Päts ja mesilased*

Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.

JOONAS HELLERMA

Konstantin Päts kirjutas 1896. aasta suvel Pärnus järgmised read: „Võitlus elu eest“ ehk teise sõnaga ülalpidamise eest on sest saadik, kui ilm olemas on, üks neist kõige valusamatest päeva küsimustest, mida terved rahvad, kui ka iga üksik inimene, oma „mõistuse“ ja jõu järele peavad mõistama ja ära võitma.“ „Võitlus elu eest“ ei tähenda selles tsitaadis otsest võitlust elu ja surma peale, sõjalist enesekaitset või toore jõuga kaklust. „Võitlus elu eest“ tähistab siin majanduslikku emantsipatsiooni ehk kuidas jõuda oskuste, teadmiste ja tarkuseni, et saavutada iseseisev majapidamine, võimekus pidada ennast üleval oma kulu ja kirjadega, elamaks ilma eeskoste ja almuseta. See XIX sajandi lõpust pärit noore Pätsi tsitaat laseb aimata edasist arengut: Päts kuulub sellesse haritlaste põlvkonda, kes tõid eesti vabadusliikumisse majandusliku ja juriidilise mõõtme, milleta ei oleks hilisem riigiloome olnud mõeldav.

Kust ikkagi pärineb see tarmukas tsitaat? Selle leiab Konstantin Pätsi esimesest väikesest tõlkeraamatust, täpsemalt selle veelgi väiksemast saatesõnast. Pätsi kõige esimeseks tõlkeraamatuks oli käsiraamatuke „Kuidas mesilasi pidada“ (ilmunud Tartus 1897. aastal), autoriks vene keemik Aleksandr Butlerov. See mesilaste pidamise käsiraamat ei ole leidnud peaaegu mingit tähelepanu Pätsi biograafide ja uurijate seas. Küll aga leiab see äramärkimist eesti mesinduse ajaloo ülevaadetes. Ja võimalik, et Pätsi tõlgitud käsiraamat polegi tema eluloo ja poliitilise pärandi uurimise seisukohast midagi väga erilist. Tegu näib olevat juhutõlkega, mis võis 22aastasele juuratudengile anda vajalikku lisateenistust. Kuigi on raske uskuda, et ainult hädapärane honorar seda tõlkima ajendas. Raha oleks küllap võinud teenida mõne hõlpsama ja kopsakama raamatuga. Pätsi saatesõna lugejale on kantud tuntavalt südamlikust hoiakust: „.. suvine mesilaste sumisemine andis hoogu ning raamatukene astub eesti keeles armsa sugurahva ette, kelle kasu eest ta nüüd oma kohaselt töötada tahab“.

Niisiis pidi Pätsi meeles mõlkuma soov anda inimestele praktiline teejuht ühes väga konkreetses valdkonnas, mesinduses ja mesilaste pidamises. Tõepoolest, mesindus oli XIX sajandil läbi teinud suure arengu. Sajandi keskpaigaks omandas oma tänapäevase kuju meilegi tuntud raamtaru, mistõttu sai palju tõhusamalt mesilasi pidada ja mee paremini kärgedelt kokku koguda. Varem peeti mesilasi puupakkudes, aga kõige kauem oli jahitud mett hoopiski metsas, otsitud mesilaspesadega puid ja puuõõsi. Niisuguseid puid õpiti pikapeale tundma ja õõnsusi uuristati ka puudesse juurde, et mesilasi kohale meelitada. Viimastest saidki mesipuud, millel olid juba kindlad omanikud, kes tähistasid need peremärkidega. Baltisakslastele oli mesi samuti tuntud. Meekorjega mõisnik ise mõistagi ei tegelenud, selle olid baltisakslaste toidulauale ikka kandnud talupojad. Ka siis, kui mesilaste pidamine mõisamaja lähistele jõudis, olid mesilased ikka mõisatööliste ja talupoegade asi.

Nõnda oli Pätsi tõlgitud käsiraamatu ilmumise ajaks jõutud mesinduses seisu, millega seotud uusi oskusi ja teavet tuligi levitada. Isegi kui käsiraamatu tõlge on õigusega Pätsi elu ja tegevuse hindamisel kõrvaline, siis ei ole ta seda tingimata sümboolses mõttes. Kui mesilaste käsiraamat anti Tartus välja 1897. aastal, siis kaks aastat hiljem ilmus Lev Tolstoi romaan „Ülestõusmine“, kust pärineb mesilaste ja inimeste kuulus võrdpilt: selle järgi on mesilaste pidamine ei rohkem ega vähem kui armastuse tuleproov. Mesilasi tuleb kohelda ettevaatlikult ja lugupidavalt, sest vähimgi liialdus või vale liigutus toob endaga kaasa nõelamise ja mesilase surma. Nii järeldab Tolstoi: asju võib kohelda ilma armastusteta, võib raiuda puid, teha telliskive, taguda rauda ilma armastuseta, aga ei saa kohelda inimest ilma armastuseta. Sest inimestega on justnagu mesilastega – „oled nendega ettevaatamatu, teed kahju endale ja teistele“. Mesilaste pidamine on seepärast proovikivi igale inimesele, kelle töö või tegevus viib ta kokku teiste inimestega. Kui oskad pidada mesilasi, siis on lootust ka inimestega toime saada – austust, ettevaatlikkust ja õrnust õpetavad just mesilased. Tolstoi heideti aga kaks aastat pärast romaani ilmumist vene õigeusu kirikust välja.

Konstantin Päts oma mälestussamba pidulikul avamisel Tahkurannas. ERM Fk 2813:374

Umbes samal ajal, kui Päts tõlkis mesilaste raamatut, pidi Juhan Liiv kirjutama oma kuulsa luuletuse „Ta lendab mesipuu poole“. See ilmus küll alles 1905. aastal ajakirjas Linda, ent uurijad ei ole kindlad, millal Liiv selle tegelikult kirjutas: luuletuse kirjutamise võimalikuks ajaks peetakse kümneaastast ajavahemikku 1895. aastast kuni ilmumisajani. Selles Liivi luuletuses saab mesilastarust omamoodi isamaa sünonüüm. Mesilase lend on jäägitu andumuse ja truuduse võrdpilt: olgugi et „langevad teele tuhanded“ või „tõuseb kõuepilv ülesse“, mesilane, aga luuletuse arenedes juba hing, on ikka teel oma mesipuu, oma isamaa poole. Luuletuse keskmes on tegelikult üks tung, kujuteldava isamaa ürgne kutse, mida ei suuda väärata kõuepilved, surmatuul ega püssirohi. See on korraga traagiline, sest selle eest tuleb halbades oludes maksta eluga, aga ka ülev, sest selle kutse kaudu tõustakse kõrgemale inimlikust väiksusest ja alalhoidlikkusest, selle kutse olemasolu annab elule sihi ja mõtte. Juhan Liiv muudab selle kutse võrdpildiks mesilase ja mesipuu. Neid mesilasi kohtab ka praegu siinsamas Tallinnas, kui külastada kommunismiohvrite memoriaali, kus skulptor Kirke Kangro loodud väikesed metallist mesilased kehastavad surmatuulele alla vandunud kommunismiohvreid – saateks read sellestsamast Juhan Liivi luuletusest.

Sealsamas memoriaalil on veel ka teine mesilaste motiiv, mis pärineb aastast 1964, kui Paul-Eerik Rummo kirjutas luuletuse „Me hoiame nõnda ühte“, mis algab ridadega „Me hoiame nõnda ühte / kui heitunud mesilaspere / me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere“. Enamgi veel, seesama luuletus oli meie ID-kaardi turvaelemendiks kuni 2019. aastani. Iga Eesti kodanik, kellel oli selle ajavahemiku ID-kaart, kandis ühtlasi neid mesilasi kaasas oma isikutunnistuse salatähisena. Eesti kodanikult ei eeldatud mitte ainult vaikivat truudust põhiseaduslikule korrale, vaid nende luuleridadega võttis iga kodanik enda kanda veel poeetilise ja moraalse kohustuse: hoida ühte ka siis, kui ollakse heidetud merre. Vana, piibelikku arusaama kohaselt tähistab meri tundmatut, kontrollimatut, kaoselist jõudu. Nii on ka Rummo luuletuses mesilased ühtehoidmise, järjekindluse ja andumise kehastus, kes tõotavad ettevõtmisele truuks jääda ka kõige keerulisemates oludes.

Ja tegelikult kohtab neid mesilasi, õieti küll mesitarusid, veel ka Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad“, kus on kujutatud juba sõjajärgset Eestit. Seal on stseen mesitarudest, millest üks on tühi. Laps näeb taru suudmes sisalikku ja avastab seejärel mesilastest tühjaks jäänud tarust sõjaaegse täägi, salapärase tunnusmärgi tumedast minevikust: ühtepidi on see surma jälg, mesilased on tarus hukka saanud, ent tääk on teistpidi ka tõotus, et õiglus ei ole maailmast kadunud. Kõigile lõigatakse lõpuks nende mõõdu järgi, kõik ootab siin maailmas oma tundi. Romaani lõpus lükkab väike laps keset pakast kaane ühel mesitarul irvakile, ei julge enam koju minna ja leiab aitaja raamatukogust. Selle juhataja viib tüdruku tagasi koju, et mesilastarule kaas uuesti peale panna. Koduteel ütleb ta tüdrukule: „Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude taga, midagi kutsub ja hüüab ja huikab …“ Need read „Seitsmendas rahukevades“ mõjuvad tagantjärele prohvetlikult – pime okupatsiooniöö oli lõppemas, kergendus, uus aeg juba koitis.

Nii ei saa Konstantin Pätsi esimest tõlketööd mesilaste pidamisest vaadelda mitte ainult tema biograafia ja poliitilise käekäigu valguses, vaid seda võib mõtestada ka mesilastega seotud sümbolite, allegooriate ja kujundite taustal, millel on eesti kultuurikoodis nii lai kandepind. Mesilased ilmuvad selles galeriis meie ette südamekutse, järjekindluse ja isamaaigatsuse kehastusena, nagu see on Juhan Liivil või Paul-Eerik Rummol, aga samamoodi elame nendes kujundites läbi mesilaste hukkumist, allajäämist maailma suurtele jõududele, oleme tunnistajaks tühjadele mesitarudele, mille põhjas läigatavad sõjaaja täägid, millest on kirjutanud Viivi Luik. Ja sellise galeriina tuleb meil tunnistada ka Konstantin Pätsi elu ja saatust.

Eestis on püütud Pätsi, aga ka okupatsioonieelse Eesti Vabariigi saatust vaadata teravate vastuolude kaudu, mille suhtes peaks tänapäeval võtma kindla positsiooni: kas olla Pätsi vastu ja Tõnissoni poolt või pooldada Pätsi ja kritiseerida Tõnissoni, kui tuua näiteks ainult üks võimalik intriig. Nende vaidluste läbimängimine ja kohturaamatute kirjutamine ei ole siiski ammu enam peamine. See ei tähenda, et ei võiks vaielda ja arutada ajaloo üle, puhastada välja pooltoone ja nüansse, et mõista sügavamalt neid aegu ja olusid, kus elasid Päts ja Tõnisson. Aga mäletama ei pea mitte sellepärast, et valida õigete ja valede vahel, vaid sellepärast, et mõista. Ja see algab selle tunnistamisega, et ajalugu ongi vastuoluline. Nende vastuolude avatuna hoidmiseks, nende tunnistamiseks ja nendega lepituse otsimiseks peab mälu ise olema elav – on vaja, et me tõepoolest mäletaksime.

Nüüdseks on meie esimeste riigimeeste, sh Konstantin Pätsi elu ja tegevusega seonduvalt ära tehtud esimene vajalik ja suur töö: olemas on ülevaatlikud monograafiad, ajaloolaste üksik­uurimused, arhiiviväljaanded, kust esmast infot ja teadmisi ammutada. Nendes käsitlustes on erinevaid vaateid, erinevaid rakursse. Ja see on hea – mitmehäälsus on elava mälu tunnus. Ent meie ajaloouurimine võiks olla veel intensiivsem ja mitmehäälsem. Tollaste olude mõistmiseks on vaja ka psühholoogilisi sildu, et paremini sisse elada aegadesse, millest meid lahutab kultuurikatkestus. Kuidas otsustasid tolleaegsed inimesed, kes said haridust võõrastes keeltes, oma saatuse siduda eesti keele, kultuuri ja lõpuks riigiga, millel esimese hooga ei saanud olla mingit kindlat tulevikku? Nende haridustee oli suuresti võõrkeelne. Ülikoolides valmistati nad ette saksa- või venekeelseks tööeluks. Gustav Suits mainib veel esimeses „Noor-Eesti albumis“ (1905) tollastes oludes levinud mõttekäiku: „Meie oleme surmale pühitsetud. Eesti täht kustub“. Millisena tajus Pätsi ja Tõnissoni põlvkond tollast maailma? Millest toitus nende tung ja nende pürgimus? Mis motiveeris neid pühenduma keelele ja kultuurile, millel ei tarvitsenud olla elulootust? Meil on kohustus seda teada.

Neid vaimseid jõudusid on meil vaja mõista senisest sügavamalt ja selleks peab mälutöö olema aktiivne. XIX sajandi ajalugu, ärkamisaegne eesti vaimuelu ja XX sajandi alguse ajalugu vajab jätkuvat retseptsiooni, mitmekesist ja eri kihistustesse süüvivat käsitlemist ja seoseloomet. Me ei tunne veel piisavalt eesti vabadusmõtte ja Euroopa mõtteloo seoseid. Need uuringud seisavad alles ees, sellega seotud mälutöö peab olema aktiivne ja avatud ning ühiskonnas diskuteeritud. See mälu peaks kihama nagu mesilaste parv, sest ainult sellisena, elava ning huvitavana, saab ta kanduda edasi järgmistesse põlvkondadesse. Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased. Samamoodi hoiab mälu koos rahvast. Seepärast tuleb meil oma lühikest ajalugu hästi tunda. Ühiskonnad ja inimesed, kes mäletavad halvasti või ei kanna oma mälu piisava põhjalikkusega edasi või ei tunne selle vastu sügavamat huvi, on kõige lihtsam saak odavale propagandale, võltsinfole, lõhestamisele ja hirmutamisele.

Venemaa sissetung Ukrainasse näitas, et kõigepealt hakkab sissetungija ümber tegema mälu: ta lõhub ja kustutab, vahetab välja kooliõpikud, surub peale oma propaganda, oma narratiivid ja oma ajaloo. Iga sekund okupatsiooni on aeg vaenlase kasuks: selle kestel kasutatakse kõiki võimalusi, et vallutatud alade ja inimeste mälu kustutada ja asendada see okupandile sobiva mäluga. Teame seda ka Eesti ajaloost. Vallutaja üks esimesi tunge on koos inimestega välja vahetada kõik see, mis puudutab kultuuri ja mälu: riigi ja rahva sümbolid, tema raamatud, kunstiteosed, helitööd, tema pärimus, kombed ja pühad. See näitab, et kultuur, mida reaalmajanduse ja reaalpoliitika masina­värgis sageli teisejärgulisena tajutakse, sest seda ei saa tõhusalt rakendada poliitiliste huvide vankri ette ja seda pole nii lihtsalt võimalik teisendada majanduskasvuks, on tegelikult sügava ja eksistentsiaalse väärtusega, eriti väikerahva ja väikese riigi puhul. Ajaloos otsustavad tunnid näitavad, et esimese asjana tuleb vaenlane mälu ja kultuuri kallale, ta võtab selle alati esimesena, sest ta teab, et see on ohvri südamik. Vaenlane teab, et vastase murdmiseks on vaja murda tema vaim. Sest isegi kui ta võtab maa, aga vaim jääb, siis ei ole vastane murtud, siis jääb vastupanu hõõguma ja ootama, kuna mälu püsib.

Kui tulla tagasi mesilaste juurde, siis mesi oli antiikajal mäletatavasti jumalate toidu, ambroosia peamine komponent. Tollaste inimeste kujutlusele mõjus see, et mesilase ihu eritab jäägina just nimelt mett, kuigi seedetrakti jäägid on tavaliselt hoopis midagi muud. Ka siin on meil inimestena palju õppida: meie jäägid reostavad ja koormavad maailma, sellal kui mesilaste saadused rõõmustavad ka jumalaid. Aga ka inimesel on oma meeloome, millega jumalaid rõõmustada: kõigepealt head teod ja teiseks, inimene suudab reostamise, sõjapidamise ja vaenamise asemel ka luua ja vormida, anda headusele kuju. Ja seda me kutsumegi kultuuriks.

Iga mesinik teab, et mesi ei rikne, mee realiseerimistähtaeg on pikk, seda saab varuda pikkadeks talvedeks. Mesi on hea toidutagavara ja mesipuu on antiikajast saati olnud hea majapidamise ja hästi toimiva ühiskonna võrdkuju. Nii nagu mesi on pika säilivusajaga, nõnda on kultuurimõjud ajas ja ruumis kestvad. Mida laiem, sügavam ja mitmekihilisem on mälu, kultuuriloome ja elutahe, seda paremini paneme vastu kõigele sellele, mis püüab meid vaimselt murda, hirmutada ja alistada. Mesi meenutab mesilaste imelisi salateid, mis panevad inimsüdame hämmelduma ja elu ees aukartust tundma. Ma soovin kõigile Konstantin Pätsi sünniaastapäeva tähistajatele head pidupäeva, head tähistamist ja kõige rohkem: head sumisemist! Just nii, nagu võisid sumiseda mesilased Konstantin Pätsi kõrvus 1896. aasta päikeselisel juulikuupäeval Pärnus, kui ta lõpetas oma mesilaste käsiraamatu tõlke.

* Kõne Eesti Panga hoones 23. II 2024, Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht