Parasiidid kultuuriloojatena

Peeter Hõrak

Bioloogid Corey Fincher ja Randy Thornhill peavad parasiite kultuuri tekkega ühendavaks lüliks. „Esimest korda naabrile külla minnes viis Andres jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli see mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piipu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud.” A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I Eeltoodus on A. H. Tammsaare kirjeldanud korraga vähemalt kolme parasitoloogia ja inimese käitumisökoloogia vaatepunktist huvipakkuvat momenti. Esiteks, kehasekreedid, sh sülg ja röga on transpordivahendid pisikute levimiseks. Teiseks, parasiidid manipuleerivad oma peremehi neid levitama. Kolmandaks, kahe alfaisase kohtumisel sõltub nende hügieenikäitumine sellest, kas nad asuvad parajasti omal või võõral territooriumil. Parasitism on eri liikidesse kuuluvate organismide suhe, mille puhul parasiit elab ajutiselt või alaliselt peremehe keha pinnal või sisemuses, toitub peremehe kulul ja kahjustab teda, st toimib patogeenselt. Parasiidid moodustavad enamiku seni kindlaks tehtud liikidest ning neid leidub kõikjal, kus leidub elu. Bioloogilisest mitmekesisusest ehk elurikkusest rääkides räägime seega tegelikult parasiidirikkusest. Ainuüksi inimesel, kes on selles valdkonnas kõige põhjalikumalt läbiuuritud liik, on kindlaks tehtud üle 14 000 eri parasiidi (1); erineva patogeensusega tüvede arvesse võtmine kasvatab meie funktsionaalset parasiidirikkust veelgi. Parasiitide mõju inimkonnale on raske alahinnata. Läbi kogu meie evolutsioonilise ajaloo on nakkushaigused toidupuuduse kõrval olnud kõige olulisemaks suremust mõjutavaks evolutsiooniteguriks. Samuti peetakse parasiite üheks peamiseks põhjuseks, miks on tekkinud ilu – nii loomariigis üldse kui inimese puhul eriti (2). Parasiitide tähtsus tuleneb sellest, et oleme pidanud nendega algusest peale koos evolutsioneeruma ja kuni viimase ajani – vaktsiinide ja antibiootikumide leiutamiseni – oleme selles ebavõrdses võidujooksus sageli alla jäänud. Meie allajäämine on olnud paratamatu, sest vastased evolutsioneeruvad meist kiiremini. Esiteks seetõttu, et kuna pisikud on pisikesed, mahub neid ühe peremehe sisse või peale väga palju. Igaüks meist sisaldab rohkem bakterirakke kui omi keharakke. Seepärast leidub igas peremehes loodusliku valiku jaoks suurel hulgal ja väga mitmekesist algmaterjali. Teiseks on parasiitide põlvkonnavältus meie omast palju lühem. Bakterid võivad paari päeva jooksul läbi teha sama palju evolutsioonilisi muutusi, kui inimkond tuhande aasta jooksul.

Parasiitide vastu kaitsevad meid füüsilised barjäärid (nahk, limaskestad), päratu keeruline, kulukas ja ebatäiuslik immuunsüsteem ning käitumuslikud kohastumused. Nn käitumuslikku immuunsüsteemi peavadki New Mexico Albuquerque ülikooli bioloogid – Corey Fincher ja Randy Thornhill – parasiite kultuuri tekkega ühendavaks lüliks. Praeguseks on Thornhilli töörühmal mainekates teadusajakirjades ilmunud üle kümne artikli, mis kirjeldavad nakkushaiguste leviku mõju intelligentsuse, isiksuseomaduste, religioonide, rahvuste, keelte, pere- ja ühiskonnakorralduse, poliitiliste süsteemide ning kuritegevuse ja relvastatud konfliktide kujunemisele. Viimane, äsja ilmunud artikkel (3) võtab varasemad ideed kokku ning esitab uut tõendusmaterjali selle kohta, kuidas kogukondlike ja peresidemete tugevuse ning usklike osakaalu regionaalne varieeruvus sõltub parasiidirikkusest. Seosed on positiivsed ja tugevad nii üleilmses skaalas (192 riiki) kui ka Ameerika Ühendriikide osariikidevahelises võrdluses. Artiklile järgnevad 21 tuntud teadlase, peamiselt antropoloogi ja evolutsioonilise psühholoogi, kriitilised märkused ja kommentaarid parasiitide poolt indutseeritud kultuuri ja sotsiaalse sidususe tekke teooria (4) kohta. Neile järgneb omakorda Fincheri ja Thornhilli üksikasjalik vastus kriitikale (5). Järgnevalt püüan eelnimetatud teooria põhiseisukohti lühidalt refereerida.

Marek Strandberg

Paigatruudus, ksenofoobia ja etnotsentrism – käitumusliku immuunsüsteemi alused

Pikaajalise parasiitidega koos evolutsioneerumise käigus on inimestel tekkinud psühholoogilised ja käitumuslikud kohastumused, mille eesmärgiks on nakatumist ära hoida ning omandatud nakkustega toime tulla. Selliste ürgsete kohastumuste näiteks on kogukonna liikmete ja sellest väljaspool asuvate inimeste vastandamine (omad vs. võõrad, in-goup vs. out-group), võõraste umbusaldamine ja vältimine ning negatiivne häälestatus inimeste (ja loomade) suhtes, keda peetakse haigeks, saastunuks või räpaseks. Adaptiivseks peetakse võõrakartust seetõttu, et parasiitide levik on sageli geograafiliselt lokaliseeritud, mosaiikne ja igas lokaalpopulatsioonis on koevolutsiooni käigus välja kujunenud omad geneetilised ja käitumuslikud kohastumused kohalike parasiitidega hakkama saamiseks. Võõrad võivad kanda nakkusi, millega toimetulekuks puuduvad kogukonnas sobivad geenid, kogemused või oskused (6). Paigatruudus on käitumusliku immuunsüsteemi tekkes iseennast võimendav protsess. Füüsiline isolatsioon soosib alguses kohalike parasiitide vastaste geneetiliste ja kultuuriliste kohastumuste teket ja kinnistumist. Hiljem aitab aga paiksus vältida kontakte võimalikke uudseid parasiite kandvate võõrastega. Etnotsentrism – veendumus, et oma kultuuri normid, väärtused ja veendumused on ainuõiged – aitab isolatsiooni ja sellega kaasnevaid parasiidivastaseid hüvesid süvendada. Samal ajal aitavad parasiidid etnotsentrismi genereerida. Oludes, kus omade ja võõraste eristamine ja vastandamine annab tugeva valikueelise (st, on geneetiliselt kasulik), saavad tugeva valikueelise ka mitmesugused kultuurielemendid, mis kogukonna sidusust ja koosmeelt rõhutavad – riietus, tätoveeringud, uskumused, rituaalid, tabud, keeled, murded jne. Selliste kultuurielementide praktiseerimine on ühtlasi ausaks signaaliks kogukonda kuulumise kohta – võõrastelt nõuaks kõigi selliste käitumistavade ja normide perfektne selgeks õppimine märkimisväärset pingutust. Osa kogukondlikest tavadest, nt hügieeni- ja toiduvalmistamise kombed, on liiatigi otseselt seotud tuntud nakkuste vältimisega.

Isolatsiooni kasu ja hind

Eelnimetatud käitumusliku immuunsüsteemi komponentidel on peale kasu ka oma hind. Kõik isolatsiooni soodustavad käitumismustrid vähendavad lisaks nakatumisohule ka võimalusi osa saada kultuurilisest innovatsioonist – uudsetest ideedest ja tehnoloogiatest. Isolatsiooni hinnaks on ka kaugematest kaubandusja sigimispartneritest ning sõjalistest ja poliitilistest liitlastest ilmajäämine.

Looduslik valik toimib tasuvusanalüüsi põhimõttel, sõeludes välja optimaalseid käitumismustreid, mis suurendavad vastavast käitumisest saadava kasu ja hinna suhet. Optimaalne käitumine ei pruugi olla eri keskkondades sarnane. Samuti ei ole igal pool ühesugune parasiitide tähtsus ja mõju inimestele, see varieerub ulatuslikult nii ruumis kui ka ajas. Sestap on loogiline arvata, et valik soosib käitumuslike ja kultuuriliste isolatsioonimehhanismide teket eelkõige parasiidirikastes oludes. Nakkustest vähem vaevatud populatsioonides peaks olema omakorda kohasem ühiskondlikku avatust tagav käitumine.

Globaalsed mustrid

Nii nagu parasiidid, ei ole ka erinevate sotsiaalkultuuriliste parameetritega ühiskonnad jaotunud üle maakera ühtlaselt. Vaesus, lühike eluiga, sooline, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, tugevad pere- ja hõimusidemed, autokraatia, kollektivism, regionaalsed ja sisekonfliktid, religioonide ja natiivsete keelte ning dialektide paljusus ning religioossete inimeste suur osakaal rahvastikus esinevad tavaliselt koos ja on enam levinud troopilisematel, ekvaatorilähedastel laiuskraadidel (7–9). Näiteks Elevandiluurannik ja Norra on pindalalt sama suured, kuid esimeses leidub 76 religiooni ja 78 natiivset keelt ja teises 13 religiooni ning kaks natiivset keelt. Fincher ja Thornhill on näidanud, et parasiidirikkus ennustab keelelist ning religioosset mitmekesisust ülejäänud geograafiliste ja majanduslike seostega võrreldes kõige robustsemalt ning et parasiitide mõju jääb regressioonimudelites oluliseks ka siis, kui laiuskraadi, rahvaarvu, riigi pindala, majandusnäitajate jm mõju on statistiliselt kontrollitud. Seosed on positiivsed ja olulised ka kuues maailma regioonis eraldi. Nende seletus ülalkirjeldatud kovariatsioonide kujunemisele on üldjoontes järgmine: inimeste väljarännuga Aafrikast Euraasia parasiidivaesemasse kliimasse kaasnes isolatsioonimehhanisme soosiva valikusurve nõrgenemine. See võimaldas individualistlikumate ja avatumate kultuuride teket, mis soosisid innovatsiooni, pikki rändeid ja kontakte võõrastega. Sellistes avatud ühiskondades arenes tehnoloogia ja teadmus, mis võimaldas taimede ja loomade kodustamist, mis omakorda andis tõuke rahvastiku kasvuks. Kogu see protsess viis lõppkokkuvõttes parasiitide poolt isolatsioonis hoitavate väheinnovatiivsete kultuuride alistamiseni individualistlike, avatud ja tehnoloogiliselt arenenud ekspansiivsete kultuuride poolt.

Parasiidid ja individuaalne käitumine

Kui parasiitidepoolne valikusurve on sedavõrd oluline käitumuslike isolatsioonimehhanismide kujundaja, siis peaks olema võimalik leida selle kohta ka otseseid tõendeid. Nii ongi. Juba ainuüksi haigete inimeste piltide nägemine võib vaatajates esile kutsuda immuunvastuse (10). Inimesed, kes olid elu jooksul põdenud rohkem nakkushaigusi, tundsid ebahügieenilistes tingimustes suuremat vastikust. Samal ajal olid need inimesed küsitluseelsel ajal tervemad kui vähem jälkustundlikud vastajad. Need tulemused näitavad ühest küljest, et varasem kokkupuude nakkustega muudab inimeste hügieenitaju ning teisest küljest illustreerivad sellise kõrgendatud vastikustunde kasulikkust (11). Samuti on ankeetküsitlused erinevates lääne ühiskondades näidanud, et inimesed, kes tajuvad neid ümbritsevat nakkusohtu suuremana, on oma hoiakutes teistest ksenofoobsemad ja etnotsentristlikumad. Enamgi veel, etnotsentrismi ja ksenofoobia määra on võimalik katseliselt tõsta, eksponeerides küsitletavatele nakkusega seonduvaid stiimuleid, nt lastes neil vastata vastikust äratavate tegevustega seotud küsimustikule (12). Nakkuseteemalise esitluse vaatamise järel väheneb katsealuste ekstravertsus ja avatus uutele kogemustele (13).

Teooria ja tõendusmaterjali nõrku kohti

Isolatsioonimehhanismide tähtsustamine parasiitidevastases kaitses läheb vastuollu üldaktsepteeritud evolutsioonibioloogilise seisukohaga, mis väidab, et parasiitidepoolne valikusurve soosib just nimelt geneetilist mitmekesistumist. Parasiitidel on kõige hõlpsam kohastuda geneetiliselt homogeense peremeeste populatsiooni ekspluateerimisega. Parasiidid peavad oma peremeeste immunoloogilised kaitsemehhanismid üle kavaldama ja mida sarnasemad need on, seda libedamalt see läheb. Peremehel on seega kasulik oma järglaste parasiite üllatada seninägematute genotüüpidega.

Fincher ja Thornhill mõistavad eelkirjeldatud vastuolu. Nende peamine vastuargument on, et peremeeste ja parasiitide vahelise võidurelvastumise käigus tekivad esimestel keerukad koadapteerunud geenikomplektid, mille väärtus seisneb just nimelt erinevate resistentsusega seotud geenide koos pärandumises. Sellised komplektid säilivad paremini populatsioonides, kus paariliste sugulusaste on kõrgem. Selline seletus põhineb eeldusel, et inbriiding (sugulastega paaritumine) võib teatud olukordades olla geneetiliselt kasulikum kui autbriiding. Viimase kohta ei ole iseenesest palju tõendeid, kuid üks enim viidatud vastavateemaline artikkel toetub eesti loomaökoloogi Indrek Otsa katsetele (14). Aeg annab arutust.

Tõendusmaterjali koha pealt on Fincheri ja Thornhilli töödele ette heidetud üht antropoloogiliste võrdlevate uurimuste põhiprobleemi – andmepunktid (lähestikku asuvates riikides või piirkondades registreeritud muutujad) ei pruugi olla statistiliselt üksteisest sõltumatud ja nii tekib ruumiline autokorrelatsioon, mis võib kunstlikult võimendada uuritava seose tugevust ja olulisust. Fincher ja Thornhill on pikalt ja suhteliselt keeruliselt argumenteerinud, miks see nende spetsiifilise andmestiku puhul nende arvates nii pole. Lisaks on nad probleemi leevendamiseks analüüsinud oma andmestikku geograafiliste regioonide kaupa ning piki pikkuskraade moodustatud kliinides. Seosed parasiidi- ja kultuuririkkuse vahel jäävad enamasti paika. Ehk siis, küsimus ei ole selles, kas parasiidid kultuuri mõjutavad, vaid selles, mismoodi selle protsessi üksikasjad täpselt välja näevad.

Humanistlik tähtsus

Asjaolu, et paljude kultuuriparameetrite globaalne varieeruvus on bioloogiliselt seletatav, ei tähenda, et bioloogid tegeleksid ühe või teise ühiskonnakorralduse õigustamisega. Juba ammu ei arva ükski evolutsionist, et kõik, mis on loomulik, on hea – selliseid vaateid esindavad tänapäeval eelkõige uuspaganad, ökosoofid jmt ullikesed. Küll aga on võimalik bioloogilisest tõendusmaterjalist lähtudes kavandada abinõusid elukvaliteedi tõstmiseks. Enamik tõenäoliselt nõustub, et regionaalsete ja tsiviilkonfliktide ning kodusõdade ja üleüldse igasuguse vägivalla vähendamine muudaks maailma paremaks. Kui parasiitide kultuuriline mõju on tõepoolest nii ulatuslik, nagu eelkirjeldatud teooria väidab, siis peaks tööjuhised selged olema – parem sanitaarhügieen ning ohtlike nakkuste halastamatu väljajuurimine peaksid avama tee egalitaarsete ja liberaalsete väärtuste võidukäigule. Ei ole ilmselt juhus, et riikides, kus parasiitidepoolne valikusurve vähenes oluliselt seoses antibiootikumide ja vaktsineerimisprogrammide levikuga pärast 1945. aastat, vähenes paralleelselt ka religiooni tähtsus inimeste jaoks. Elurikkus – hoia alt!

Kasutatud allikad
 
1. Taylor, L. H., Latham, S. M., Woolhouse, M. E. J. Risk factors for human disease emergence. Philos. Transact. Royal Soc. London B. 2001 (1411):983-9.
2. Ridley, M. The Red Queen: Sex and the evolution of human nature: Harper Perennial; 1993.
3. Fincher, C. L., Thornhill, R. Parasite-stress promotes in-group assortative sociality: The cases of strong family ties and heightened religiosity. Behavioral and Brain Sciences. 2012 (35):61-79.
4. Ei osanud sellist mõistet „general parasite-stress theory of culture and sociality” kuidagi paremini tõlkida.
5. Fincher, C. L., Thornhill, R. The parasite-stress theory may be a general theory of culture and sociality Response. Behavioral and Brain Sciences. 2012 (35):99119.
6. Ehk kõige drastilisemaks näiteks on mõlema Ameerika mandri põlisasukate massiline suremine eurooplaste toodud nakkushaigustesse. Rõuged, leetrid, gripp ja tüüfus tapsid rohkem kui püssid ja teras. Sellest on eesti keeles suurepäraselt jutustatud Jared Diamondi raamatus (Diamond, J. (2002) Püssid, pisikud ja teras. Inimühiskondade erinevad saatused. Eesti Entsüklopeediakirjastus).
7. Fincher, C. L., Thornhill, R. Assortative sociality, limited dispersal, infectious disease and the genesis of the global pattern of religion diversity. Proc. Royal Soc. B 2008 (275):2587-94.
8. Fincher, C. L., Thornhill, R. A parasite-driven wedge: infectious diseases may explain language and other biodiversity. Oikos. 2008 (117):1289-97.
9. Thornhill, R., Fincher, C. L., Aran, D. Parasites, democratization, and the liberalization of values across contemporary countries. Biological Reviews. 2009 (84):113-31.
10. Schaller, M., Miller, G. E., Gervais, W. M., Yager, S., Chen, E. Mere visual perception of other people’s disease symptoms facilitates a more aggressive immune response. Psychological Science. 2010 (21):649-652.
11. Stevenson, R. J., Case, T. I., Oaten, M. J. Frequency and recency of infection and their relationship with disgust and contamination sensitivity. Evolution and Human Behavior. 2009 (30):363-8.
12. Navarrete, C. D., Fessler, D. M. T. Disease avoidance and ethnocentrism: the effects of disease vulnerability and disgust sensitivity on intergroup attitudes. Evolution and Human Behavior. 2006 (27):270-82.
13. Mortensen, C. R., Becker, D. V., Ackerman, J. M., Neuberg, S. L., Kenrick, D. T. Infection Breeds Reticence: The Effects of Disease Salience on Self-Perceptions of Personality and Behavioral Avoidance Tendencies. Psychological Science. 2010 (21):440-447.
14. Kokko, H, Ots, I. When not to Avoid Inbreeding. Evolution. 2006 (60):467-75.