Pariisi mäss ja demokraatia illusioonid

Ero Liivik

Prantsusmaal hoogu koguv protesti­liikumine Öine Ülestõus (Nuit Debout, ND) tahab oma haaret ja kandepinda laiendada ka väljaspool kodumaad ning on pöördunud teiste samalaadsete liikumiste nagu 15-M (Indignados) Hispaanias, Blockupy Europe ja Occupy Wall Street (OWS) poole, et koondada ühisjõud ülemaailmse ülestõusu (GlobalDebout) korraldamiseks 15. mail. Loodetakse, et sellel päeval tulevad kõik NDga samal lainepikkusel inimesed oma linnades tänavatele protestima ja meelt avaldama.¹

Järgnevalt vaatlengi, kas ND on pelgalt kuritegelik sündikaat, mis õõnestab ühiskonnakorda, või aetakse selle salapärase liikumise varjus (ka) mingeid muid, näiteks ilmavaatelisi asju. Käsitlen ka seda, mille poolest erineb see näiteks Eestis kodanikuaktivismi sünonüümiks saanud prügikoristusaktsioonidest või külatalgutest. Põhimõtteliselt pole ju välistatud ootamatu järeldus, et tehakse kurja, aga aetakse ühtlasi poliitikat, sest, nagu ütles juba anarhismi vaimne isa Kropotkin: „Tee, mida soovid, tee, kuidas soovid“. NDd saab pidada nii anarhistlikuks liikumiseks kui ka anarhia kehtestumiseks, nagu on sõnastanud selle Robert Kaplan, osutades segaste aegade saabumisele.

Mis toimub?

Liikumise Nuit Debout ametlikuks sünnipäevaks peetakse 31. märtsi, kui sajad tuhanded prantslased kogunesid Pariisi linnaväljakule Place de la République’ile, et rahumeelselt arutada, mis neile tuska teeb ja mida oleks ühiskonnas vaja muuta. Otseseks ajendiks sai Prantsuse tööseaduse (Loi Travail ehk minister El Khomri seadus) muutmise kava, mis tekitas paljudes töölistes hirmu, et nad võidakse edaspidi kergemini vallandada. Loomulikult, kui tööd on raske leida ja palk enamasti väike, siis on igasugune status quo kõigutamine mõistetavalt vastumeelne.

Demonstratsioonide ja diskussioonidega ühinesid peagi ka teised huvigrupid, näiteks Notre-Dame-des-Landes’ lennujaama ehituse vastased, Goodyeari kummivabriku töölised, haridusreformide-vastased õpetajad. Avaramas plaanis ongi ND tekkimises oma süü ülemaailmsel majanduskriisil, kui ühtäkki tundsid miljonid, et seni lobedalt liikunud rahavood on kokku kuivanud. Reaktsioonina tõusid esile juba nimetatud 15-M ja OWS, mis tõid massid tänavale ning üritasid n-ö okupeerida linnaruumi. Tuntuim selline okupeerimisprotest võeti ette New Yorgis Zuccotti pargis. Tuleb tõdeda, et mitmetes riikides aktiveerusid 2011. ja 2012. aastal vasakpoolsed kodanikuliikumised, kuid Prantsusmaa jäi sellest üldjoontes kõrvale. Prantslased sidusid nimelt lootuse paremale elule presidendiks tõusnud sotsialisti François Hollande’iga, kellest usuti, et tal õnnestub erinevalt ebapopulaarseks muutunud Nicolas Sarkozyst taas võimu pale rahva poole pöörata. Milleks okupeerida, kui asjade seisu saab mõjutada hääletades? Paraku on Prantsuse rahvas pettuda jõudnud ka Hollande’is. Hiljutiste küsitluste järgi ei soovi lausa iga neljas valija viiest enam leida tema nime kandidaatide hulgas järgmistel valimistel, mis tulevad juba 2017. aastal. Eriti vihased on Hollande’i peale just vasakpoolsed ise. Paradoksaalne küsimus: kui ka sotsialistist polnud asja, et peatada heaoluühiskonna allakäik, siis kes veel peaks seda tahtma teha?

Merci patron! – Tänan, isake!

Tähtsat rolli ND sünni juures mängisid majandusteadlane Frédéric Lordon ja uuriv ajakirjanik ning filmimees François Ruffin. Tänavu veebruaris linastunud dokumentaalfilmis „Merci patron!“ esitab Ruffin kahe Prantsuse tekstiilitöölise loo. Jocelyn ja Serge Klur töötasid vabrikus, mida kulude kärpimiseks „optimeeriti“ ja mille tootmine viidi üle Poola. Vabrik kuulub aga Prantsuse rikkaimale mehele Bernard Arnault’le. Filmis jälgitakse Ruffini üritust panna Arnault maksma neile hüvitust nende elu rikkumise eest. Enne võtteid oli Ruffin juba aastaid uurinud Bernard Arnault’ äritegevust. Lordon kirjutas filmi kohta soosiva artikli väljaandes Le Monde diplomatique, kus nimetas seda otseseks üleskutseks korraldada massilisi väljaastumisi.

Muide, artikli pealkirjas kasutatud väljendi „d’action directe“ („otsene tegevus“) puhul saab tekitada sõnasilla paljude ühiskondlike liikumiste tegevusprintsiipidega boikotist sabotaažini. Kuna filmiga kaasnes tarvilik positiivne sotsiaalne võnge, korraldas Ruffin 23. veebruaril Pariisis kogunemise, et arutada edasist tegevusplaani. Lumepall hakkas veerema ning järgmiseks tähiseks saigi juba 31. märtsi suurkogunemine. Kuigi on olemas nimed, millega saab liikumise ideid seostada, näib sellel siiski puuduvat keskne liidrite grupp ning igaühel on võimalus oma mõtteid levitada inimeselt inimesele, kuni need jõuavad väljahõikajateni. Töövormiks, kui nii võib öelda, on istudes toimuvad „komisjoniistungid“, moodustatud on kõige erinevamatele teemadele pühendatud gruppe. Olgu siinkohal markantsematena nimetatud majandus, vanglasüsteem, tingimused haiglates, migratsioon, feminism, Prantsuse imperialism Aafrikas, luule, LGBT+, narkootikumid ja vabadus, põhiseaduse ümberkirjutamine, islamofoobia ja rassism, Palestiina, keeleuuendus ja minimaalsissetulek. Koosolekul, kus arutletakse mõne ettepandud idee üle, saavad kõik osalejad oma arvamust väljendada kokku­lepitud käemärkidega.

Arvatakse, et hääletu reageerimine on parim võimalus, kuna näiteks plaksutamine või vahelehüüdmine võiksid arutelu liigselt segada. ND on rakendanud ka OWS võtteid platsi hõivamisel, näiteks püstitanud telke, tõmmanud eraldusköisi jms, kuid politsei on need elemendid kiirelt eemaldanud. Iga­öised rahvakogunemised on aga jäänud. Keskne roll on NB tegemistes just ühismeedial, mille abil koordineeritakse aktsioone ja levitatakse teavet (lugeja võib ise proovida populaarsel otsingulehel näiteks märksõnaga „nuitdebout“). Paraku pole ND tegevus jäänud alati rahumeelseks: on vandaalitsetud, märatsetud ja majaseinu soditud, nii et politseil on tulnud sekkuda. Süüdlasi on lühemaks ajaks arreteeritud. Toimunut ei anna küll võrrelda omaaegsete Pariisi eeslinnades aset leidnud rahutustega, sest ND elavjõu moodustavad peamiselt õppiv noorsugu, pensionärid, anarhistid ja boheemlased. Kuigi liikumises mõlgutatakse mõtteid, kuidas jõuda eeslinnade kontingendini, pole see seni õnneks korda läinud.

Praeguseks on ND nõudmised juba väga avarad ja värvikad. Nõutakse kodanikupalka kõigile, töösuhete muutmist nii, et kõrvaldataks tööliste omavaheline konkurents, robotite, kes inimestelt töö ära võtavad, maksustamist, amnestiat kõigile paberiteta migrantidele ja solidaarsust pagulastega, soolise palgalõhe ületamist ja turvalisust seksitöölistele jms. Kui paigutada ND näiteks Eesti poliitilisele kaardile, siis võiks olla tegemist meie sotside, roheliste ja algatuse „Sõbralik Eesti“ poliitilise programmi sümbioosiga. Päris üks ühele seda võrdlust siiski võtta ei saa, kuna ND puhul on tegemist anarhistliku liikumisega, meie parteid on aga peaasjalikult etatistlikud, s.t näevad oma lubaduste täitjana riigi sunniaparaati, mis võtab ühtedelt ja annab teistele. ND seisukohalt on hierarhiline riiklik bürokraatia üks väljajuurimist nõudvatest peamistest pahedest.

Liikumine on deklareerinud, et iga üritusega liituja võib kaasa tuua oma ideed, kusjuures mida radikaalsemaid, seda parem. Seejuures ei soovita osalemas näha rahvuslasi, paremäärmuslasi või krüptofašiste, kelleks peetakse näiteks neid, kes ei poolda Euroopa Liidu ülimuslikkust. Üks sellise suunitlusega blogija olla platsilt ND turvaüksuse poolt välja saadetud – viimane pidavat koosnema Antifa kogenud liikmetest. Liikumine on ennast distantseerinud ka ametiühingutest. Anarhismile viitavad nii vandaalitsemine kui ka näiteks ühe tuntuma anarhisti David Graeberi tunnustus, kelle arvates on ND uus revolutsioonilise demokraatia vorm. ND on väljendanud küll ühiskondlikku protesti, kuid edasise osas ei saa kuigi kindel olla: kui jäädakse anarhistlike, s.o individualistlike ja intellektuaalsete ideede kammitsasse, siis pole kindel, et suudetakse laiemates massides liikumise vastu huvi ja kaasaelamist äratada.

Tsentralismi vältimine ja juhtimise horisontaalsus võivad kõlada küll demokraatlikuna, kuid kui nendega seostub ka nõudmiste totaalne laialivalguvus, killustub liikumine lõpuks üksikuteks huvirühmadeks. Selge juhtimise puudumine häirib just vasakpoolse kaldega huvilisi, kelle arvates tuleks ND baasil luua midagi Podemose sarnast, et pakkuda konkurentsi sotsialistidele. Ei saa ka välistada, et kui ND eesmärgid läbi kukuvad, väljendub frustratsioon vandaalitsemises. Siis lõpetab politsei kogu liikumise.

Demokraatia illusioonid

Ühelt poolt on ND-l kindlasti õigus, kuid teiselt poolt on nende pürgimus viljatu. Oleks ju meeldiv mõelda, et liberaalse demokraatia laialdane levik kujutab endast mingit arengulist lõppjaama, kuhu riigid ja rahvad on teel, ning parteid ja valimised lahendavad kõik ettetulevad olukorrad. Paraku päris nii roosiline see kõik ei ole. Näiteks on Gaetano Mosca märkinud, et esindusdemokraatia tähendab seda, et organiseeritud vähemus kehtestab oma tahte organiseerimata enamuse üle. Mosca ütleb, et valikuvabadus on parlamendi valimisel täiesti teoreetiline, äärmisel juhul olematu või isegi naeruväärne, sest juhul kui iga valija annab oma hääle just sellele kandidaadile, kes on talle kõige meelepärasem, saab tulemuseks olla vaid häälte täielik pihustumine. Liiatigi ei suuda valitud kogu mõjutada bürokraatiat, ametnikke. Esindusdemokraatia Achilleuse kand on vastuolu nn vaba poliitilise mandaadi ja selle tegeliku realiseerimise vahel. Seega kannab NBd ka protest illusoorse demokraatia vastu ning püüdlus demokraatiat n-ö parandada.

Kuid kas üldse annab midagi parandada? Norberto Bobbio on väitnud, et tänapäeva keerulises ühiskonnas ei saagi üksikisiku kompetentsus olla piisav, et lahendada üha kuhjuvaid tehnilisi küsimusi. Poliitika ei toimi kodanike koolina, vaid vastupidi – kasvab kodanike ignorantsus ning apaatia. On sügavalt illusoorne uskuda, et juhusliku tagapõhjaga inimesed suudavad tänavadebattide käigus välja tulla perfektsete lahendustega väga keerukatele probleemidele, mille kallal on pikalt juurelnud inimkonna helgemad pead. Joseph A. Schumpeter on kirjutanud tavalise kodaniku emotsionaalsest loomusest üsna trööstitult: „Esiteks kaldub tüüpiline kodanik, isegi teda mõjutada püüdvate poliitiliste rühmituste puudumisel, andma poliitilistes küsimustes järele irratsionaalsetele eelarvamustele ja impulssidele. Puhtalt seetõttu, et ta asja „eriti ei jaga“, laseb ta lõdvaks ka oma tavalised moraalistandardid ning annab vahetevahel järele tumedatele tungidele, mida eraelu tingimused aitavad tal alla suruda. Kui ta siis ometi kord tõuseb kõrgemale oma tavalisest ebamäärasusest ja tõesti ilmutab seda klassikalise demokraatiadoktriini poolt postuleeritud selget tahet, siis võib ta sama hästi muutuda veelgi ebaintelligentsemaks ja vastutustundetumaks, kui ta tavaliselt on. Teatud pöördehetkedel võib see osutuda tema rahvale saatuslikuks.“²

Ka rahvuslikul poliitilisel eliidil ei ole globaliseerunud maailmas enam võimalik paljusid protsesse adekvaatselt juhtida. Sageli teevad võimud vaid näo, nagu nendest midagi sõltuks – eriti teravalt ilmneb see riskiühiskonnas. Hindan küll ND protesti kui nn tavalise inimese arvamust valitseva olukorra kohta, kuid on väga keeruline näha siit välja kasvamas mingit rehkendust, mis paneb maailma asjad uutmoodi paika. Ühiskonnas muutuste saavutamiseks peaks ND ise olema midagi sellesarnast, mille vastu nad protestivad.

1 Ülevaate, kus saab GD-l osaleda, leiab aadressil https://framacarte.org/fr/map/global-debout_2420#2/8.1/2.8

2 Joseph A. Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni. Teoses: Jüri Lipping (toim), Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. EYS Veljesto Kirjastus, 2002, lk 76.