Pärandikirju VII – Pärandiaasta on lõppenud, pärand elab

MARJU KÕIVUPUU

Kultuuripärandi aastal on küsitud ning otsitud vastuseid, mis või millised siis ikkagi on kombed, traditsioonid, usk, omakultuur, muusika, sõna- ja kujutav kunst … ehk kõik see, mille ette üldjuhul käib või – sõltuvalt olukorrast – tahame ilmtingimata panna sõna „Eesti/eesti“. Küsimus(te)le vastamiseks võib võtta lähtekohaks vastava diskursuse ehk selle, kuidas pärandist kõneldakse-kirjutatakse ning kuidas seda teemat vahendatakse meedias. Viimasel teadupoolest on tänapäeval suur jõud inimeste hoiaku ja mõtteviisi kujundajana, olgu tegemist ühismeedia või kirjutava-kõneleva pressiga. Teine võimalus on võtta lähte­kohaks eestikeelne kultuuriruum, mis paraku küll tundub aina enam ahenevat, ning uurida, mis selles väikeses maadligi maailmas tegelikult toimub.
Aastal 1900 kirjutas Anna Haava värsid, kus ta palub ballisaalis pillerkaaritavatel sakstel tuppa kutsuda ka eesti keele, kes ootab alandlikult tagakambris oma võimalust. Veidi rohkem kui 100 aasta pärast oleme nii mõnelgi puhul olukorras, kus palume eesti keelel vaikselt astuda sinna kuhugi tahapoole ja mitte segada ennast suurtesse ja tähtsatesse asjadesse. Rahvakultuur, palun väga, aga sealt edasi? No kuulge, me oleme ikkagi ju haritud ja edumeelne rahvas …
Kui 1980ndate keskel tõstis pead niinimetatud võru liikumine, oli mulle kui sünnilt võrukeelsele inimesele enesestmõistetav panustada sellesse nii palju kui võimalik. Toona me ei osanud veel ehk niimoodi mõelda, et igas keeles mõeldud mõtted ja loodud väärtused on ainukordne unikaalne kultuuriruum, rääkimata sellest, et võrukeelne kultuuriruum võiks olla osa Eesti kultuuri­pärandist. Me ei tahtnud oma keele ja omakeelse kultuuri pärast naerualused ning tõrjutud olla. Nii nagu see juhtus Vanemuise lavastuses „Hurmav Hermann Göring“ (alusteose autor Ilpo Tuomarila, lavastaja Ago-Endrik Kerge, 1990), kus Rain Simmuli kehastatud patsi­fistist sõdur Tuure ei soovinud minna kummagi sõdiva poole püssi alla, valas ennast protestiks bensiiniga üle ning süütas põlema. Rahvas saalis naeris, sest häme mehe keel oli siin­kirjutaja vahendusel pandud võru keelde. Aga murdekeel, teadagi, oli ju följetonide keel, järelikult naljakas, olgu sõnum selles keeles siis milline tahes.
Minu ehtekarbis on tallel ersamordva lastekirjaniku ja rahvalauliku Serafima Ljuljakina kingitud kaelaehe, kallis tubli sajanditagune pärand, mida ma ei kanna enam ammu, sest aeg on teinud oma töö ning ehe on liialt habras. Ta võttis selle oma kaelast ja pani mulle kaela, öeldes: see on minu vanaema oma, ma kingin selle tänuga sulle, sest oled õppinud ära mõned laulud minu emakeeles, keeles, mille tulevik on ebakindel.
Iga kord, kui ma seda ehet vaatan, mõtlen, kas ma üldse olen kedagi kunagi tänanud selle eest, et ta on õppinud minu keeles kõnelema, laulma, lugusid rääkima, õppinud minu keelt ja kultuuri väärtustama? Võib-olla peaksime seda viimast ühiskonnas senisest palju sagedamini tegema. Nimelt puutusin sel sügisel kokku noore eestivenelasega, kelle arusaamine eesti keele ja kultuuri õppimise vajadusest oli seadus- mitte vajaduspõhine, tähendab, ta ei osanudki niimoodi mõelda, et eesti keele oskusest võiks olla talle Eesti elus mingit praktilist kasu. Paratamatult kerkib sellistel puhkudel valus küsimus teooria ja praktika vahekorrast, nagu Tootsil ja Kiirel kiviaeda tehes: teoorias ja paberil on kõik ilus ju küll, aga kui läheb kivide veeretamiseks, siis jääb rammu ja entusiasmi väheseks ja kiviaia ehitamisele lüüakse käega.
Kultuuripärandi aasta andis teatepulga üle laulu- ja tantsupeo aastale. Niisiis: kultuuripärandi aasta on lõppenud, elagu kultuuripärandi aasta. Teadupoolest on ju laulu- ja tantsupidude traditsioon kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. 2020. aasta omakorda pöörab palge tulevikku ning keskendub digikultuurile, mis vahendab meile ka möödunut ning kõike seda, mida tänasel päeval väärtustame pärandina. Olen seda vist kusagil juba mitmeid kordi öelnud, et tänu digiteeritud pärandile võib kirjutada suurepärase uurimuse eestlaste jaanipäevast, ilma et seal ise kunagi oleks kohal käinudki. Ehk siis – kas digipärand minimeerib ja/või välistab tulevikus kokkupuuted reaalse maailmaga ning kas, kuidas ja millised on need üleminekud pärismaailmast digimaailma ja vastupidi?
Vaimne pärand on alati elanud ja elab oma elu, hoolimata sellest, kui palju pööratakse talle rahalist või moraalset tähelepanu ning kas need kaks on omavahel ka kenasti tasakaalus. Missugust elu, see on juba omaette teema. Kuid teema-aastate, kõikvõimalike programmide ja kampaaniate käigus ei tohiks kunagi unustada küsida endalt ja neilt, keda oleme valinud ennast esindama ka riigitüüri juures, kas väärtustame nii moraalselt kui ka rahaliselt Eesti/eesti keelt, kultuuri ja pärandit sellepärast, et see on praegu moes – see on (euroopalik) trend, see on poliitiliselt korrektne ja toob kokku vajalikul hulgal hääli –, või on selleks mingid muud, väheke ajatumad ja moraalsemad põhjused. Sealhulgas ka see, millisena me pärandame Eesti ja eestikeelse kultuuriruumi järeltulevatele põlvedele ning milliseid väärtusi loome täna, siin ja praegu.

Vaimne pärand on alati elanud ja elab oma elu, hoolimata sellest, kui palju pööratakse talle rahalist või moraalset tähelepanu. Pildil XII noorte tantsupeo ärajäänud kontsert Vabaduse väljakul.

Robin Roots / Õhtuleht / Scanpix

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht