Pankrotist viidud

Vildakas usk ja valed otsused on jätnud Eesti aastateks oma entsüklopeediata, kuid seda viga annab parandada.

KAAREL TARAND

Kaksteist aastat tagasi oli mul siinsamas lehes teravapoolne mõttevahetus TEA kirjastuse juhiga.1 Kirjastus oli just alustanud ulatuslikku entsüklopeedia ettetellimise ja reklaami kampaaniat ning kavatses enam kui paarkümmend köidet mõne aastaga välja anda. Oli imeline aeg, mil raha ja rikkus paljunesid nagu kärbsed lehmakoogil, kõikvõimas turg täitis ühiskonna kultuurivajaduse laitmatult ning vaba konkurents pidi meid varustama korraga koguni kahe, mitte ühe entsüklopeediaga – ja seda nii paberil kui ka veebis. Usk oli kõva ja entsüklopeediate reklaaminägudena esinesid auväärseimad akadeemikud.

Mõne aasta pärast, kui TEA entsüklopeedia tegijatel lubaduste täitmisega juba nähtavalt raskusi hakkas ilmnema, oli nende kange konkurent Hardo Aasmäe endiselt lootusrikas, lubades 2011. aasta sügisel Eesti Entsüklopeedia teabevaramu 60 000 artiklit digiteerida ja kättesaadavaks teha pooleteise aastaga ja Euroopa Liidu struktuurifondi toetuse abil ehk võõra raha eest.2

Optimistide õhin meenutas doktor Karl August Hermanni oma aastal 1900, mil Eesti esimene entsüklopedist alustas „Üleüldise teaduse raamatu“ väljaandmist ja kuulutas: „Nüüd oleks veel sellest küsimusest kõneleda, kas Eesti rahvas küps on seda raamatut saama ja tahtma. Mõnelt poolt on üteldud, et Eesti rahvas seks küllalt küps ei olla. Mina ei ole ses arvamises. Ma arvan, et Eesti rahvas seks ammugi küps on. Kes veel oodata käseb, see takistab hariduse käiku. Kui nii kaua ootame, kuni muud rahvad kõik meist mööda on läinud, siis oleme igavesti maha jäänud ja võime udusse suikuda“ (Postimees 8. II 1900, nr 31). Kuue aastaga jõudis Hermann b-tähega poole peale: turg ei toetanud, omariiklus mägede tagant veel ei paistnud ja udusse suikumisele alternatiivi ei leidunud.

„Kirjastuste konkurents entsüklopeedia väljaandmisel ei anna meile kaht ja paremat (ja samas odavamat) entsüklopeediat, vaid kaks ebakvaliteetset, poolsugust või siis mitte ühtki, sest mõlemad tegijad langevad enne võidujooksu lõppu surnult maha,“ kirjutasin aastate eest ja paraku oli mul õigus. Turg osutus tõhusaks vaid tõrkumises ning sealt oleme praeguseks saanud kaks pankrotis entsüklopeediakirjastust ja mitte ühtki koguteost. Veebis hulbivad hooldamatuse tõttu peagi loomulikku surma surevad teadmiste riismed ning ainus eestikeelne entsüklopeediliste teadmiste allikas on vabatahtlike najal tasapisi kasvav Vikipeedia.

Kas saanuks ka teisiti ja millises seisus oleksime, kui oleksime 30 aasta eest kirjastuste erastamisel ja avalikust vastutusest vabanemisel vähem innukad olnud? Vastust ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti keele sõnaraamatute tegemist ei paisatud entsüklopeedia kombel turuvoogudesse. Põhiseaduse käsu järgi säilitas riik Eesti Keele Instituudi riigi teadus- ja arendusasutusena, mille esimene ja tähtsaim eesmärk kehtiva põhimääruse järgi on „kindlustada eesti keele kestlikkus eesti kirjakeele hoolde, korraldamise ja arendamise, riigile ja rahvuskultuurile oluliste sõnaraamatute ja andmekogude koostamise ja ajakohastamisega“. Töö viljaks on riiulite kaupa sõnaraamatuid ning aina täiustuv veebivara (Sõnaveeb, Keeleveeb, nimede andmebaasid jpm), aga töö ise on loomult lõputu ja saabki olla viljakas vaid inimeste ja rahaga stabiilselt varustatud püsiinstitutsiooni rüpes.

Kas eestikeelsel entsüklopeedial võiks olla eesti keele kestlikkuse kindlustamisel sõnastikega samaväärne roll? Kindlasti. Nagu Hermanni ajal, nii ka praegu tähendab entsüklopeedia puudumine vaid rahva hariduse käigu takistamist. Suure infovabaduse tingimustes ei jää rahvas muidugi teadmisteta, kuid eestikeelse teabe puudumisel hangitakse see lihtsalt võõrkeelsena. Eesti vikipedistide vintskus väärib ainult kiitust. Kas sellest aga ikka piisab põhiseaduse täitmiseks? Vikipeedia enda andmetel on 17 aastaga loodud pisut üle 200 000 artikli, millega vabaentsüklopeedia eesti versioon on mahult maailma keelte hulgas 43. kohal. Aastataguse statistilise analüüsi järgi (september 2018) tegid Eesti elanikud Vikipeediasse kuus keskmiselt 12,7 päringut, mis jääb pisut alla soomlastele ja rootslastele (vastavalt 16 ja 14 päringut kuus), kuid ületab norralaste (11,5) ja taanlaste (9,5) uudishimu.

Suurte lootustega alustasid rahvusentsüklopeedia kirjastamist nii Hardo Aasmäe kui ka Silva Tomingas, kuid kahe hea koguteose asemel jättis julm konkurents Eesti lugeja hoopis tühjade pihkudega.

Peeter Langovits, Toomas Huik/Pm/Scanpix

Vahe tuleb sisse, kui vaatame, millises keeles infot tarbitakse. Soomes on soome- ja inglisekeelsete artiklite lugemise vahekord 61 : 33, Rootsis on rootsikeelsete päringute osakaal 57% ning inglise keelele jääb 35%. Eestis jääb eesti keel kõigist tehtud päringutest inglise keelele napilt alla (vastavalt 40,3 ja 41,2%) ja ootuspäraselt suure tüki saab ka vene keel (14,9%).

Kõik, kes poliitilise püsimoe järgi muretsevad eesti keele positsiooni pärast lasteaias, ülikoolis ja tänavalgi, peaksid aru saama, et entsüklopeedia­rindel oleme samas olukorras nagu kaitsevägi jaanuaris 1919 Valkla-Kehra liinil: taganeda ei ole enam kuskile, aga on ka võimalus võita. Sel nädalal sai rahvusatlase ilmumisega lahenduse aastakümneid Eestit rõhunud kaardivaesuse küsimus, aga võtab veel aastaid, kuni kaartideta kasvanud ja piisava kaardihariduseta põlvkonnad endas kaardiarmastuse üles leiavad. Sama kehtib eestikeelse entsüklopeedia kohta, sest terve inimpõlve on eestlased saanud omakeelse entsüklopeedilise teabe otsimisest ja leidmisest võõrduda. Ei ühtki halba sõna Vikipeedia kohta, kuid vabatahtlike panus ei saa iial asendada riiklikult korraldatud ja kindlustatud püsitegevust.

Hetk Eestis entsüklopeedilise tegevuse taastamiseks on soodne. Esiteks on pildilt jäädavalt kadunud eraettevõtted, mille olemasoluga sai viimase ajani õigustada riigi tegevusetust. Teiseks, valdkonna professionaalid on endiselt meie hulgas ning nende oskused vaevalt liiga rooste on läinud. Peab vaid need inimesed üles leidma, kokku korjama ja piisavalt ahvatleva tööpakkumise tegema. Ma väga loodan, et nende inimeste varem loodu ei ole pankrotipesadest jäädavalt kaotsi läinud, vaid taastatav ja avaliku ühisvara hulka tagasi toodav (vajadusel ostetav).

Ka vastus küsimusele, kes peaks midagi tegema ja otsustama, on ilmne. Meil on kaks teadmiste levitamise eest vastutavat ministeeriumi, mille juhid ehk kultuuriminister Tõnis Lukas ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps peavad lihtsalt kokku leppima, kumma eelarvesse Eesti entsüklopeedia tegemise püsikulu rida kirja panna. Ei midagi keerulisemat, sest avalikud asutused, mis sobivad kõige paremini tähtsat kultuuritööd tegema, on rahvusraamatukogu ja ülikoolide teadusraamatukogude näol olemas.

Nimetatutel on ka pikaajaline ühistegevuse kogemus, sest juba 1996. aastal lõid nad mittetulundusühingu Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET), mille tegevuse vilju (e-kataloog Ester, artiklite andmebaas, märksõnastik jne) tuhanded iga päev kasutavad. ELNETi põhikirjaline ülesanne on „algatada ja koordineerida ühisprojekte infosüsteemide ja -teenuste arendamiseks“ ja veebientsüklopeedia on kahtlemata korraga nii infosüsteem kui ka infoteenus.

ELNETi kasuks räägib ka asjaolu, et eraõigusliku isikuna ei ole ta „riik“. Igal juhul peaks entsüklopeedia tegemisel arvestama ka vikipedistide MTÜga, kus ollakse riigilt otse raha vastuvõtmise suhtes tõrksad, eraõiguslike MTÜde omavaheline koostöö võiks aga sujuda ladusalt ja ei oleks hirmu, et riigivõimu rahapanusega võiks kaasneda mingigi mõju sisuotsustele.

Et mitte veel aasta otsa niisama passida ja vaimupimedust toota, võiks küsida entsüklopeediatöö käivitamiseks stardiraha kas või valitsuse reservist või paluda parlamendil loovutada üks tühine miljon oma nn katuserahast, sest kindel on ju, et eestikeelsest entsüklopeediast saavad kasu absoluutselt kõik lugeda mõistvad kodanikud. Teine, tegevusetuse tee on nagu Hermanni ajalgi, udusse suikumine, mille vastu ei aitaks ka see, kui kõik välisõppejõud ülikoolides puhast eesti keelt kõneleda mõistavad.

1 Kaarel Tarand, Uus tee vaimupimedusse. – Sirp 18. I 2008; Silva Tomingas, … karavan läheb edasi. – Sirp 25. I 2008.

2 Hardo Aasmäe, Entsüklopeediale sobib digiajastu. – Sirp 2. IX 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht