Pandeemia narratiivid

On surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad kui mõned teised.

MATHURA

Kuulasin hiljaaegu üle Ben Okri mõne aasta eest Šveitsis LeRosey instituudis peetud ettekande „Meie salajased lood“.¹ 2014. aasta kevadel Tartu ülikooliski esinenud mainekas kirjanik räägib seal, millist rolli mängivad meie elus narratiivid ning et meie kõigi elu, nii individuaalset kui ka kollektiivset, juhivad kaks suurt lugu. Esimene on meie avalik lugu, mis ilmutab end selles, kuidas esitleme end teistele, millise kuvandi endast loome. Teine, meie salajane või sisemine, nähtamatu lugu sisaldab seevastu tõelust, mida oma privaatsel hetkel kehastame, seda, millised on meie sisimad unistused ja motiivid. See lugu avaldub muu hulgas kriisiolukorras, kui teeselda pole võimalik. Oma salaloost ei pruugita olla iga kord isegi teadlikud, sest sotsiaalne keskkond ärgitab meid elama oma avalikul poolel, mõtlema pigem sellele, kuidas teistele välja paistame, kui sellele, millised on meie sisimad soovid ja taotlused. Ometigi on üks Ben Okri ettekande keskseid teese, et lugu, millega samastume, „mõjutab sügavuti meie reaalsust ja õigupoolest muudab meie reaalsust“.

Tema jutt ajendas mind mõtlema narratiivsusest ka kestva koroonapandeemiaga seoses: jäin mõtlema, kas ja kuidas on üks või teine haiguspuhangu narratiiv mõjutanud ühiskonna enesetaju ja väärtushinnanguid. Küsisin endalt, milliseid narratiive on pandeemia ajal kasutatud ning kuidas need on ajas muutunud. Ning sedagi, mida on senistest narratiividest õppida, et saavutada kooskõla pandeemia avaliku ja sisemise loo vahel – nende tasakaal on Okri hinnangul meie potentsiaali teostumiseks vääramatu kaaluga. Siinkohal peegeldan mõningaid perspektiive, mis mulle säärases analüüsis avaldusid.

Nii uskumatu kui see ka praegu ei tundu, oli Eestis koroonapandeemia esimene avalik narratiiv selline, et tegu pole millegi eriliselt ohtlikuga ja paanikaks pole põhjust. Mäletan eredalt terviseameti pressikonverentsi läinud aasta 6. märtsil, kui ameti tollane erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai kinnitas: „Tegu ei ole eriliselt ohtliku haigusega, rahva tervist kahjustava haigusega.“² Ometigi kuulutati vaid napilt nädala pärast Eestis välja eriolukord: suleti koolid, kaubanduskeskused ja vaba aja asutused. Tekkis narratiiv, mille kohaselt ei sobi pandeemia aeg üritusteks ja kooskäimiseks ning meie kõigi hüve nimel tuleb üksteisest lahus olla. Sealtpeale on pandeemia narratiiv läbinud veel mitmeid muutusi, sealhulgas üheksa kuu eest kuuldud võimu lubadus mitte kehtestada riigis maskikandmise kohustust³ ning kolm kuud hiljem antud voli inimest trahvida, kui too näomaski ei kanna.⁴ Läinud sügisest on valdavaks avalikuks narratiiviks saanud aga meid kõikjal ümbritsev oht ning viimastel kuudel ka vaktsiini käsitlemine ainsa päästva õlekõrrena. (Viimasega on kaasnenud ka narratiiv vaktsiini vääramatust tõhususest ning raskemate kõrvaltoimete kirjutamisest kokkusattumuste arvele.⁵) Päris viimaseks lisanduseks on narratiiv jõuvõtete kohasusest ja vajalikkusest jätkuva pandeemia tingimustes.

Olulisi alusnarratiive on valitseva käsitluse juures siiski veel. Esimene puudutab humaansust kui tänapäeva ühiskonna baasprintsiipi ning seeläbi ka vajadust turvata inimelu iga välditava ohu eest. (Sama suhtumisega kaasneb arusaam kõige muu teisejärgulisusest ähvardava terviseohu ees.) Teine suur narratiiv on aga teaduslikkuse argument kui kõigi langetatud otsuste alus ja mõõdu­puu.

Ometigi on nende, pealtnäha justkui adekvaatsete narratiivide juures ka suuremaid ja väiksemaid küsitavusi, vastuolusid nende avaliku ja n-ö pinnaaluse loogika või tõeluse vahel. Nii võib näiteks tõdeda, et püstitamaks eesmärki päästa inimeste elu tuleks esmalt määratleda, mis on elu – on see lihtsalt elusolemine või tähendab see ka midagi muud? Või kuidas õieti mõõta päästetud eluaastaid, kui on reaalne võimalus, et praegu koroonasurmast päästetud aeg on võetud lõivuks stressi või majandusraskuste tõttu tulevikus lühenevalt elult? Meditsiinitöötajate ennastsalgav pingutus haiglates on kahtlemata imetlusväärne, aga elu ja tervise päästmist ei saa vaadata eraldi laste ja noorte hulgas sagenenud depressioonist ja suitsidaalsusest⁶ või sportimis- ja loomevõimaluste drastilisest ahenemisest ning viimase pikaajalisest mõjust. On ju Maailma Tervishoiuorganisatsioongi (WHO) määratlenud oma konstitutsioonis tervise kui „üldise füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu seisundi, mitte pelgalt haiguste või kehalise põduruse puudumise“.⁷ Kas pole siis avalik ja poliitiline tõrksus eeltoodud teemasid põhjalikumalt hinnata mitte märk meie ajastut üldiselt vaevavast lühinägelikkusest, mis jätab raskemad dilemmad sageli ebamäärase tuleviku või järgmise valitsuse vastata?

Globaalses pildis on humaansuse argumendi juures küsitavusi veel. Kõnekaim on WHO statistika, mille kohaselt sureb maailmas igal aastal õhusaaste tõttu umbes seitse miljonit inimest ning üheksa inimest kümnest hingab iga päev õhku, mille saastemäär ületab organisatsioonis kinnitatud ohutu maksimumi.⁸ Säärane surmajuhtude arv ületab siiani koroonasse surnute koguarvu rohkem kui kahekordselt. Ometigi ei ole probleemi ohjeldamiseks ette võetud midagi ligilähedaseltki sama drastilist. Jääb vägisi mulje, et on surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad (või vähemasti leevendatavad) kui mõned teised. Pealegi võib oletada ka seost suurema õhusaaste ja koroonasse suremise tõenäosuse vahel.⁹ Tekib küsimus, kas meie kõikehõlmava humaansuse avalik narratiiv pole otsapidi üksnes soovpilt, see, kuidas tahaksime enestele välja paista, mitte aga see, millised päriselt oleme.

Narratiiv inimese tervise ülimuslikkusest muude kaalutluste ees jätab aga õhku küsimuse, miks pole kogu pandeemia-aasta jooksul Eestis õieti ühegi otsuselangetaja ega arvamusliidri suust kuuldud pöördumist, mis tähtsustanuks inimese võimalusi ise oma immuunsust tugevdada, et vähendada nakkushaiguste, sh koroona põdemise riski. Kõrvale on jäänud ka vääriline käsitlus haigust raskendavatest teguritest nagu ülekaalulisus¹⁰ või üleküllane stress.¹¹ Väga vähe on avalikult juttu olnud ravimitest, mida mõnedes riikides on edukalt kasutatud.¹² Pigem on meile esitletud narratiivi haigusest, mille põdemise tõsised tagajärjed on ettearvamatud ning mis võib osutuda fataalseks igaühele – ning abist, mis saab tulla vaid väljastpoolt. Ometigi kinnitab statistika koroonasse suremise väga tugevat seost inimese vanuse ja eelsoodumusega.¹³

See toobki mu valitud strateegiate teaduslikkuse narratiivi juurde. Paraku on siingi olulisi vastukäivusi pandeemia avaliku ja sisemise loo vahel. Esimene ja ehk ilmseim seisneb selles, et lämmatava meediaülekaaluga esitatud kuvandile vaatamata pole maailma teadlaste hulgas tegelikult üht ja ainukest tõepärast arusaama koroonapandeemiast. Ilmekaim (kuigi mitte ainus) näide on siinkohal Great Barringtoni nime kandev deklaratsioon,¹⁴ millele on alla kirjutanud kümned tuhanded teadlased ja meedikud üle maailma, nende hulgas maailma tippülikoolide Harvardi, Oxfordi jt professorid. Seal soovitatud strateegia erineb kardinaalselt sellest, mida enamik maailma riike, sh Eesti seni on rakendanud, ning pole ühtegi argumenti, miks peaks deklaratsioonile alla kirjutanud mainekate teadlaste lähenemine olema vähem pädev kui nende oma, keda seni on järgitud.

Pigem vastupidi: mitmetes punktides näib, et just seni kalevi alla lükatud teadlased on need, kes on varasemale teadustraditsioonile truuks jäänud ,nii selles, mis puudutab andmete statistilist analüüsi, ühiskonna sulgemist ja vaktsineerimiskavu kui ka testide täpsust ja adekvaatsust. Nende keskne ettepanek on kaitsta riskigruppe, selmet sulgeda kogu ühiskond. Seesugust strateegiat on maailmas seni järgitud ja soovitatud kõigi epideemiate puhul. Ja ometigi oleme jõudnud olukorda, kus avalikus narratiivis ei piisa teadusliku seisukohana kvalifitseerumiseks enam teaduslikel meetoditel põhinevast analüüsist ega ka teadlase renomeest, vaid lisandunud on ka poliitiline mõõde. Avalikust narratiivist kõrvale kalduvaga puudub sisuline dialoog ja teadusele muidu nii iseloomulik avatud debatt on asendunud sundvaikusega.

Teaduslikkuse seisukohalt võib küsitavusi täheldada ka üksikute strateegiate puhul, alustades Eestis nõutavast kahemeetrisest vahest, millest Saksamaal on saanud poolteist ja Itaalias üks meeter. Ka WHO räägib oma jaanuarikuises aruandes, et inimestel tuleb hoida omavahel meeter vahet, kuigi juhtiv teadusajakiri Lancet on äsja avaldanud käsitluse, kus on esitatud argumendid SARS-CoV-2 aerosoolina leviku tõenduseks.¹⁵ Viimase valguses on kogu vahehoidmine ja ka maskikandmine avalikus ruumis sisuliselt tähtsusetu, kaalukeeleks saab hoopis ruumide õhutamine. Näomaski kohta on WHO varemgi nentinud, et nende efektiivsus koroonaviiruse leviku tõkestajana avalikus ruumis on „piiratud ja ebaühtlane“, ning osutanud üheksale laiemale uuringule, kus on jõutud järeldusele, et nakatumismääras pole seni tuvastatud märgatavat erisust maskikandjate ja nende vahel, kes seda ei kanna.¹⁶ See näib samuti kinnitavat viiruse aerosoolina levikut, s.t peenemate osakestena, mida mask kinni ei püüa.

Narratiivsusele võib koroonapandeemiaga seoses ometigi läheneda ka hoopis teisest küljest: mitte vaadata seda narratiivi, mille oleme ise pandeemiale omistanud, vaid küsida, mida jutustab koroonapuhang meile meie eneste kohta. Kui pandeemia läinud aasta varakevadel maailmas puhkes, nägin kehtestunud üleüldises isolatsioonis meeldetuletust, et oleme inimkonnana minetamas oskust iseeneses rahuldust leida. On ju tõsi, et päevast päeva elatakse ülestimuleerituse keskkonnas, erutajate ja ärritajate pidevas ülekülluses, ning kiputakse unustama, kuidas innustuda ja küllastuda iseenesest. Sunnitud isolatsioon seadis meid selle seigaga silmitsi – või nii mulle tundus. Mõtlesin sellelegi, kas pole koroona pandeemiline levik mitte näide, et oleme tänapäeva maailmas kõik omavahel lõppkokkuvõttes tihedalt seotud: see, mis leiab aset planeedi ühes punktis, mõjutab varem või hiljem kogu planeeti. Seesugune vaatenurk paistis mulle ühtaegu osutusena nüüdisaja maailmapildi fragmentaarsusele. Käsitleme ju teaduseski elu nähtusi enamasti lahus seisvate distsipliinide kaudu, elame justkui eeldades, et ühe valdkonna tõed ei puuduta teisi. Holistiline ehk kogu tervikut haarav pilt jääb niiviisi saavutamata, olgugi et vajadusest selle järele on kõneldud ammu, nt kvantfüüsik David Bohmi teadustöödes 1980. aastatel jm.¹⁷

Kõnekas on ka pandeemia sotsio­semiootiline perspektiiv, pilt, mis avaneb, kui vaadelda rakendatud meetmeid, sh maskikandmist või üksteisega vahe hoidmist, mitte niivõrd strateegiate kui sotsiaalsete sümbolitena (ehk isegi laiema suundumuse või hoiaku sümptomitena). See annab alust küsida, kas meie ühiskonnas pole ehk niigi tavaks oma tegelikku palet avalikkuse eest varjata. Säärane sotsiaalne eeldus on ehk niigi toiminud? Kas ei või olla, et olime niigi juba teineteisest tegelikult eraldunud, hingelised üksiklased rahvamassis – ja mis siis, kui just see on see, kuhu tänapäevane ühiskond ja ideoloogia meid suunavad? Isolatsioon ei ole sel juhul mitte pandeemia loome, vaid pigem selle osundus. Piirates meie vahetut kokkupuudet, on see pannud meid veel enam sõltuma avalikust narratiivist. Mis siis, kui hoopis see on meid räsiv nähtamatu haigus?

Säärast analüüsi sammukese edasi viies võiks ka väita, et senine ideoloogia ei saa lahendada kriisi, mille tekkimisele see ise on kaasa aidanud. Endiselt tundub mulle, et püüame lahendada probleemi, ilma et sooviksime muuta oma maailmakäsitlust. Holistilisest perspektiivist on see aga möödapääsmatult tulutu püüdlus. Nii või teisiti on vaja pilku, mis ei piirdu ühe kategooria või valdkonnaga, ning just siin näib lasuvat erinevate pandeemianarratiivide põrkumispunkt – konflikt on maailmavaateline.

Naasen lõpetuseks loo algusse. Ben Okri nägemus näib igati pädevat ka pandeemia kontekstis: valitud avalik narratiiv mõjutab otseselt seda, kuidas ühiskonnas ümbritsevat reaalsust tajutakse, ning sellest narratiivist tulenevate strateegiate ja nõuete kaudu mõjutab see ka reaalsust ennast. Usun, et meil oleks viimane aeg teadvustada avaliku narratiivi olemasolu ning teha selles korrektuurid, nii et tõde ei määraks mitte enam see valitud narratiiv, vaid mitmekülgne ja terviklik arusaam kättejõudnud olukorrast. Igaühele peab seejuures jääma õigus omaenda tõeks või looks, kuniks pandeemia sisemine lugu selle kõigist erinevaist tegureist meile selgineb. Kui juhtub vastupidine ja võim asub üha rangemalt kehtestama üheainsa narratiivi nõuet – selle kaalukeeled on seejuures avalikkusele teadmata –, võib karta ideoloogilist sõda, kus ohvreid enam ei valita. Osa teadust ja kultuuri on sunnitud taganema sisepagulusse, misläbi riik kaotab osa inimeste silmis igasuguse väärtuse ja tähenduse.

1 https://www.youtube.com/watch?v=TwZwAIoBjR0

2 https://www.err.ee/1060677/eestis-on-koroonaviirus-tuvastatud-kumnel-inimesel

3 https://www.err.ee/1122374/eesti-ei-muuda-ka-viiruse-laiemal-levikul-maske-kohustuslikuks

4 https://www.ohtuleht.ee/1018460/maskikandmise-kohustuse-rikkujaid-voib-oodata-800eurone-trahv

5 https://tervis.ohtuleht.ee/1028835/lutsar-astrazeneca-vaktsiini-ja-tromboosi-vahel-pole-pohjuslikku-seost

6 https://www.err.ee/1608133801/lapsed-on-labi-koroona-aasta-on-kasvatanud-arevushaireid-ja-suitsidaalsust

7 https://www.who.int/about/who-we-are/constitution

8 https://www.who.int/health-topics/air-pollution#tab=tab_1

9 https://ghrp.biomedcentral.com/articles/10.1186/s41256-020-00167-y

10 https://www.sciencemag.org/news/2020/09/why-covid-19-more-deadly-people-obesity-even-if-theyre-young

11 https://www.psychologicalscience.org/observer/mind-body-illness-amidst-pandemic-opportunities-for-discovery

12 https://tartu.postimees.ee/7210271/molekulaarbioloog-kaari-saarma-jagab-tervisekriisist-valja­tuleku-plaani-mil-ametlik-tugi-puudub

13 https://www.who.int/bulletin/volumes/99/1/20-265892.pdf

14 https://gbdeclaration.org/great-barrington-declaration-estonian/

15 https://www.thelancet.com/journals/lancet/article/PIIS0140-6736(21)00869-2/fulltext

16 https://www.who.int/publications/i/item/advice-on-the-use-of-masks-in-the-community-during-home-care-and-in-healthcare-settings-in-the-context-of-the-novel-coronavirus-(2019-ncov)-outbreak

17 Nt Wholeness and the Implicate Order. Routledge, 1980.