Paradoksi kütkes: 2% on piisav legendiks

Ilmar Raag

  Me kõik oleme kuulnud, et ajaloo kirjutavad võitjad. Veidi vähem oleme mõelnud, et ajaloo kirjutavad kirjaoskajad. Kultuuriajaloo puhul on see tekitanud tänaseks päevaks veidi skisofreenilise olukorra, kus korraga on käibel kaks laialt levinud kultuurikäsitlust, mis välistavad kohati teineteise. Renessansi- ja valgustusajast on peetud kultuuriks eri tüüpi loomingut kunsti, kirjanduse, muusika jne valdkonnas. XIX sajandil aga tekkis koos etnograafia ja antropoloogia sünniga käsitlus, kus kasutatakse selliseid  sõnu nagu “venekirvekultuur” või “kammkeraamika kultuur”. Selle antropoloogilise kultuurimõiste kohaselt on kultuur kõik see, mis seob mingi kogukonna ühiste väärtuste külge.

Kahe kultuurikontseptsiooni konflikt algab sealt, kus väärtustesse proaktiivselt suhtuvad loominguinimesed üritavad monopoliseerida kultuuriloomet kogu ühiskonnas. Tõeline vahe ilmneb aga siis, kui selgub, et ajaloo tarbeks on loomeinimesed tekitanud monumente, mis kanduvad põlvest põlve, samal ajal kui antropoloogiline kultuur eksisteerib peamiselt vaatlejate spekulatiivsetes tekstides ja seda muudetakse tihti väga ebateadlikult. Selle tulemusena paikneb kultuur imaginaarses “meie” maailmas sotsioloogiliselt ebarepresentatiivse kuvandina.

Nii võiksime esitada täiesti spekulatiivse küsimuse, kas elu Mozarti ajal oli ilusam. Veelgi jultunum oleks küsida, kas muusika, mida nautisid veel viimaseid päevi pärisorised talupojad Eestis, oli ilusam kui muusika, mida naudivad taas pankade pärisorjadeks hakanud keskmised eestlased täna. Kujutan ette, et aimate juba selle suhteliselt kulunud väitluse järge, seepärast vaatame avaliku ruumi mehaanika tasandil palju tehnilisemat näidet.

Teadupoolest on Eesti teatrimaa. Keskmine eestlane käib umbes üks kord aastas teatris ja see on hea tulemus. Tegelikult on asi keerulisem, sest teatrikülastajate põhimassi moodustavad inimesed, kes käivad aastas 2–4 korda teatris, samal ajal kui vähemalt kolmandik kodanikest ei käi iial teatris. Sellise teatriarmastuse juurde kuuluvad ka teatrilegendid. Me kõik oleme kuulnud mõnedest legendaarsetest lavastustest, mis ülejutustamise sagedusega kinnistavad legendi väärtust. Olgu selleks siis Vanemuises tehtud “Põrgupõhja uus Vanapagan” või kultuslik “Armastus kolme apelsini vastu”. Me teame neid tükke ja iga lugeja oskab siia kõrvale nimetada veel terve rea lavastusi, mis määratlevad eesti teatrit tema esimese sajandi jooksul kui meie kultuuri ühte põhiosa. Ometi muutub pilt paradoksaalsemaks, kui vaadata, kes või mis seda legendi kannavad. Kui keskmise eesti sõnalavastuse vaatajate hulk jääb alla 5000 vaataja, siis väga menukad tükid jõuavad ka ületada 10 000 vaataja piiri. Lõpuks on olnud ka uskumatult menukaid tükke, mida on näinud koguni üle 20 000 vaataja. Kui asetada see number kogu ühiskonna konteksti, tuleb välja, et surematu teatrilegendi sünniks on vaja, et sind vaataks ainult 2–5% Eesti kodanikest (see protsent võib tõusta 5%, kui arvestada vaid neid, kes tõepoolest on võimelised teatrisse minema).

See fakt iseenesest kõneleb, et mitte kõik inimesed ei ole võrdsed. Teatrikülastajate hulgas on muu elanikkonnaga võrreldes ebaproportsionaalselt rohkem “sõnavõimuga” inimesi. Mida see tähendab? Kord arutasime ETV juhatuses, kuidas ühte muudatust töötajatele selgitada. Nagu igas suures organisatsioonis oli ka meil sisekommunikatsiooniga probleeme, sest info ei jõudnud ülevalt alla ja kui jõudis, siis tihti väga moonutatult. Peamine probleem oli selles, et ka ETV-suguses mikroühiskonnas kujunesid välja oma mitteformaalsed infoliidrid, kes ei pruukinud tegutseda ametlike infoliigutamise kanalite raames. Seega saime aru, et kõige tulemuslikum oleks minna ETV kohvikusse ja rääkida seal kõik ära mõnele reaalsetest arvamusliidritest, kes teeks muudatuste vajalikkusest aru saades ära kogu sisekommunikatsioonitöö. Teiste sõnadega: igas ühiskonnas on inimesi, kelle sõna maksab isegi siis, kui nad ei ole otsustajad. Ainult selliste inimeste eksisteerimisega võib seletada seda, miks mõni sotsiaalne sündmus (mina loen kultuuri sotsiaalseks nähtuseks) võib meie imaginaarses maailmas muutuda palju hõlmavamaks, kui sel on positiivselt mõõdetavaid inimkontakte.  Nende inimeste tekitada on arusaam, et kultuuriloome kehastab endast positiivseid väärtusi. Kuni viimase hetkeni ei olnud mul kahtlust, et eesti kultuuriloo tänase peatüki kirjutavad inimesed just sellest 2–5% vaatajate hulgast.

Kui aga kõrvale jätta loomeinimeste ego, siis kogu ühiskonna huvides on ikkagi otstarbekas küsida, mida hakata peale nende tuhandete pariislastega, kes 23. jaanuaril 1793. aastal elasid oma igapäevast elu ega teadnudki, et samas linnas löödi nende kuningal pea maha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht