Patt ja voorus ? kaksiklapsed Looja Kojas

Mihkel Mutt

 

 

Kui Sirbis tekkis idee teha  erinumber, mis oleks pühendatud pahedele, olid kõik rõõmsalt päri. Teema näis kõikidele korda minevat. Aga mida konkreetsemaks asi läks, seda selgemaks sai, et me käsitame teemat nagu ühe india muinasjutu pimedad, kes õpivad käsikaudu tundma, mis  on elevant. Nimelt olime kõik erinevalt kujutlenud, mida säärane leht peaks sisaldama.

Kas olulisim on nii-öelda makrotasand, sotsiaalsed pahed  ja see, kuidas kunst  neid kujutab ? või aitab koguni leevendada? Või mikrotasand, s.t kunstnik, eriline indiviid, kelle kohta kehtivad mõneti teistsugused moraalinormid ja kelle  taiesed võrsuvad pahelisest hingest nagu lilled sõnnikuhunnikust?  Või äkki on kunst ja kultuur  ise pahed? Kui ?Võlumäe? ?väikesed lobisejad? leidsid, et elu on haiguslik kihelus mateeria pinnal, siis kas pole kunst omakorda haiguse haigus?

Kas peaksime kunstiloome aspektist tegema vahet kaasasündinud hälbel, nn ?loomulikul kehalisel perverssusel?  ja hingelisel vääniklusel, pahasoovlikkusel, mida kehastab tõeliselt halb inimene nagu näiteks ?Vihurimäe? Heathcliff?  Jne. Toomas Pauli  loost saame aimu pahe tõlgenduste virvarrist ja mitmetähenduslikkusest.

Ega me toimetuses konsensust ei saavutanudki. Omalt poolt pean aga vajalikuks rõhutada järgmist. On kombeks hämmastuda kunstiloojate elukäigu ja loomingu vahelise otseseose puudumise üle. Kui mõni mees  või naine on elanud väga rikast ja dramaatilist elu ning  tema looming on samuti rikas ja dramaatiline, siis tundub see loomulik. Aga kuidas on võimalik, et mõni pealtnäha nohik, kes pole väliste tunnuste järgi ?õiget elu? nuusutanudki, kirjutab romaane, mis on täis kõige veidramaid seiklusi ja  äraspidisemaid tüüpe? Kasutaksin siinkohal nn suure ja väikese ajaloo paralleeli. Esimest, valitsejate ja sõdade lugu, teavad kõik, seda õpitakse kooliski. See on sama, mis kirjaniku välispidine elukäik. Väike ajalugu, inimeste harjumused, suhtlemine ja muu igapäevane eluolu  jäävad  tavaliselt varju. Sellele vastabki kirjaniku sisemaailm. Pahede suhtes tähendab see seda, et suurem osa  pahesid jääb alati ellu ?tõlkimata?, need lokkavad  inimese hinges.

Traditsiooniline dilemma, kuidas kuri ja halb inimene võib  luua imekaunist kunsti, ei olegi nii väga dilemma. Tõeline kurjus ei ilmuta, ei võigi end  ilmutada nähtustes, millest keegi võiks saada esteetilist või muidu tunnetuslikku naudingut. Sellega kärbiks kurjus oma tiibu. Kaunis kunstitöö lunastab kurjuse ja tulemuseks on vähemasti nullsummamäng. Seepärast on tõeline kurjus  alati seesmine, ta varjab ennast, ei loo midagi  ega lase enda üle avalikult arutledagi. Muidu ta ei oleks kurjus, vaid just see osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head, nagu Fausti Mefisto. Kurjus ei ole olemas selleks, et headust kuidagimoodi tasakaalustada, ei ole lihtsalt dialektika pärast. Kurjus elab täiesti häbitult, autonoomselt  ja ehedalt, tal ei ripu kaelas kaalupommikesed mingi universumikaalu tarvis.

Kurjuse personifitseerimine läheb maailmas järjest enam moodi. Üks põhjusi, miks näiteks uued evangelistlikud kirikud murendavad isegi katoliikluse jalgealust Lõuna-Ameerikas, on just see, et nemad ei karda kurja nimepidi nimetada. Nad hõiskavad: saatan on olemas, tema on süüdi! Aga katoliku kirik räägib pehmemat ümaramat juttu, et oh ei me tea, pole asi nii hull ühti. Inimene aga tahab, et kurat oleks olemas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht