Pealelend

SIRJE HELME

26. IX sai Kumus kokku Euroopa Nõukogu juurde kuuluv Euroopa Näituse nõukogu. Nõupidamise eesmärk, nagu pressiteatest võis lugeda, oli näituse „Kunst pärast aastat 1945” kontseptsiooni, sisu, aga ka võimalike näitusepindade, rahastamise, ajakava paikapanemine. Nõupidamisel osalesid igati väljapaistvad praeguse kunsti asjatundjad.

Kuidas on selle suurüritusega seotud Eesti, eelkõige Kumu? Mida sellise rahvusvahelise nõupidamise Eestis läbiviimine meile annab?

Tegu oli pikemalt planeeritud teadusliku seminariga, kuhu Euroopa Nõukogu juures asuv Euroopa Näituste konsultantide grupp oli kutsunud esinema sõjajärgse perioodi kunstiajaloo eksperte. Euroopa Näituste seeria algas üle 50 aasta tagasi, 1954. aastast, ning selle eesmärk on vaadelda Euroopa kultuuriruumi ühtse tervikuna, leida omavahel haakuvaid ja muidugi ka erinevaid tendentse. Näitusega kaasneb alati teaduslik uurimistöö ja ka laiale publikule mõeldud trükised ja üritused. Praeguseks on korraldatud 28 näitust, peamiselt ajaloolise materjali põhjal, vaid kolmel näitusel on käsitletud ajaperioodi pärast 1900. aastat, nendest viimane, „Kunst ja võim. Euroopa diktaatorite võimu all 1930–1945” korraldati 1995.-1996. aastal. Näitusi on eksponeeritud mitmetes suurtes kunstimuuseumides.

Möödunud detsembris Pariisis peetud konsultantide  ja ekspertide ühisel nõupidamisel, kuhu olin eksperdina kutsutud, arutati Euroopa Näituse arenguperspektiive ja tegutsemisviise. Pakuti välja mitmesuguseid ideid, neist ühena ka idee korraldada sõjajärgse Euroopa kunsti näitus. Esitasin tookord ka oma ettepaneku, aga see ei hõlmanud Euroopat, polnud seotud geograafiaga ja jäi ilmselt liiga abstraktseks. See-eest võib-olla tuleb sellest välja midagi koostöös Karlsruhe ühe meediaideoloogia keskuse ZKMiga, igatahes esitasime programmile „Kultuur 2007” koos avalduse.

Aga tagasi Euroopa Liidu juurde. Kuna valitud idee oli väga lähedane meie tulevase  konverentsiga „Erinevad modernismid, erinevad avangardid”, otsustatigi, et on mõistlik järgmine koosolek korraldada Kumus, mis võimaldas soovijatel ühtlasi ka konverentsile jääda. Ekspertidena oli kohale kutsutud mitmeid olulisi selle perioodi teadlasi, teiste hulgas Piotr Piotrowski, kes samuti esines konverentsil, professor Lazlo Beke, Ungari kunstiajaloo instituudi direktor, kes oli muuseas 1993. aastal Tallinnas korraldatud Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse I aastanäituse „Aine-aineta” žürii liige, dr Monika Flacke, Saksa ajaloomuuseumide kogude direktor, dr Sarah Wilson, Courtauld’i kunstiinstituudist,  meiega pikemalt koostööd teinud Anda Rottenberg Varssavist, Viktor Misiano Moskvast jt.

Seminari ettekanded käsitlesid nimetatud teemaga seotud võimalikke lähtekohti, kõige huvitavam oli siiski hilisem arutelu. Üllatuseks minule, kes ma olen sõjajärgset kunsti Euroopas alati selle poliitilise jaotusega seostanud, saab seda perioodi vaadata äärmiselt erinevalt, alates Euroopa kunsti ühisest käsitlusest (hoolimata riigipiiridest) ja lõpetades seisukohaga, et sõltuvalt parteimängudest sotsialistlikes riikides toimisid nendel maadel väga erinevad kultuuriprotsessid. Viimast seisukohta, kuigi mahedamalt ja laiemapilguliselt, kinnitasid ka järgnenud konverentsi mitmed ettekanded. Siiski jääb alati küsimus, et kui räägime modernismist sõjajärgses kontekstis (mille vastu ei vaielnud keegi), siis mis on meie ühisosa. Modernismi välja paisatud utoopia? Utoopia, mille nõukogude ideoloogia muutis labaseks propagandaks? Küsimusi oli väga palju ja kogu probleemistik läks süvenemisel üha huvitavamaks.

Nii lepitigi esialgu kokku vaid olulisemates põhimõtetes ning järgmise kokkusaamiseni käib arutelu e-posti teel. See, et kokku saadi Kumus, on meile muidugi suur tunnustus, kaalu lisas ka modernismi vormide konverents ning loomulikult meie palju diskuteeritud IV korruse ekspositsioon. Seminar oli oluline motivatsioon ka meie teadustöö prioriteetidele, sest, nagu olen alati rõhutanud, Eesti kunstimuuseumi kogudes on üks (nõukogude) periood, mida lääne muuseumidel ei ole. Meie kohus on seda põhjalikult uurida, anda sellele teaduslik hinnang. See on valdkond, kus meil on selged eelised, ning seda tuleb kasutada. Kumu pretensioon on kindlasti nendes diskussioonides tugev osaline olla ning äsjane kohtumine kinnitas valitud suuna õigsust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht