tavaiseloomustus (“vene Nietzsche”), siis on Solovjovi Nietzsche-tutvus kindlasti neist aastaist varasem. Lääne-Euroopa filosoofia ajaloo parimaid tundjaid Venemaal Solovjov nägi Nietzschet Marxi ja Tolstoi konkurendina, seega siis sajandilõpu ideede ja nende kandjate avaras kontekstis. Solovjovi nägemuses ei vallanud kaasaegseid üks peaidee, vaid kolm “moodsat ideed” (“majanduslik materialism, abstraktne moralism ja ‘üleinimese’ demonism”), neist viimast ta pidas tulevikule tähenduslikuks ning “kõige huvitavamaks”. Nietzsche inimesepildi kriitikale vaatamata on ilmne, et Solovjovi köitis Nietzsche “kõrgema inimese” idee, tema sõnul oma “tõesusega”. Teostamata jäi Solovjovi plaan kirjutada Nietzschest põhjalik analüütiline töö, kus jätkunuks nende poleemika, kus ta vastanuks ajastu kriisile mitte ainult apokalüptilise kirjanduse traditsioonis, nagu oma “Kolmes vestluses sõjast, progressist ja maailmaajaloo lõpust”. Seoses sellega on kohane märkida, et Solovjovi esile toodud Nietzsche seosed romantilise kirjandustraditsiooniga (nt “nietzschelik” Lermontovil) ennetavad mõneti allikauurimishuvi tänapäeva Nietzsche-kirjanduses (nt lord Byron Nietzsche “mudelina”). Kontekst lubab siinkohal osundada ka ühe väljapaistvama Nietzsche-uurija, Giuliano Campioni 2000. aasta arvamust: “Jumala surm ja kõrgema inimese eksistents on tihedasti seotud: kõrgem inimene – tema kannatus, nurjumine, murdumine – on osa suurest kriisist, mille on vallandanud Jumala surm ning millele on olemas erinevaid vastuseid. Kõrgem inimene kui selline ei ole õige vastus: kuid ta kannatus, ta häda, ‘suur põlgus’, resigneerimatus tähendavad juba vastupanu, kui isegi mitte vastandliikumist nüüdisaja enesekinnitusele, mis liigub viimaste inimeste suunas.”

Tähelepanu väärib, et nii Lopatini kui tema sõbra ja oponendi Solovjovi (ja lisaks Grotile ka veel teiste) lähteajend oli “tundmatu autori” Vassili Preobraženski (1864 – 1900) nietzscheaana: sisukas Nietzsche-käsitlus altruismi kriitikast (1892) ja “Zarathustra” vene tõlke arvustus (1899). Autorist pole aga peale selle, et ta oli noore filosoofilise kirjaniku ja toimetajana Nietzsche-retseptsiooni algataja Venemaal, suurt rohkem teada. 1900. aastal “Nietzsche tragöödia” ilmutanud Grigori Ratšinski (1859 − 939) pühendas oma töö talle sõnadega: “Sina kõnelesid esimesena vene kirjanduses Nietzschest kogu pika uurimise autoriteediga ja peene mõistmise meisterlikkusega.” Varasurnud Preobraženskile kirjutas hingestatud nekroloogi tema õigeusu preestrist isaga koostööd teinud Solovjov. Ühenduses sellega tekib ajalooline hüpotees, et Solovjovil, kelle suhet Nietzschesse on käsitletud vähe ja liiga üheplaaniliselt, on olnud mitmekülgne osa vene nietzscheaana lähetel.

Esmapilgul kõnelevad faktid sellest, et Nietzschele avatumad olid noorema põlve publitsistid, need, kellel puudus veel staatus ja positsioon, mistõttu neid ei memoreeritud. Preobraženski avalöök püsis vene kultuuriteadvuses siiski arvatust kauem: 60 aastat hiljem meenutab seda Apolloni toimetaja Sergei Makovski oma pagulasmälestustes, 40 aastat hiljem Maksim Gorki “võidetute anarhismi” kui 1880ndate lõpu haritlaste iseloomulikku mentaliteeti vaagides. Teatud aja konstruktsioon ühildub niiviisi meenutustraditsiooniga. Selle anarhismi “filosoofiline vormistus” pärinenud peale Dostojevski “rohkemal määral” Nietzschelt, kellega tutvuti “artiklite kaudu ajakirjas Voprossõ Filosofii i Psihhologii 1892. aastal”. Nimetatud (1889. a ilmuma hakanud) ajakiri, mis levis ka Baltikumis, oligi ülalviidatud Nietzsche-diskussioonide tribüün. Senise teabe põhjal oli Moskvas toimetatud filosoofiaajakiri maailma esimene akadeemiline perioodikaväljaanne, kus toimus mitme osavõtjaga (Lääne suhtes kriitiline) jätkuarutelu, mille keskpunkt oli Nietzsche.

 

 

Nietzsche-tsensuur ja teine ajalugu. 

Mitmeti kuulub nietzscheanismi algajalukku usundiaspekt, tuntud Nietzsche järgijad on vahetanud kultust, läinud katoliku usku, samas kui varane saksa katoliiklik Nietzsche-retseptsioon tunneb mõtlejat “keelatud filosoofina”. Nietzsche on algse retseptsioonipildi järgi olnud paljudele siiski pigem kriitik kui filosoof. Seda muljet kinnitab fakt, et tema mõtlemise “metafüüsilisi aluseid” käsitlevad tööd ja teesid on peamiselt 1930. aastaist, ja osa neist on ka poliitiliselt kompromiteeritud. Kriitiku kujundisse vangistatud Nietzsche seoseid ajaloolise traditsiooniga see kujundilevi ei ammenda, ent seal, kus retseptsiooni areng II maailmasõja järel katkes, kannab ta “immoralisti” ja “antikristlase” pitserit. Teine, kultuuriliselt sallivam vaatenurk oli liberaalsel protestantismil. Selle Eestist pärit juhtkuju Adolf Harnack, tundmata ise Nietzsche filosoofia vastu sümpaatiat, möönis (1899/1900) “mitte ainult Tolstoi, vaid isegi Nietzsche” ideelist “sugulust evangeeliumiga”. Kas just Harnacki-taoline ristiusku kõlblusõpetusele taandav uusprotestant ei pidanuks vastustama Nietzschet? Sest kristluse vastu võideldes võitleb Nietzsche ühtlasi Schopenhaueri vastu, kes samastas oma moraalikäsituse õige kristliku eetikaga; ta võitleb igasuguse “tingimatu moraali” vastu. Juba 1970. aastaist on sellele küsimusele enim valgust heitnud Nietzsche-uurija Jörg Salaquarda (1938 − 1999): võti Nietzsche mõistmiseks on arusaam, et “elu on midagi essentsiaalselt mittemoraalset”. Ristiusu kriitikas tuleb negativismi asemel näha “elu vastandväärtustuse” katset, meie “eluinstinkti” langusmoraali eest kaitsvat positiivset filosoofiat. Nietzschelt sai tõuke Albert Schweitzer oma “aukartus elu ees”-eetikale, mida ta tutvustas alles pärast I maailmasõda kõigepealt Põhjamail, esmalt Rootsis. Schweitzeri “Kultuuri ja eetika” teoreetilises platvormis on anarhismi ideoloogiast seatud kõrgemale nietzschelik religioossus, “püha aukartus elu ees, nagu see on olemas Nietzschel”.

Balti ruumist vaadates torkab silma, et 1890ndate ja veel 1900ndate alguse vene akadeemilis-filosoofilise Nietzsche-tõlgenduse arengut takistas õigeusu traditsiooni mõju vene kultuuris. Seda ka hoolimata intelligentsi liberalismi ja Pobedonostsevi monarhismi mentaliteedikonfliktist ning faktist, et mõnele vene poeedile-mõtlejale mõjus Nietzsche religioosse teadvuse elavdajana. Berdjajevi “Vene idee” ütlus (“Nietzsche mõju oli sajandi alguse vene renessansis põhiline. Kuid Nietzsche teema tundus venelastele olevat eelkõige usuline”) ei ole tema liialdus. Antud kontekstis tuleb ära mainida kaks aspekti. Esiteks, Nietzsche teoste väljaandmisse Venemaal sekkus kiriklik tsensuur, kohati muudeti tekstide kirjatähte sedavõrd, et mõned varased venendused võiksid kanda isegi Pseudo-Nietzsche autorinime. Teiseks, Nietzsche arvustamisel (ka Solovjovil ja Lopatinil) tuli autoriteksti analüüsist märksa rohkem ette oma usundilis-kultuurilist hoiakut. Kindlasti ei olnud see – religioosseil põhjusil – kultuslike joontega vastuvõtt nagu näiteks mõnel kunstikultuuri või antiigiteaduse esindajal, pigem tasemelt kõikuv, küll ausalt üht või teist “tõetera” sedastav, ent negatiivsevõitu retseptsioon. Et Nietzsche vaated ajaloolisele kultuurile ja teadusele ei mänginud religiooni- ja moraaliküsimuste kõrval tollal veel erilist osa, siis neid ilmselt nende eripäras ka ei tajutud. Erandiks jäi narodnikluse sotsioloogi Nikolai Mihhailovski (1842 − 1904) positiivne sissevaade Nietzsche ajaloomõtlemisse – tema “Veel Nietzschest” oli 1894. aastal klass omaette. Arusaamist Nietzsche ideedest oli sel retseptsiooni etapil mõõdukalt, kuid see oli paljulubav kohanemine Nietzschega. Bolševike võimuletulekule järgnenud ideoloogiatsensuur (mainitud ajakiri suleti 1918, mõtlejate eliit saadeti maalt välja 1922) viis Dzeržinski kaudu ellu Lenini “võitleva materialismi” poliitikat.

Vene nõukogude kommunism oli Nietzsche küsimuses vene õigeusust tunduvalt rangem. Struktuurilt võiks kogu seda poliitikat üldjoontes iseloomustada kolmeastmelise meetmepaketina: (1) otsene ja juhendlik keelustamine – Nietzsche teosed kõrvaldati avalikest raamatukogudest, nende kättesaadavus allutati kontrollile; (2) lubamatus või kõlbmatus uues kultuuripildis (nt rahvalikkus vs. individualism) – Nietzschest loodi ebahumaanse autori puhtnegatiivne kuvand, nietzscheanismile tehti vigade parandus; (3) professionaalne vulgarisatsioon – Nietzsche ideed “kanditi” nn. kaadrifilosoofide poolt sotsiaalajalooliseks välistamisobjektiks. Enam-vähem samasuguse barbaarse jõukasutuse stsenaariumi järgi käitusid nõukogude okupatsioonivõimud 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse Weimaris: Nietzschega seotud asutused suleti, pärand läks erifondi, Nietzsche-nimeline tänav linnapildist kaotati. Ka viimane Nietzsche arhiivi töötaja, uute barbarite sissetungi eest filosoofilise pärandi kaitsele jäänud Nietzsche emapoolne sugulane Max Oehler “kadus”. Nagu on 1997. aastal tõendanud Manfred Riedel, koheldi teda julmalt: lasti julgeoleku “töötluse” järel enne Siberi-teekonda nälga surra. Marksistlikule ajaloole ja esteetikale oli Nietzsche “pimedusejünger”, kelle töid sovetiseeritud ülikoolis ei peetud mõttekultuuri allikaks, ta olnud ajaloolise mälu kahjulikkuse väitja ja “reaktsioonilistele ajaloolastele” imponeerija. Püha vale, mida levitati Nietzsche-renessansi eelõhtul! Selle 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse renessansi poliitilise eelajaloo ahistavad faktid ei luba “nietzscheistil” suhtuda nõukogude-nostalgiasse postmarksisti leplikkusega.

Õnn oli, et saksa patriootide operatiivse tegutsemise tulemusel suudeti 1946. aastal üle noatera päästa Nietzsche arhiivi materjalid sõjatrofee saatusest, viimisest erirongiga Moskvasse kingituseks Hitleri võitjale Stalinile. Küll aga saabusid Moskvast tagasi uued füürerid, stalinistlikud “antifašistid”-marksistid, kelle juhtimisel alustati kohe plaanipärast Nietzsche-vastast kampaaniat. Parteitegelaste kultuurifašismi järelkaja kostis aastate taha, näiteks marksistliku Nietzsche-pildi “revideerimise” üle käinud ägedate vaidlusteni 1980. aastate teisel poolel. Kultuuriline sallimatus, mis valib oma objektiks “klišeede ajaloole” vastava Nietzsche, ei ole paraku kadunud uue sajandi algulgi, ka Eestis, kus 2003. aastal on populaarajaloolises kirjanduses taas esitatud absurdseid väiteid Nietzsche ja holokausti teemal. Tegelikult Nietzsche ei pooldanud antisemitismi kui rahvusvaenu ideoloogiat ei saksa klerikaalses ega ka wagnerlikus variandis, Hitler teda ei lugenud (kuigi laskis end 1934. aastal tema büsti kõrval pildistada) ja natsismi eelkäija ta ei olnud. See, kes on koos Nietzschega XIX sajandi kultuuris välja töötatud “kõrgema inimese” idee poolt, on ühtlasi väikeste isandate, Hitlerite ja Stalinite vastu. Võib-olla on tõetera ka Hugo Raudsepa 1929. aasta teesis, et “kui Nietzsche nooreestlasi enese poole tõmbas, siis oma vaimsuse üldise õilsusega”. XX sajandi järel näib olevat “Zarathustra” hoiatusel (“ärge laske endale ühtki võltsväärtust sisendada!”) autorimõttest laiemgi ideoloogiausu kriitika tähendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht